Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viisin ta baari. Ja tantsisime seal peale paari segu. Tantsisime ära, ta tahtis kohale minna, ma ütlesin: “Oota.” Ta pöördus tagasi. Võtsin käega ta kaela ümbert kinni ja andsin ühe õige pika musi. “Nojah, läks lahti lõpuks,” ütles ta sõbralikult, kui pea vabaks sai. “Vist küll,” olin ma nõus. Läksime mõlemad lõbusaks. Kuskil siis sai meis selgeks, et ilmselt jään sel õhtul tema poole. Raha sai veel otsaja mulle tundus, et kui me nüüd lõpuni ei lähe, siis ongi kõik jäädavalt kadunud. Mõtlesin paaniliselt, mis teha. Veidi oli vaja veel juua. Helistasin fuajeest Joonale. See ütles: “Halloo.”

      “Sina, jah. Nüüd on nii. Võtad viisteist rui. Ja tuled Nõmme kortsu. Siva. Ootad mind fuajees. Kui ma kohe ei tule, siis sina ära ei lähe. Ma istun baaris. Sina sinna ei tule. On selge.”

      Ta mõtles. “Hea küll, selge.”

      “Rebi siva siia.”

      “Eks ma vaata.”

      “Pea lõuad ja rebi siia.”

      “Okei.”

      J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme.

      Kõik läkski nii ja oli üpriski kena. Aga kui meievahelised asjad peale seda korda teiseks said, siis me hakkasime üha vähem ja vähem juttu ajama. Mõneti nukker. Vait olla oli muuseas väga kena. Kõik juba räägitud. Vaikimine oli puhkus. Ta oli üksjagu tark. õppis ka hirmus hästi. Ja eriti ei pingutanud. Ise ta ütles, et oskab lihtsalt eksameid teha ja see on kõik. Kus ma taga üldse tuttavaks sain? Peda peol. Sada aastat pole sellises kohas käinud. See oli mõned head aastad tagasi ka. Enne kroonut. Juba siis oli Peda pidu minu jaoks nõrk sõna. Olin omadega üsna umbes. Mõtlesime, et paneme Peda litsidele pihta. Aga keegi ei võtnud eriti jutule. Katt ka ei võtnud. Aga siis ma mõtlesin, et no kurat, ja muutusin hirmus visaks. Ja hirmus viisakaks ka. Seda, et meil teineteisega on lahe juttu ajada, me sel õhtul üldse ei avastanudki. Ma ei mäleta, mis ma tookord Katile peale ajasin, vist mitte kojusaatmist, sest koju ma ta saatsin, küllap tahtsin teda mujale tirida. Igal juhul Katt väitis, et on kohe abiellumas. Mind ajas see vihaseks. Selline plika, pole suurem asi väljanägemine ka, ja veel viriseb. Tegelikult tegi siuke jutt mind nukraks. Hiljem muidugi selgus, et puhas vaht.

      Katt oli mulle väga kosutav. Sest mõnda aega olin tundnud, et polnud kellegagi millestki rääkida. Olin vist teiste asjade üle hakanud mõtlema. Ma ei tea, mille üle. Tahtsin mõnele asjale pihta saada. Näiteks, kuidas siin maal ja siin linnas elu käib, mis elu käivitab, mida inimesed tahavad. Lihtsal tasandil on kõik selge, aga kui rohkem mõtlema hakkad, ei jõua kuhugi, üks mõte viib teiseni, teine kolmandani, algust ei mäletagi. Siis ma ütlesin endale, et tähtis on hoopis feeling, see on kvaliteet, asja sisu. Nojah, see on teine asi.

      Aga nüüd oli Katt hakanud mulle tüütuks muutuma. Keegi on talle vist pähe pannud, et minuga tuleks või ei tuleks abielluda, või et ma ei abiellu temaga nagunii, mis on muidugi täiesti õige. Sellest asjast midagi head ei tuleks. Katt oli mind hakanud vaatama nagu omandit, arvab, et tal on minu üle õigusi, ja see ajab mul närvi püsti. Tahaks kohe minema tõmmata. Aga kurvastada ma teda ei või, sest ta on selline hale õrn kitseke ja võib pikemaks ajaks nukrutsema jääda või nutmagi hakata. Ma olen tal esimene poiss. Muidugi mitte esimene, aga esimene ja siiani vist ka viimane, kellega ta on maganud. Ma muidugi ei tea, mis ta tegi, kui ma kroonus istusin. Aga ega ta vist eriti midagi ei teinud. Ja uurinud ma ka ei ole. Igal juhul on Katt närvis, sest tal hakkab kool läbi saama ja minust pole õieti millekski asja. Ta armastab mind veidike, aga on tõesti jumala selge, et minust pole millekski asja. Ega saagi olema. Sest ma ei taha. Milleks? Milleks asja? Kellegi perset pühkima? Pühkigu ise.

      Väike tüdruk paotas väravat. Julgelt, aga ettevaatlikult. õues luusis noor suur hundikas. See oli umbes kolmanda klassi tüdruk – valged patsid ja ilus punane seelik. Ta astus sisse ja jättis värava selja taga lahti. Koer lontsis lähemale ja jäi tüdrukut vaatama. Vaadati teineteist. Siis läks plika sisse. Läks kindla sammuga, ehkki asus veidi varvastel. Ta jõudis ukse juurde ja andis kella. Koera poole ei vaadanud.

      Ust ei tehtud lahti. Tuli tagasi minna. See on raskem, mõtlesin.

      Kui väravani jäi paar meetrit, tegi koer: auh-auh. Aga tüdruk ei ligahtanudki. Sulges enda järel korralikult värava ja hopsas minema. Võttis nii pika sammu, et astus parajasti iga kõnniteeplaadi keskele. Need olid suured plaadid ja ta läks lõbusa hüaka sammuga.

      Istusin bussipeatuses pingil, tõmbasin suitsu ja ei teadnud, kuhu minna. Lasin juba ühe trolli ära, millega oleks kuhugi saanud. Kuhu? Noh, linna. Et kellegi juurde minna. Oli hämar, olin vindine. Kohti, kuhu minna, ma teadsin ja seltskonda ma soovisin, ainult kõik oli juba ette nii teada ja tuttav. Olemised. Vestlused. Kõik. Joomine. Istuda oli päris hea. Lasta kõigil olla. Poolvindisena. ühe inimese elu. Mis ta temaga tegi? Midagi. Mida ta siis tegema pidi?

      Kuulasin oma südame tuksumist. Tundsin seda ilma katsumata. Kuidas rinnas lõi. Kiiresti ja nõrgalt. Ei saanud olla kiiresti ja nõrgalt, siis ma poleks kuulnud. Aga oli vist siiski.

      Peatuses seisis inimesi. Polnud veel nii hilja. Enamik oma mõtetes. Mõni silmas ka teisi, mindki. Kõik õhtuselt väsinud. Kui teine õhtu ennast üles löövad, siis mõni ehk eputab. Keda olemasolev elu ei toida. Kes tahab muud. Kallimat elu, või on muud ideaalid. Mis vahet, millised. On siis vahet? Peaasi, mis elus hoiab.

      Tavaline tühi päev. Taskus oli limonaadipudeliga jooki, aga korraga oli piinlik seda siin juua. Sest olin inimesi vaadanud, neile mõelnud. Nüüd mõtlesin, kuidas mina neile paistan.

      Poiss sõi õuna ja vaatas autosid. Õunasüda jäi järele. Ta teadis vaatamatagi, kus selles peatuses prügikast seisis. Ta viskas. Aga tabas ühe proua palitu taguotsa. Poiss pöördus siva tagasi ja vaatas endiselt autosid. Proua keeras ringi. Vaatas, kes see viskas, üllatunud ja pahane. Vaatas seda, mis maha oli kukkunud, vaatas poissi tänava ääres seismas ja autosid jälgimas, vaatas mind pingil istumas ja suitsu tõmbamas. Tal oli siiras ja üllatunud pahane nägu ja ma naeratasin talle otsa vaadates oma kõvernaeratust. Proua pöördus tagasi ja ootas edasi oma trolli.

      Vahel jäi süda nagu seisma, takerdus, siis pani jälle hirmsa kiiruga. Siis tegi imelikke jõnkse ja volksatusi. Kuulasin ja jälgisin suisa huviga. Hakkasin mõtisklema, et kui ma joomist-suitsetamist ei kahanda, siis volksabki süda varsti üle aia. Need polnud sugugi nii mõnusad mõtted kui õilsad juhusliku surmasaamise mõtted. Siiski oli hea olla. Teise päev joomine annab kohati erilise eemalolekutunde ja rahu. Jõudu, energiat enam pole, lihtsalt oled, vaatled ja lased kõigel mööduda.

      Sirutasin selga. Rumba oli põlenud oma valge filtrini. Marlborot ma ei tõmba. Priimat ka mitte. Mul tegelikult kama kõik. Priima ja Marlboro on tegelikult sama head, ainult erinevad. Mis seal muidu ikka head on. Saatsin koni jõuetu liigutusega rohelise prügikasti poole. Tabas. Tabamine tegi hea tunde. Tõusin ja surusin käed jopetaskusse, et neid valmisolevana tunda. Ootasin järgmise riista ära, ronisin sisse, sõitsin linna. Taskus veel pool limpsipudelitäit segu.

      Nägin ta silmist, kuidas ta mind armastas, aga teadsin ka, et ligi ta mind ei laseks. Mul ei õnnestuks teda ära petta, et ma tast südamest hoolin. Tema piir oli selline: vahel lasi end suudelda ja vastas suudlusele õige pisut, aga ainult õige pisut, hoidis end tagasi. Või olidki ta vajadused nii väiksed. Ometi nägin ta säravatest-udustest-kohmetunud silmadest, kuidas ta minust oli sisse võetud. Rääkisin temaga lõbusalt ja hoolimatult. Mõtlesin, et tuleks ikka ta juurde voodisse pääseda, see asja ümber keerutamine ja voodini mittejõudmine hakkas juba perversne ja nõme tunduma. Aga siis mõtlesin jälle, et see ei oleks minu poolt ilus ja meie mõnus omavaheline suhe läheks siis ilmselt kaotsi. Meil oli lahedaid vestlusi, kui liigne isiklikkus oma pingeid ja СКАЧАТЬ