Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ray on üks ajudeta idioot! Ma ei taipa, mida põrgut sa selles tüübis leidsid?” nähvas Jay tigedaölt ning tõusis järsult püsti.„Eks lähme siis, me peame kiirustama,” lisas ta tasa.

      Kuid auto seisis kõigile nähtavas kohas, vaid paarikümne sammu kaugusel lõkkest. Hinge kinni pidades liikusime vargsi auto poole. Püüdsime jätta muljet, nagu läheksime sinna ilma mingi tagamõtteta, ent siiski ma jälgisin koguaeg lõket silmanurgast.

      Nad ei märganud meid, sest hetkel olid kõik seljaga meie poole. Õnn naeratas veidi – me jõudsime pärale. Jay avas võtmega ukse ja … tardus äkki vaatama minust mööda. Halba aimates pöörasin pead. Nad tulid – kõik neljakesi, pooljoostes, ning Jay tegi ainsa targa otsuse, mis tema au pihta ei käinud – jäi külmavereliselt paigale.

      „Hüppa sisse!” käskis ta, ent mu käed värisesid ja ma ei saanud ukse avamisega kohe hakkama. Jay istus rooli taha, kuid pidi mind järele ootama ja see oleks äärepealt maksnud meile elu.

      „Mis kurat siin toimub?” hüüdis Ray kurjalt samal hetkel, kui ma lõpuks ukse lahti sain. „Kas tuvikesed pistavad punuma või?” Ta möödus minust ja sööstis kohe juhipoolse ukse juurde. Phil haaras samal ajal mul ümbert kinni ja kiskus autost eemale. Sohvril oli veel võimalus põgeneda, tasus vaid hääled sisse panna ja minna. Aga ta vaatas korraks minu poole ning võttis käe roolilt. Ta lubas ju mitte lahkuda ilma minuta… jumal, kui loll ta oli!

      „Kuidas siis on?” Ray jäi ähvardavalt ukse vahele kõõluma.

      „Ilma rahata ei lähe ma siit kuhugi! Tüdruk külmetab, tahtsin paremat muusikat lasta ja pealegi… sa ju laenasid teda mulle, kas polnud nii?”

      „Igal juhul mitte selleks, et sa koos mu eide ja autoga minema põrutaksid!”

      „Eks siis lase meile muusikat,” sekkus kõrvalt Ronny. „Pane põhja!” Jay neelatas kramplikult, käsi tõusis kui iseenesest, et keerata valjemaks makinuppu. Ta aimas, mis edasi tuleb, ent ei löönud araks, ta näis endiselt rahulikuna, kuigi veidi krampis…

      Mina seisin nüüd eemal, hoides hirmu pärast hinge kinni. Phil Tandy käsi lebas raskena mu õlal ja tema poleks mind auto juurde isegi lasknud.

      Muusika täitis kogu ümbruse, imbus puude vahele ning hävitas kõik linnuhääled. Ta oli olemas, armutult kurdistades kõiki, kes oleks tahtnud midagi kuulda… See pidi olema saatus, lemmiklauluna kõlades kõrvus, meenutades igavesti seda hommikut…

      Isegi mõne sammu kauguselt ei kuulnud ma enam, millest nad rääkisid, kuid selge oli see, et noorukil kästi autost välja tulla ja ta tegi seda. Phil käskis minul paigale jääda ning kõndis teiste juurde. Nüüd olid nad neljakesi ühe vastas ning Jay püüdis ilmselt nende viha kuidagi jahutada. Ma ei julgenud vahele segada, kartes, et see muudab asja vaid hullemaks. Nad karjusid ja vaidlesid millegi üle, kuid läbi muusika ei suutnud ma eristada sõnu.

      Kui Ray Fern noorukile ootamatult maksahaagi virutas, ärkasin minagi tardumusest. Jay kukkus kummuli vastu auto kapotti, kuid Rayl polnud vaja oodata, kuni ta toibub. Sohver rebiti püsti ja löödi vasaksirgega uuesti oimetuks. Ray läks kergesti hoogu, teda peatada oli peaaegu võimatu. Ma jooksin paanikas meeste vahele, kes hasardis Rayd tagant ässitasid.

      „Ray, sa ei tohi! Lõpeta ära!” karjusin hullunult, unustades sootuks omaenda ohutuse. Keegi neist ei hoolinud minu kisast, nad lihtsalt lükkasid mu eemale, et ma Rayle jalgu ei jääks, aga samal ajal sai taksojuht üha uusi hoope. Ta üritas vastu lüüa, kuid selle eest asusid ka Ronny ja George ohvrit peksma ning Jay oli nüüd rohkem kui hädas. Ainult Tandy pööras oma tähelepanu taas minule, haaras käsivarrest ja vedas mu jõuga teistest eemale.

      „Las ta olla!” käratas mulle. „Pole sel kutil häda midagi, ära sega vahele!”

      „Nad ju tapavad ta ära!” karjusin meeleheites, suutmata rebida pilku toimuvalt stseenilt.

      „Ei nad tapa! Jäta see halamine!”

      „Aga… Phil, ta pole ju milleski süüdi!”

      „Ma tean, alati ei peagi süüdi olema!” arvas Tandy rahulikult.

      Sel hetkel vajus Jay kokku, muutus elusaks kaltsuks, mis kolme tugevama käes kiskuda ja loopida. Mulle meenus äkki üks endine kaklus. Polnud aega kaotada, ma keerasin ringi ja lõin kogu jõust Tandyle rusikaga kõhtu. Ta vajus karjatades küüru, kuid mind ta lahti ei lasknud. Enne kui ta shokist toibuda jõudis, andsin talle hea lõuahaagi ja siis kohe jalaga kubemesse. Vabadus oligi käes. Ta vajus hädiselt põlvili, kaks kätt jalge vahel. Mulle meeldis see pilt rohkem kui too, mida teiste poole pöördudes nägin. Ronny, see suur sõber, rebis taksojuhi käe, millega see ikka veel üritas ennast kaitsta, näo eest ja lõi otse niigi verisesse näkku. Jay kukkus vastu autot ning libises maha, pea nagu üks suur, verine valugrimass. Muusika üürgas, summutades tema appikarjed. Jooksin tagasi, haarasin Fernil käest ja röökisin üle muusika, et ta ometi järele jätaks. Mille eest?.. Ray lükkas mind jõuga eemale. Kukkusin täie hooga märja rohu sisse, kargasin üles ning ründasin jälle, kuni Phil Tandy mind uuesti oma käte vahele haaras. Seekord oli lõks kindel ja tugev, ma ei pääsenud enam lahti kogu rabelemisest hoolimata.

      „Kuradi libu, raisk!” urises Phil mulle vihaselt kõrva. Ja siis lohistas ta mind teistest tükk maad eemale. Äkitselt Tandy komistas ja kukkus, tõmmates mind endaga kaasa. Lootsin, et mul nüüd on õnne, kuid… Ta hoidis mul kindlalt käest, ma ei pääsenud kuhugi. Mitu meeleheitlikku katset üles tõusta läksid kõik ühtmoodi luhta, Tandy rebis mind pikali tagasi ning lõpuks surus oma massiga vastu maad. Nüüd sattusin täiesti paanikasse, arvasin, et nad tapavad selle poisi ära, kui ma vahele ei sega. Niikuinii on ilmselt liiga hilja ja mina isegi ei pääse vabaks. Karjusin Ray nime ja materdasin Tandyt rusikatega kuni Phil vihastades mulle lahtise käega niisuguse obaduse andis, mis tükiks ajaks võitlusvaimule lõpu peale tegi. Äkki jäin vait, ahmides vaid õhku, vahtisin Tandyle õuduses otsa, tunnetades kehal tema riivatut silitust. Nüüd ta naeratas mulle ja ses naeratuses oli kiskja ähvardus.

      „Ma tahan sind, kohe, lähme eemale, et see pilt sind ei häiriks. Kui sa ei pirtsuta, läheb kõik hästi!”

      „Ei! Ray lööb su maha!” püüdsin minagi ähvardada, kuid vastus, mis tuli tema suust, lõi mu täiesti pahviks.

      „Rayga pole mingit probleemi.” Ta võttis mu kleidi kaelusest ja rebis selle ühe ropsuga puruks. Ta limpsas keelt ja naeris kähinal. Ma ikka veel lootsin, et Ray tuleb mulle appi. Ma hüüdsin jälle Rayd, kuid selle eest surus Phil käe mulle suule. Ta tegi seda nii tugevasti, et mu lõuad ähvardasid murduda. Vaatasin talle silma ja nägin iharat kiskjat, kes libistab oma karedat kätt piki mu keha allapoole. „Ära loodagi, et sa täna mu käest pääsed. Täna on meie armastuse öö.” Ma ei julgenud enam hingatagi, surusin reied kramplikult kokku, tundes kasvavat meeleheidet.

      Muusika üürgas endiselt, kuid mulle näis, et seal auto juures on kõik lõppenud. Nagu mõnitades laulis keegi mees oma siirast armastusest. Ma mõtlesin, kas nad nüüd ometi jätsid võõra rahule ja kas ta üldse elus veel ongi? Kuulsin maa võnkumise järgi lähenevaid samme, need olid tuttavad ja hetkeks tärkas veel lootus. Tulija peatus meie kõrval, verepritsmeis valged tossud kuulusid kahtlemata Raymond Fernile. Phil võttis käe minu suult.

      „Küll su eit on alles äge! Oleks patt sul teda ainult endale hoida!”

      „Ray, ütle talle, et ta mind rahule jätaks! Ma olen ju sinu oma!” hüüdsin ülespoole, sest nii õudne oli tunda end täiesti abituna, selili maas. Ray, kes oli mu ainus sõber ja esimene armastus, kükitas maha, et näeksin paremini tema nägu.

СКАЧАТЬ