Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

      Ma pidasin targemaks vaikida. Ray unustas mu peagi, jäi lobisema George Ryseriga. Tandy tõi lagedale grillvorstikesi. George asetas igaühe ette õllepudeli. Tegin lahti ning võtsin mõne lonksu – nagu Ronny ütles – uue joomingu alguse terviseks! Siis jagas Phil meile vorste ning Ronny teravaks lõigatud keppe, mida ta võsast endaga kaasa tõi. Nii jätkasime lõkke kohal vorstide küpsetamisega. Jay leidis taas ühise keele Ronny Bassiga, kuid seekord vestlesid nad tõsisematel teemadel. Keegi ei teinud enam nalja ning mina jäin hoopis oma mõtetega üksi.

      Mõne aja pärast kolis Ray Fern sõbrale lähemale. Jay jäi vestlusest kõrvale. Teistel hakkas samal ajal alles lõbusaks minema.Alkohol tegi oma tööd.

      „Milles asi on, Jay?” küsisin nooruki poole pöördudes vaikselt.

      „Ei midagi, väsimus kipub peale,” vastas ta ning haigutas oma sõnade kinnituseks.

      „Kas sa jätsid taksomeetri jooksma?”

      „Jah, ega ma neile seda sõitu ei kingi. Aga ma näen, et nad ei kavatsegi maksta.”

      „Võib-olla,” nõustusin vastumeelselt. Ma ei tahtnud uskuda, et Ray võib nii alatu mõtte peale tulla. Kaks tundi on möödas. Tohutu summa on tiksunud. Neil pole nii palju rahagi, et see kinni tampida. Jälgisin nende nägusid – naeravad, lõõbivad, patravad mingit jama… Nad on juba üsnagi purjus. Sellises staadiumis jobusid on ohtlik vihale ajada.

      „Sul pole vist mõtet raha nõuda,” arvasin sosinal, „oota veel veidi ja mine ära, nad ei maksa sulle niikuinii.”

      „Nõus,” ohates pidi Jay leppima kaotusega. Ta oli rohkem kui pettunud, vihane iseenda peale, et nii tobedalt õnge läks. Ta langetas alistunult pea, kuid tema ilmest lugesin ma välja hoopis muud.

      „Mis plaani siin peetakse?” käratas äkki Phil Tandy ja hetkega pöördusid ka teiste purjus näod meie poole. Ray pilgust peegeldus seekord selge raev, mida ta veel hädavaevu ohjeldada suutis.

      „Üks kõrend tahab mu eite üle lüüa!” arvas ta hammaste välkudes.

      Et olukorda veidigi pehmendada, ei jäänud mul muud midagi üle, kui otse rünnakule asuda:

      „Vale järeldus, Ray! Me räägime hoopis sellest, et te ei kavatse takso eest maksta. Miks te Jayle siga mängite, poisid? See sõit jääb ju tema kaela. Raha teil ju ometi on!” Hetkeks pani see neid isegi mõtlema. Tekkis piinlik vaikus. Nemad vaatasid teine-teisele poole, oodates ehk Ray otsust, sest tema oli nende kroonimata kuningas. Jay silmitses neid, meeleheitlikult lootes, et neil ebarditel on olemas südametunnistus. Ma teadsin, et ta pelgab juba halvimat. Tema kartus oli täiesti põhjendatud. Ka mina kartsin neid veidi. Ei usaldanud. Kuid mul oli alati kõrval turvamees Ray, temal aga ei kedagi. Ja kui tüliks läheb, minnakse kallale talle, mitte mulle. Mets on ümber, võõrast ei kaitse siin keegi.

      Imelikul kombel ei läinud siiski keegi neist närvi. Nad hoopis hakkasid endamisi irvitama.

      „Mina igatahes ei maksa,” teatas Ronny, urgitsedes rahulikult oksaga lõkketuhas.

      George Ryser vaatas unistavalt taevasse ning lisas vankumatu ükskõiksusega: „See polnud üldse minu idee.”

      Phil Tandy nokkis küünega hambavahet, viipas peaga Ray suunas: „Ray maksab, tema on meie rikasmees!”

      Ma sain täieliku shoki.

      „Te neetud kuradi väärakad!”karjatasin vihaselt. „Kuidas teil häbi ei ole!? See oli teil kohe planeeritud või mõtlesite seal jões midagi vaimukat välja? Alatud tõprad sellised!” Silmanurgast märkasin Rayd, ta jõllitas mind purjus tohmani pilguga, mis mulle õigupoolest hirmu peale ajas.

      „Sina, Lorie, oled ju kogemustega lirva – mis see sulle ikka maksab, kui kutt su korra läbi kepib?” Ta pööras pilgu Jayle: „Ma laenan sulle oma eite, mees, pooleks tunniks, ta oskab nii mõndagi. Kasuta aega targasti ja ära linnas lärmi löö!”

      Mul jäi vapustusest hing kinni.

      Jay tõmbus näost valgeks.

      „Keri persse, jobu!” Jay lükkas end maast lahti, et lihtsalt lahkuda, ent Ronny tõmbas teda järsult varrukat pidi tagasi:

      „Püsi paigal,”nähvas teravalt, „ei lähe sa kuhugi!”

      Jay istus tagasi, kuid silmside Rayga kestis terve igaviku, enne kui sohver taipas, et teisedki jälgivad teda ning ta on üksi nelja purjus tüübi vastu. Ta langetas lõpuks pilgu, soovimata nende viha proovile panna.Kuid see oli juba tehtud.

      „Sa oled värdjas, Ray, kuidas ma seda ometi varem ei taibanud!” hüüatasin meeleheites püsti hüpates. Ma ei talunud enam sekunditki tema lähedust. „Mida põrgut sa endale lubad? Ma vihkan sind!” Ühe silmapilgu jooksul kasvas see tunne üle pea ja keegi ei hoidnud mind tagasi, kui ma püstipäi, silmis raevupisarad, Ray juurest lahkusin. Poiste kommentaarid mu kehakontuuride kohta ajasid kananaha ihule. Nende vahele sekkus korraks Jay lepitav hääl:

      „Teil võiks tüdruku suhtes veidi viisakust olla!”

      Ja seepeale röögatas Fern järsult:

      „See pole sinu asi!”

      Sohver ütles veel midagi, kuid sõnu ma enam ei eristanud. Näis, et lõkke ääres võib tüliks minna. Mina ei hoolinud, tehku mis tahavad, mul ükstapuha, mina sain oma portsu kätte! Kõndisin maja juurde ning laskusin trepile istuma. Ma ei tohtinud Raymondi ees nutta, see oli keelatud. Nii ma siis nuuksusin seal salaja alandusest. Üha uuesti kramplikult neelatades õnnestus pisaraid tagasi hoida. Seda valusam aga oli hinges teadmine, et ma iial ei suuda Rayst lahkuda, sest ma ei julge, mul pole kusagil elada, pole kuhugi minna. Seegi kord on nii, et nutan, rahunen ja andestan taas. Kui kaua veel? Meie suhted olid ammu pingelised, armastus ja vihkamine käisid käsikäes. Sekundiga muutusid mu tunded äärmusest-äärmusesse ja see kurnas mind tohutult.

      Ootasin kaua Ray tulekut, et ta ehk tuleks ja andeks paluks nagu ta tuhat korda varem on teinud. Jah, tavaliselt ta tegi seda, ent mitte täna. Kuulsin rämedat naeru ja pidin vaid imestama, mis neile nii väga nalja teeb. Nad kõik olid mu sootuks unustanud. Katsin näo kätega ning püüdsin nautida sügavat tühjust enda sees.

      Tüki aja pärast keegi tuli, rohi sahises tema jalge all. Sammud olid hiilivad, ettevaatlikud. Need ei kuulunud Fernile. Ma ei kuulnud, ainult tajusin neid. Tõstsin järsult pea ja nägin ligi astuvat noorukest taksojuhti. Pühkisin ruttu pisara silmanurgast, kartes reeta nõrkust. Ta peatus otse mu ees, silmitses mind hetke ja kükitas seejärel mu ette maha. Mustade silmade terane pilk vilas süüdlaslikult ja sõrmed näppisid hooletult rohukõrt.

      „Vabanda, et ma kohe ei tulnud. Nad on sellises meeleolus, et ma pidin…” ta kõõritas läbi sirelivõsa paistva lõkke poole, „…pidin nende tuju paremaks keerama.” Nägin, et tegelikult on Jay täitsa hirmul ja närvis.

      Loomulikult polnud tal võitluses nelja vastu vähimatki shanssi – mul oli tema pärast tõsiselt hirm. Jay ei paistnud mingi karatemeistrina, ta oli kleenuke ja lüheldast kasvu, aga närvilisus oli see, mis reetis tema nõrkust. Ei, ta poleks isegi Rayga üksinda hakkama saanud, aga neid ebardeid on neli ja nad hoiavad kokku. Võõras on võõras. Mul hakkas kutist lausa kahju. Ta võiks vähemalt kuidagi ise siit minema hiilida, saagu pärast mis saab. Kuna ma tema vabandusele kuidagi ei vastanud, lisas Ray ettevaatlikult:

      „Läki autosse! Ma viin su siit ära. Kui meil veab, pääseme minema.”

СКАЧАТЬ