Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Katt, sina ei räägi ju niimoodi.”

      “Ei.”

      “Katt, mis nüüd on, ära ole kurb.”

      Taevas, ma ei kannata, kui keegi niiviisi kurb on. Läksin vannituppa ja jõin klaasi vett.

      “Ma olin eile ühe tüdruku pool,” ütlen vihaga väga rahulikult, aga kahetsen kohe. “Katt, ära usu, ütlesin seda vihaga, me jõime poistega õlut.”

      Mida ma seal vannitoas nägin? Ei midagi. Oma nägu nägin. Ma ei lähe ju homme kloostrisse. Oleks see siis parem, kui ma elaks ainult oma toas ja söödaks raasukestega akna taga leevikesi? (Mis leevikesi? Kus need leevikesed on? Pole ma ühtegi näinud.) Katt ei ole üldse selline. Tal on lihtsalt kurb tuju. Ja ma olen hea meelega temaga koos kurb. Küllap hakkab meil siis varsti lõbus.

      “Kas sa hakkad koju minema või,” küsis Katt pärast üllatunult. Ma panin saapaid jalga. Siis tõmbasin jope luku kinni. “Kuule, jah, ma lähen koju.”

      Mul oli kott kaasas olnud. Olin selle tuppa viinud. “Kuule, ma viisin selle koti tuppa.” Katt tõi koti. Ta naeratas mulle otsa vaadates. “ärge minge veel, armas sõber.” Tal oli ammu juba hea tuju. “Ei, ma vist siiski lähen.” Läksin nohisedes, pea õlgade vahel, uksest välja. “Nägemiseni,” hüüdis Katt mulle järele.

      Aga tänaval läks tuju heaks. Kevad, Suvi, Sügis, Talv – mulle meeldivad nad kõik.

      Tundsin juba ammu, et ükskord helistan talle. Aga häda oli selles, et olin temast õhtuti konkreetselt mõtlema hakanud. Pealegi: me olime ju head sõbrad, ja mõistlikult ja päeval koos olles ja tegelikult ei oleks ma temalt soovinud ega oodanud mitte midagi. Oleksin lihtsalt hea meelega tahtnud temaga koos olla. Aga kartsin, et nüüd olen tast liiga palju omaette mõelnud ja see hakkab välja paistma, ma ei saa enam tema koos vaba olla ja olukorda sellisena võtta, nagu see tuleb ja on. Seepärast lükkasin helistamist aina edasi. Ja asi läks minu sees muidugi aina hullemaks. Paar korda helistasin, ise kahevahel olles, kui meil parajasti oli mõni pidu käimas, aga ma ei saanud teda kätte. Küllap oligi hea. Sest erutusin, asja ees, teist taga, hirmsal kombel, sigaret näppude vahel võbises nagu koletis. Pöörasin teistele selja, ei saanud suitsu suhugi pista. Nii läksid need peod mul temale helistamise ja mittehelistamise peale. Hommikust õhtuni lõin mõttes käega ja hakkasin uuesti temast mõtlema, sest: kes mul keelab (kuigi olin veidi aja eest otsustavalt kriipsu peale tõmmanud), ja: mis teha, kui see nii juba läheb. Nüüd kartsin, et kui temaga rääkima juhtun, ütlen ei tea miks mingi banaalsuse ja kõik läheb ühe sekundiga kus kurat. Võibolla saakski siis rahu. Aga looda sa seda.

      Võtsin kapist pudeli õlut, läksin teleka ette, istusin, rüüpasin ja vaatasin, siis, mõtlemata, mida ma teen, läksin ja võtsin telefonitoru.

      “Tere.”

      “Jah, kes seal on.”

      “Mina olen, O. V.”

      “Aa, tere O. V, mis sa räägid.”

      Paus. Ta hakkas aru saama, mismoodi ma helistasin, et hoopis teistmoodi, ja ma ütlesin siis:

      “Ma tahaksin sind kuhugi kutsuda. Ma ei tea, kuhu. Tahad, et ma sind kutsun või.”

      Ühe hetke ta mõtles.

      “Tahan.”

      “Anna siis nõu, kuhu sind kutsuda.”

      “Ma ei tea.” Ta naeris, mulle see ei meeldinud. “Seda pead sa küll ise teadma.”

      “Ma kutsuksin sind teatrisse, aga ma ei taha. Ma kutsuksin sind restorani, aga ma ei taha. Peale selle olen ma kohutavalt vaene. Kas sa ei tahaks mind lihtsalt enda poole kutsuda. See kõlab muidugi banaalselt, eks ole.”

      Küll ma rääkisin lolli juttu.

      “Ei, ei kõla. Aga, O. V , ma pean tunnistama, kui ma järele mõtlen, et mul on täna sõbrannaga kokkusaamine. See kõlab võibolla banaalselt. Tead, ma võiksin muidugi talle helistada ja ümber leppida, aga ma mõtlen, et ma vist ikka ei tee seda. Nii et helista mulle mõni teine päev, eks ole.”

      “Või nii.” Ma ei tahtnud eriti viisakas olla. “Nojah, eks ma siis helistan mõni teine päev.”

      Seal ta nüüd on. Aga võibolla ta ütleski seda, mida ta ütles, et helistagu ma mõni teine päev. Igal juhul helistasin ma Katile ja me läksime kinno filmi vaatama.

      Ja igal juhul on juba ette tunda, kuidas meil temaga läheb. Me võime kokku saada küll, aga alles siis, kui see pinge, kui see iha, soov ja kirg tema järele on hajunud. Sest see häirib teda. Ja alles siis, kui see on täiesti hajunud, kukub C ühel päeval, asja ees, teist taga, mulle sülle. Ja õige kah. Juhtugu kõik juhuslikult. Nii ongi kõige parem.

      Nii käibki see seltskonnaelu. üks ütleb mingi tõe või ütleb midagi kellegi kohta. Ja keegi teine ütleb selle peale lause, mis otse loomulikult tuleb selle peale, mingi teistpidi lause, vaidluse või: jah, ja siis on see veel nii. Nii me vestleme. Ja üks oleks võinud öelda, mis teine ütles, ja teine seda, mis esimene. Peaaegu.

      Muidugi räägib igaüks oma maneeris, aga ega maneer ole kuigipalju meie ise, on lihtsalt üks vorm.

      Maailm on millegi pealispind. Sõnad, mõtted, tunded, eraldi inimesed. Seal sügaval (kus?) pole ehk mõtteid ega meid eraldi inimestena.

      Ja vaatad kellegi maneere nagu mõnda arhitektuuri või muud asja.

      Aga muidugi on igaühe oma teha ja oma asi, et ta saaks ära päästetud.

      Iseenda käest või?

      Iseendale päästetud?

      Püksid peaksid olema:

      teksased

      mugavad, meeldivad, sissekantud

      enamasti puhtad

      sellised, mis on sisse kantud, aga nii ruttu veel katki ei lähe või äärmisel juhul katkised, ja ükskõik, mis teised mõtlevad

      ja nende ostmiseks peaks olema raha, kurat võtaks

      Elus on sellised asjad:

      niisama olemine

      tegutsemine

      magamine

      veel:

      kunst

      töö

      sõbrad

      maailm

      pidu

      sellised asja on veel elus:

      kodu, raamatud, plaadid, söögid (mitte nii tähtis), teiste perekonnad ja kodud, viin, ja siia tuleks veel igasugu asju.

      Nägin teda tänaval. Jäime seisma. Teadsin, et ta käib tööl. Niisiis ma ei käinud peale. Tal aega vähe. Aga Andres ütles ise: “Läheks kuhugi või.”

      Läksime kohviku poole.

      “Teed ka midagi või.”

      “Ei СКАЧАТЬ