Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alla, tundes äkki liiga selgesti, kui neetult üksi ma tegelikult olen. Ütlesin talle täiesti ausalt:

      „Fern oli ainus, kes mind hoidis. Ta tõi mind lastekodust ära ja ma elasin tema juures.” Jätkasin tuimalt nööri lõikamist.

      „Unusta see nimi!” pahvatas Jay tigedalt, nii et ma ehmatades eemale põrkusin. „See ajab mind oksele! Ta ei hoidnud sind, ta kasutas sind ära! Naist ei võeta selleks, et teda sõpradele jagada!”

      Ma tõmbasin viimast korda klaasitükiga üle nööri ning tummalt nuuksudes harutasin selle ta ümbert lahti. Jay oli lõpuks vaba, sirutas käsi ja oigas. Jälgisin teda tähelepanelikult. Jay hingas sügavalt sisse ja haaras äkki rinnust, lasi väga ettevaatlikult õhu kopsudest välja: „Kurat!”

      Miski mu hinges andis nüüd alla. Pisarad valgusid silma ning ma ei suutnud neid enam tagasi suruda. Ma isegi ei julgenud vaadata oma lõhkise kleidi poole, enesekaitseks ehk kujutledes, et justkui polekski midagi juhtunud. Nüüd tabas mind tõde valusa piitsahoobina: kuhu ma sellisena lähen – maanteele ja pöidlaküüdiga koju? Raymondi juurde tagasi? Vajun uksest sisse ning hõiskan rõõmust – Tere, mu arm! Kas tahad veel keppi? Mulle jäi väheks! Nii või? Ja lastekodusse tuttavate ette halama ma ammugi ei lähe.

      „Nad olid ikka päris paanikas,” ütles Jay tasa, „arvasid, et Ray tappis su ära. Lasid hirmuga jalga. Aga keegi nõudis, et laibad tuleb koristada. Lorie, usu mind, nad tulevad varsti tagasi, me peame siit kiiresti lahkuma. Su sõbrad ei teinud meiega nalja, nad oleks mu tapnud, kui ma poleks hakanud surnut teesklema. Mul oli jube hirm, et nad teevad seda.”

      „Sa isegi ei hinganud enam! Ma arvasin, et oledki surnud,” nuuksusin läbi pisarate.

      „Tõesti? Ma… lihtsalt nägin midagi unes…” pomises Jay segaduses ning üritas tõusta, ent esimese katse peale vajus oiates tagasi.

      Ma varisesin äkitselt kokku ja puhkesin valjusti nutma. Kui Jay on nii nõrk, siis ei suudagi me kuhugi minna. Ja kuhu ongi meil minna? Ma ju tõesti uskusin ja lootsin, et Fern tuleb mulle appi, aga ei… Säh sulle elukaaslast! Säh sulle armastust! Olgu ta neetud!

      Jay roomas põlvili mu juurde, embas ühe käega, surus enese vastu.

      „Ära nuta, „ sosistas mulle kõrva. „See ei aita meid. Oleme sinuga ühtemoodi pigis, häbistatud ja rüvetatud. Parem lähme siit minema enne kui nad tagasi tulevad.”

      Ta tõusis vaevaliselt ja ulatas mulle käe. Võtsin selle vastu, ajasin end jalule ning olin valmis järgnema. Jay otsis põuest taskuräti ja pistis selle minule pihku: „Pühi pisarad ära, me saame hakkama!” Koos rätiga tõmbas ta juhuslikult välja mõned kortsus dollarid. Jay pidi kummarduma, et neid üles võtta.

      „Kuradi jobud!” urises ta endamisi ja toetas käega end rinna alt. „Nad ei märganud mind isegi röövida. Milleks seda pulli siis vaja oli?”

      Ta tuhnis taskutes, leidis suitsupaki, kuid tikke mitte. Pläru hammaste vahel, urises vandesõnu ning lõpuks suundus sinna, kus öösel oli seisnud tema takso. Seisis seal ja vaatas autojälgi.

      „Mida sa otsid?” küsisin ligi astudes. Lihas tõmbles ta rikutud näos, kui ta lühidalt nähvas:

      „Tikke!” ta seisis veidi kühmus, käed kaenlaaukudes. Siis võttis suitsu suust ja virutas vastu maad. Ei raisanud sõnu, lihtsalt veel kord ulatas mulle käe: „Lähme, tüdruk, kaome siit neetud paigast!”

      „Kuhu?” küsisin nõutult, sest ta rihtis hoopis teisse suunda, kui oli maja ja tee.

      „Ükskõik kuhu!” läks Jay äkitselt närvi.”Ära siit – minema! Saad aru? Enne, kui su idikast peika tagasi tuleb ja meid lõplikult kasti lööb! Mis sa ise arvad, mis nad meiega teevad, kui tee peal kokku saame, ah? Usud, et viivad meid haiglasse või pollarisse, et saaksime nende peale kaevata? Nad ei tee meile pai selle eest, et jäime ellu! Ei, nad löövad meid maha ja matavad võssa, et keegi meid sealt otsidagi ei oskaks!”

      Nooruk keeras mulle selja ning suundus piki jõekallast ära, sinna, kus polnud midagi paistmas peale pajuvõsa ja mõne kõrgema puu. Mul ei jäänud muud üle, kui temale järgneda. Mõtlesin, et tal on ju tegelikult õigus: Ray ei jäta meid ellu. Ta ei saa lubada endale riski, et see lugu jõuaks võmmide kõrvu. Kui Jay õigesti kuulis ja kui kamp just hirmuga igaveseks ei põgenenud, selles võisin ma aga julgelt kahelda, sest Ray pole argade killast, siis oli meie olukord äärmiselt ohtlik.

      Ta kõndis kaua vaikides mu ees. Teed polnud mingit. Kohati vaevumärgatav rada, enamasti ei sedagi. Ta kiirustas minust tükk maad eespool, vahel peatudes, et hinge tõmmata, vahel mind järele oodates. Lõpuks väsis ära, keeras kolmeks haruneva tammepuu alla, mis metsa serval, päris jõe kaldal kasvas. Laskus ettevaatlikult tüve najale istuma. Kätt hoidis ta pidevalt rinnal, sulges silmad ja toetas kukalt vastu puu krobelist tüve.

      Ma olin juba veidi väsinud, pigem moraalselt, mitte lihtsalt… Pool tundi oli kindlasti möödas hetkest, mil alustasime rännakut. Kui meid just jäljekütid taga ei aja, siis on meil juba paras edumaa. Peale pajuvõsa, kõrge rohu, jõe ja metsaserva ei näinud me siiani midagi. Istusin oma teejuhi kõrvale ning jälgisin teda ärevalt silmanurgast.

      Mulle ei meeldinud, kuidas ta vaikides hambad kokku surus ja aina oigas tasa, püüdes kõigest väest hingata ühtlaselt ja rahulikult.

      „Su ribid, Jay?” küsisin murelikult.

      Ta noogutas:

      „Näib nii. Neetud türapead! Nad veel maksavad selle eest! Nii kuradi valus on hingata.” Ta pööras veidi pead, et mulle silma vaadata. „On see saatus või mingi iroonia?” küsis Jay. „Ma pole veel elus nii peksa saanud, kui sinu pärast ja… nüüd oled sa siin. Põrgu päralt, miks pidi see just niiviisi minema?”

      „Ei tea.” Mulle ei meeldinud mõte saatusest, mis sellisel julmal moel oma pöördeid sooritab. „Kuhu sa loodad mööda seda kallast jõuda?”

      Jay muigas virilalt:

      „Kuhu? Hea küsimus. Ma ei tea. Inimeste juurde, kes toimetaksid meid linna. Rohkem pole mulle tarvis. Suitsu tahaks…” Ta vaikis hetke, enne kui küsis tobedalt: „Ega sul tikke pole?”

      „Ma olen alasti!” nähvasin pahuralt vastu.

      „Ära põe!” Jay tonksas mind küünarnukiga. „Kui tahad, tule minuga Onni, ma näitan, millest koosneb vaba inimese elu. Ei, ma ei poolda seda, mida need värdjad sinuga tegid, – ei, jumala eest! See oli alatu ja võigas. Mu boss teeb veel neist hakkliha, tahad näha? Ainult enne peame ise veel kõvasti rabelema, et üldse linna pääseda. Mobla taipasid need sitapead küll ära võtta, seega loodame vaid oma jalgade peale. Kuidas su pea on?”

      „Valutab. Tahaks magada, mitte kõndida siin päikese käes,” ütlesin ausalt, sest mu pea oli nagu paiste läinud õhupall, silmigi oli pea võimatu lahti hoida ning valu aina tuksles pulseerivate löökidena kuklas.

      „Sul on paras haav, arstid hakkavad sind õmblema, kui ükskord nendeni jõuad.”

      „Kui jõuan!” matkisin irooniaga.

      Toetudes puule, ajas Jay end vandesõnade saatel püsti.

      „Lähme edasi, tüdruk, meil pole aega kaotada. Kuni veel jaksame, on tarvis minna. Öösel ma nägin paar maja. Küla on sellest põrgust tükk maad eemal, aga see peaks jääma sellesse suunda. Noh, jõe ääres peab ikka keegi elama. Küllap me leiame varsti mõne.” Nii ta СКАЧАТЬ