Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      Läksime Nordi sisse.

      “Kurat, kas leppisime enne kokku, et pärast lähme joome veini,” ütles V. “Miks teil nii vähe raha on.”

      Mis ta viriseb. See mulle ei meeldinud.

      “Kuule, ta sokutas meile mingi suupiste ka,” ütles A kandikuga lauda tulles.

      Nägin, et V tahtis jälle viriseda, et mis kuradi suupiste, aga jättis virisemata. See oli hea.

      Kõrvallauas istus sünge mutt, paks, suurt kasvu, jalad põlvedest vist laiali, küünarnukid ja suured rinnad laual, koni erepunaste küüntega näppude vahel, ja pani oma sõbrantsiga aktiivselt teksti. Vaatasin, kuidas inimesest voolas energia nagu kosest. Halb või hea, ei tea. Olen ammu selle pärimise vastu, aga miskipärast tuleb ta kogu aeg meelde.

      Tartus.

      Katt pani meid eri tubadesse magama. “Mis see siis on, kas täna ei saagi,” küsisin, kui ta mulle teise tuppa voodit tegi. “Ole tasa,” ütles ta.

      “Jah, muidu jumal taevas kuuleb ja pahandab.”

      “Head ööd,” ütles ta pärast mulle ukse vahelt.

      “Musi ka.”

      Ta tuli ja seisis mu ette. Ma istusin voodiserval. Enne kui ta aru sai, tegin tal püksinööbi ja luku lahti, lükkasin särgi kõrgemale, võtsin ümbert kinni ja surusin põse vastu kõhtu.

      “Mis see siis on,” küsis ta.

      “Noh, vanemad vaatasid mind üle.”

      “Sinna ei saa midagi teha. Nad on vanad vanemad.”

      “Minu ema vaatas sind ka üle, kui sa meil olid.”

      Ta paitas mu pead. Hammustasin teda kõhust.

      “Ai. Sul pole meil mugav.”

      “Vabadus on tunnetatud paratamatus.”

      “Oo, ei, vabadus on miski muu. Oota.” Ta lükkas mu voodile pikali, tõmbas endal püksiluku kinni ja heitis minu kõrvale. Suudlesime. Ta võttis prillid eest, pani need üle voodiotsa põrandale, suudlesime veel.

      “Üritan parandada maja reputatsiooni,” nentis ta.

      “Homme paneb su isa mind prooviks kasvuhoonesse tööle.”

      “Ta on kohati täiesti inimlik.”

      “Eks me ole samast liigist.”

      “Homme lähme paarile sõbrantsile külla.”

      “Lähme ilusamate juurde, palun.”

      Kuulasime maja vaikust. Küll oli krõbe ja täielik vaikus.

      “Okei, ma lähen nüüd oma voodisse nagu vooruslik neiu kunagi.” “Nojah, ma taon siis täna pihku.”

      “Head onaneerimist.” Ta pani ukse kinni, ei naeratanud. Ta ei naerata peaaegu iial. Võibolla teinekord purjus peaga. Siis on tal tihti kummaline ilme, pole võimalik aru saada, mis ta mõtleb või tahab. Need on tal puhkehetked. Nagu minulgi. Pedasse tuli ta ka TRÜ asemel, et kodunt ära saada.

      Mulle ei meeldinud ainult, et ta ostis plaate juba siis, kui tal veel grammarit ei olnud. See mulle ei meeldinud ja ma ütlesin seda talle ja ta sai sellest aru. Tallinnas elades oli ta tublisti vähemkorralikuks muutunud. Aga ikka püsisid tal sellised harjumused nagu nõud kohe ära pesta või riided õhtul korralikult kokku ja toolile panna. Või raha arvestada. Kohati ei lase see täielikult elada. Aga kohati annab turvatunnet.

      Hommikul lõi ta mind maast lahti. Läksime kööki kohvi jooma. Istusin köögilaua taga ja vaatasin nende aeda. Iseenesest mõnus, kui sul on maja ümber veidi ruumi. Seal oli kõik tihkelt täis istutatud ja muru pügatud. Sinnamaale, et aru saada, mismoodi see hea ja ilus on, pole ma veel jõudnud.

      Korteri aknast, selle korteri, kus ma ööd olin, paistis Pika Hermanni torn. Väike hall torn roheliste puude sees.

      Magasin lastevoodil ja sellel jagus pikkust parasjagu põlvedeni. õhtul otsisin asendit. Kas magada selili ja lasta jalad põlvest lonksu põrandale? See tundus ebainimlik nukuasend – nii ei saa ju pöörata –, üritasin ennast siiski krõnksu tõmmata.

      Hommikul avasin paar korda silmi – toas oli läbi puude paistvat hommikuvalgust, teises toas vaikus, mis siin ikka, sulgesin silmad, pöörasin külge ja vaatasin veel mõne unenäo. Siis kuulsin, et uks tehti lahti, vaadati sisse, ja nähes mind magamas, tõmmati uuesti kinni. “Mis on,” küsisin uniselt, et vaataja kodunt ära ei läheks ja mind üksi ei jätaks.

      A tegi ukse uuesti lahti.

      “Magad või.”

      “Ei maga enam eriti.”

      “Lonksu õlut tahad.”

      “Võib kah.”

      Ajasin ennast istuli ja võtsin õllepudeli vastu. õlu polnud jahe, aga mitte ka soe, päris hea tavaline. “Oeh,” ütlesin ma. “Päris kosutav.” A oli juba riides.

      “Mis sa hakkad minema või.”

      “Ma pean tööle minema.”

      Kallasin viimase õlle endale kurku.

      “Kui tahad, võid siia jääda ja veel magada.”

      “Ei, ma tulen siis parem ka juba ära.”

      “Tee siva, ma olen juba hiljaks jäänud.”

      Hüppasin pükstesse, tirisin särgi selga, siis panin köögis vett näole. “Kui tahad, võta midagi süüa,” hüüdis A koridorist. Laual olid munad, leiba, saia, võid, juustu. Ei tahtnud eriti, aga et pakuti, tegin ühe kiire võileiva ja torkasin keenud muna tasku.

      “Kuhu sa lähed,” küsis A tänaval.

      “Ma ei tea, aga sina.”

      “Ma pean linna sõitma.”

      “Eks ma tulen sinuga kaasa, pagan teab, kuhu minna,” haigutasin ja torkasin viimase juustuleivaampsu suhu. õues oli jahe. Lompidel jääkirme. Surusin käed püksitasku ja tõmbasin pea õlgade vahele. Tõmbasin ka ennast keskele kokku. A astus nobeda asjalikkusega, töömehe hommikune samm, polnud tal aega külma tunda ega midagi.

      Ta pidi mulle kell kuus helistama. Olime eelmisel õhtul nii kokku leppinud. Sel päeval polnud mul mingeid muid kokkusaamisi ega plaane ja see kella kuuene helistamine tuli juba hommikul meelde. Logelesin kogu päeva kodus, aeg-ajalt tuli ikka meelde, et kell kuus ta helistab. Ma ei teadnud, kas tahtsingi nii väga temaga midagi teha. Aga seda helistamist ma muudkui ootasin. Muud polnud teha. Mängisin mõttes ta nimega. Või mängis see minuga. “Reka-Reka,” hüples peas ega läinud ära.

      Eelmisel õhtul läks Kati pool tõsiseks jutuks. Millegipärast oli ilus vaitolemise aeg möödas.

      Kunagi alguses oli meil õudselt põnev rääkida. Rääkisimegi palju, näiteks kahekesi tema pool, juueski, kõigest. Ja õhtul ma läksin ikka ära, tema poole СКАЧАТЬ