Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ainult lootusetus, valu, jõuetus; kõik see, mis võtab inimeselt elutahte. Ma kummardusin, et suudelda noorukit laubale.

      „Siit ei leia meid keegi üles. Me peame edasi liikuma. Varsti on õhtu käes.”

      „Nii hea,” sosistas Jay vaevukuuldavalt. „Nii hea on lihtsalt magada, pole valu.”

      „Sa magasid mitu tundi, Jay, sa ei tohi alla anda, sest ma vajan sind!”

      Ta ajas end vaevaga küünarnukkide najale ja siis oiates istukile.

      „Ma tahan juua,” ütles ta mulle ning kratsis juustest veetaimi. Naeratas äkki. „Mis see on?”

      Ütlesin siis, et jahutasin tema pead, kui ta minestas.

      Jay sättis oma käsivarre mu kaela ümber.

      „Aita mind üles. Pole veel õige aeg surema hakata. Ma viin su Kenzo juurde. Kui mul pahasti läheb… sina suudad veel edasi liikuda. Sa pead linna jõudma! Kui läheb pahasti, otsi ise Kenzo üles, kõik teavad temast. Ütle talle, mis juhtus, räägi kõik ära. Ütle, et mina saatsin su, siis on sul peavari ja kaitsja.” Jay tõmbas kähinal õhku kopsudesse ja haaras teise käega rinnust.

      „Kes ta on?”

      „Minu boss. Nimeta talle – Slipp, siis ta teab, kellega tegu.”

      Ma ei tahtnud mõeldagi, et need sõnad ja soovitused kõlasid nagu vältimatu hüvastijätt. Aitasin Jayd püsti ja siis kaldast alla vee äärde. Jälle torkas ta pea vette, jõi kaua ja lonkshaaval. Vesi tilkumas üle näo, palus, et aitaksin teda uuesti üles. Ta oli nii nõrk, et kogu jõust pingutades vedasin nooruki oma õla najal rada mööda üles. Üleval lasi ta minust lahti, hetke vältel kogus jõudu ning oli siis valmis minema.

      Ma silmasin põõsaste vahel ära murdunud oksa, võtsin selle üles ja ulatasin talle. Jay asus sellele toetudes teele.

      Mu kaaslane kõndis jälle. Seekord kui kuutõbine, eksides rajalt, tuikudes siia ja sinna. Väga aeglaselt möödusime metsatukast, kus kasvasid peamiselt kased. Siis toomingavõsast…

      Jay peatus jälle, vajus oiates küüru ja köhis, toetudes jõuetult kaikale. Astusin tema kõrvale ja toetasin veidi.

      „Kurat!” oigas ta vaid, kui köha üle läks. Pühkis peoga huultelt verd.

      „Las ma lähen edasi ja vaatan, kas on lootust. Jää puhkama, ma tulen varsti tagasi,” pakkusin lõpuks oma abi.

      „Ei, las ma ise,” surus Jay kähedalt läbi hammaste. „Ma ei taha olla üksi. Tahan Onni, seal on sõbrad, Funkie.” Ta pilgutas kramplikult ainsat silma, et näha teed ja läks ikkagi, kogu mu keelitamisest hoolimata, kuigi ma palusin veel, anusin lausa, et ta ei tapaks ennast. Ei, ta läks, kaikaga maad kobades nagu pime, toetudes mu käsivarrele.

      Päike vajus tasapidi madalamale, tuul jahutas selga ja mu valutav pea nautis seda.

      Ootamatult jäi Jay seisma, pööras veidi pead.

      „Ma kuulsin midagi. Koer!” ütles ta mulle, hääles tärganud uus lootuskiir. Lisas kohe sammu, nagu oleks sootuks unustanud kogu väsimuse ja oma murtud ribid. Ma arvasin, et ta on tõega segaseks läinud, et ta kuuleb väsimusest luulusid. Jay kiirustas niipalju, kui veel vähegi jaksas ja mu paistes, valutavad jalad ei jõudnud talle järele.

      Veel üks metsatukk ulatumas kevadise veepiirini. Me läbisime selle, põigeldes puude vahel. Mõned kännud andsid märku hiljutisest inimtegevusest. Me lootsime näha teisel pool vähemalt karjamaad ja loomi kui mitte maja ennast. Kuid, kui viimane puu selja taha jäi, ootas meid järjekordne pettumus. Ees oli äkki avarus. Lõputu luht loojuva päikesega. Taevalaotus oli tõmbunud juba punakaks ja päike hellitas kuldsete kiirtega igavikku meie ees. Ei ühtki puud enam. Metsapiir kadus paremale nii kaugele kui silm ulatus. See siin ongi siis teekonna lõpp…

      Me seisime viimase kõvera paju all ja kaua-kaua vaatasime oma saatusele silma. Viimane lootusekiir kustus tasapidi meie hinges nagu kustus ka päev. Jõud oli otsa saanud, varsti on õhtu täis sääski, siis külm öö…

      „Me ei pääse siit üle,” sosistas Jay tasa, nagu nuuksatades. „Mitte ainsatki maja. Mis mõtet oli kõik see maa ära käia! Ei mingit. Kui jääks õige siia…”

      Ma vaatasin tema ilmet, kuidas ta iga hingetõmbe nimel suuga õhku ahmib. Kuidas ta kahe väriseva käega oma kaikale toetub. Sel hetkel mõistsin, et Jay on lõpuks valmis alla andma. Minus aga kergitas pead äkki trots. Ei, ma ei tahtnud näha teda jälle liikumatult lamavana. Ma tahtsin võidelda lõpuni, aga kui tema maha jääb, ei suuda ma üksi enam seda tahet hoida.

      „Me jaksame veel natuke minna,” segasin kähku end tema mõttelendu katkestama. Kusagilt tõusis pinnale raev, viha selle neetud maailma vastu, mis meist põrmugi ei hooli. Saatuse vastu, mis meid selle jõe kaldale tõi. Ei lasknud surra seal, teadvusele tulemata, vaid lohistas meid terve pika päeva siia luha servale, et me kärvaksime öösel, sääskedest puretuna, lõdisedes külma käes.

      „Ma arvan, et,” sosistas Jay jälle. „Kas on sellel mõtet? Kas on mõtet?”

      Ma teadsin, mida ta öelda tahab ja ei saanud lubada, et tema soov täituks.

      „Elada?” karjatasin nördinult. „Muidugi on mõtet! Kurat! Kas sa tahad neile munnidele veel lõbu pakkuda? Tahad kõngeda siia? Me ju ei anna alla ainult seepärast, et ees on luht, me suudame veel! Jay, raisk, me oleme tont teab mitu miili maha kõmpinud, me keerame paremale ja leiame metsast mõne maja! Las ma toetan sind, koos me jaksame veel!”

      Ta raputas lootusetult pead, ikka endiselt tardunud pilgul kaugusse vaadates. Õhk käis vilinal kopsudest läbi ja veri punetas huulil.

      „Me eksime ära,” ütles ta täiesti tundetult.

      „Kas praegu me polegi veel eksinud?” See oli hüsteeria, mis mind valdas, mitte viha tema ega kellegi vastu. Ma ei tahtnud, et ta sureks, ma ei tahtnud ise surra. Ma keeldusin alla andmast. Tahtsin temaski viha üles äratada, aga ta ei võtnud enam vedu. Jay jäi täpselt sama apaatseks, kui varem. Ütlesin, et mul on pidevalt tunne, nagu kerkiks meie ette kohe-kohe toosama maja, kust me hommikul rännakut alustasime. Et kõik ei ole veel kadunud! Et see koera hääl, mida ta kuulis, pidi olema ehtne! Et ta on viimane möku, kui nüüd alla vannub!

      Kogu selle sõimamise peale pööras Jay lõpuks näo minu poole. Ta ühes silmas oli piiritu väsimus. Jah, sel hetkel nägin tema pilgust, mida tegelikult tähendab kergemeelne väljend – surmväsinud. Huulil väreles nutt, kui ta mulle jõuetult pomises:

      „Ma lihtsalt ei suuda enam, ei suuda…”

      Äkki hakkas mul temast kahju. Mis õigusega tohin ma Jay peale karjuda! Ta ju ei teeskle, ta on rohkem kui vapralt vastu pidanud kogu selle hullumeelse teekonna. Mina olin see, kes maha jäi, nuttis ja palus puhkust, mitte tema. Ja isegi ainult tema ärritamiseks ei tohi ma Jay peale karjuda.

      Astusin hoopis ligi ja võtsin tal ümbert kinni. Toetudes oma kaikale, surus ta näo mu õla vastu ja nuttis. Iial ei saa enam unustada sõpra, kellega koos oled kord nutnud…

      Kui me mõlemad veidi rahunesime, võtsin siiski tal käest kinni ja kutsusin kaasa. Aina julgustasin ja püüdsin igati sisendada temasse usku, et ta ainult ei loobuks, sest ma teadsin nüüd, et kui ta veel kord kukub, siis on see kõik. Enesel oli meeletu soov temaga nõustuda, heita maha ja puhata. Puhata nii, et iial enam ei ärkaks ega peaks edasi minema.

      Varsti СКАЧАТЬ