Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rennides, märkad nukrameelset vettinud koera, vihmavarjuga ema ja kapuutsiga lõbusat last, siis tunned, et vihm pole sugugi vaenulik ja teeb sinuga sõprust, temaga saab veidi suhelda, veidi teineteiseks saada, vihma-sinuks ja sinu-vihmaks, nii lähevadki sel niiskel õhtul ühes Eesti linnas kaks kaaslast, vihma-sina ja sinu-vihm, ja nende vaikset olemist ei saa häirida, see on olemas, kuid tabamatu, häirimatu, haavamatu, meeldejätmatu.

      KUI USUD MIDAGI NATUKEGI, kui sul on millelegi toetuda ja sa ei karda hulluks minna, siis võiksid olla ju väheke õnnelik selle üle, et suurt halba pole juhtunud, et võid veel elada selles maailmas ja hingata. Issand jumal, partei ja valitsus ei nõuagi, et sa oleks kogu aeg õnnelik ja lõugaksid: credo, credo, aga mossitamisega rikud sa lihtsalt seda pilti raami sees, teiste vaatepilti, inetu, inetu. Kui tükimat aega oled nõndaviisi mõtisklenud ega viitsi muusikatki peale panna ega vaadata, kes koju tuli, kui uks käis, vaid losutad edasi, siis on tõesti raske öelda, mida edasi teha, võib ju lihtsalt nentida, et küllap enne sügist tuleb veel õige mitmesuguseid päevi.

      KUI OLED PÜÜDNUD JA PÜÜDNUD kirja kirjutada, aga see pole edenenud, ja oled lõpuks ennast tugitooli lösakile lasknud, paber ja pastakas näppude vahelt põrandale pudenenud, oled tühi ja kuulad va vana Pink Floydi mängimas, kuni hetkeni, kui märkad end seda tegemas, ja tõused, võtad maast paberi, käkerdad kokku ja saadad kaarega prügikasti, kuhu ta, hoolimata oma püüdlikkusest, ei jõua, istud kirjutuslaua taha, võtad sahtlist tüdruku antud plastmassist kõrvarõnga, mis tuleb kokku kleepida, ja otsustad selle töö ära teha, leiad kapi alt kastist liimi ja proovid seda jama kokku kleepida ja pähe tuleb mõte: huvitav, kas ma armastan teda, ja: huvitav, kas tema armastab mind.

      KUI HÄÄL ON MILLESTKI KÄHE, kas suitsetamisest või külmast ilmast või eileõhtusest valjuhäälsest lõugamisest, ja lisaks kipub veel pea valutama ja lugupeetud vanemad virisevad selle ja tolle kallal ja ilmast ei maksa rääkidagi, see on sant mis sant, siis võib kokku lugeda taskusoleva raha ja mõelda, mille jaoks seda parajasti jätkub, aga võib ka võtta vana kaabu ja vanematega sõnagi vahetamata uttu tõmmata, uksest välja jalutada, hoolimata sellest, kas uks sulgub pauguga või ei, teadmata, kas lähed kääruga teed pidi kohvikusse või satud hoopis mõne poole ja istud nurka maha või kurat üldse seda kõike teab.

      Sain läbi, viisin lehed ta kirjutuslauale tagasi. Seisin jälle, polnud ühtegi mõtet. Haigutasin. Siis istusin kirjutuslaua taha ja toetasin käed lauale. Lahe tunne. Rahulik. Toetasin pea kätele, vahtisin seina ja olin arvatavasti mõtliku näoga. Aga ei mõelnud midagi.

      Kas see jutt ütles mulle midagi? Ei öelnud. Kuigi, nii see peaaegu on. Ma ise võinuks seal jutus see mees olla. Mis siis? Igavapoolne jutt. Kuigi päris ilus. Närisin ühte sõrmeküünt. See oli kidaline ja läks hammaste vahel üha enam katki. Närisin, kuni näpul hakkas valus. Siis sundisin ennast näppu suust võtma ja panin käe lauale.

      Bussis, mille peale ma läksin, seisis Salmistu Ets ja vaatas aknast välja. Ma ei osanud millegipärast tere öelda ja seisin niisama ta kõrvale. Ta märkas mind. “Tervitus,” ütles ta. “Kuidas elad siis ka.”

      “Kuule, ei kuidagi,” ütlesin.

      Siis vahtisime aknast väljaja mulle tuli pähe üks teine vastus sellele küsimusele: “I do what everybody does, live in San Francisco.”

      Jälle tavaline lugu. Hakkasin tema peale mõtlema. Ma ei tea, miks. Olin teda kohanud oma vana klassiõe pool. Ta oli lärmakas ja lõbus. Eks me olime kõik vintis. See oli sünnipäev. Aga ma olin siis vait. Oli mingi trots. Ainult siis ma üldse ei mõelnud, et see on trots tema lärmakuse vastu. Ma mäletan: ta tundus mulle arusaamatu. Ta ei meeldinud mulle.

      Sellest sünnipäevast oli mitu kuud möödas ja nüüd olin millegipärast hakanud tema peale mõtlema. Ta välimus ei olnud mul nii täpselt üldse meeleski. Ei tulnud silmade ette. Teadsin ta perekonnanime ja otsisin selle telefoniraamatust välja. Telefoniraamatus oli kaheksa sellenimelist. Ma ei teadnud ta aadressi. Ma ei teadnud isegi, kas tal on telefon. Ei midagi. See oli ainuke, mis ma tegin. Ma isegi ei juhtinud tuttavate juttu tema peale. Ootasin küll seesmiselt, et keegi temast midagi ütleks. Temast räägiks. See läks üha painavamaks. Aga ikka tegin ma midagi valesti. Oma mõtetes. Tundsin, et ma hakkan sellest väsima. Vahel murdsin talle truudust, rääkides ja naljatades mõne teisega. Mõtlesin: ma ei jõua enam, käigu ta kuradile; aga samas kartsin ka, et see kõik kaob niisama, oli vastik mõte, et peaks seda kuidagi ära kasutama. Seda, mis minus oli. Sain küll kohe aru, kui vastik see mõte oli, aga ega olematuks ei tee. Juurdlesin, kas sellest võib veel mulle midagi head tulla, kui juba nii omandadasoovivalt hakkad mõtlema. Järjest tahtsid tulla igasugu kujutlused. Või mina tahtsin neid. Minu hing ei tahtnud. Püüdsin siis ka oma hinge poolt olla. Aga vahel lõin käega.

      Siis oli ERKI-s üks pidu. Ta oli ka. Nägin pärast, millise marsa peale ta läks. Telefoniraamatu aadressidest oli sealkandis ainult üks. Ta pidi seal elama. Juhtus nii, et käisin öösiti paar korda seal. Seisin ja vaatasin maja. Mõtlesin või ütlesin endale: kas see olen tõesti mina, kes sellist asja teeb? Ja tundsin vastikusega, et seisin kauem, kui ma tegelikult oleks tahtnud.

      Siis oli veel üks pidu. Ta nagu otsis minuga kontakti. Sain aru, et ta on minule mõtlema hakanud. Aga mina olin sellest juba üsna väsinud. Mõtlesin, et võiksin teda nüüd ära kasutada, aga ma ei teinud seda, olin tõrjuv ja hoidsin kõrvale. Nii oligi vist õige.

      “Vabandage palun, kas te aitaksite mul selle kasti üles viia.” See oli üks mutt, kes elab meist kaks korrust kõrgemal. Varem me ei olnud rääkinud. Kuramuse kast oli raske, nagu oleks ta kuivalt rauda täis olnud. Arvatavasti vanaraud. “Tänan teid väga,” ütles mutt, kui ma kasti ta ukse ette maha panin. Ta vaatas mulle otse silma, aga ei mõelnud minust midagi. Vaatas lihtsalt nagu teist inimest. Hea, et ma ei ütlenud “olge lahked” või “palun väga”.

      Kaks korrust meist kõrgemal elab kena mutt.

      See on loll kartus, et sa teed midagi valesti. Loeks midagi, aga milleks ma seda loen. Tunnen, et ma kuidagi raiskan oma elu, kui midagi teen. Kuigi enamasti ei mõtle sellele. Raiskan elu, kui midagi innukalt teen. Sest ega see ei ole ju tähtis. Ma ei tea, mis oleks tähtis. Kool oli vale. Seda ma tean. Tähendab, ta ei olnudki lihtsalt midagi. Midagi sellist, mis tast muidu mõeldakse. Mis ta tegelikult oli, see selgub võibolla kunagi hiljem. Võibolla koht, kus koos käidi. Aga võibolla on siis ainult mälestused. ülikool on suhteliselt jama. Seda ma tean.

      Midagi tõelist seal ei ole, seda ma tean. Mõnel on seal võibolla meeldiv aega viita, mõnel mitte. Paljud tulevad sealt ära. Räägin kellegagi, tunnen – raiskan aega, käin kuskil – mõtetu – milleks? Ainult kui lihtsalt istud ja ei tee midagi – siis lihtsalt ei tee midagi.

      Ma arvan – see on alati nii olnud.

      Mul ei olnud piletit ja kontroll hakkas karjuma. Seisin ja vaatasin aknast välja. Mõtlesin väga aeglaselt muid asju. Ta hakkas mind sakutama. Mul ei olnud raha. Mul ei olnud raha ka piletit osta. Kunagi ma oskasin ilma piletita sõita, see oli kerge ja lihtne. Nüüd on see igavene ristja viletsus. üks mees tahtis minu eest ära maksta. “Ma ei taha teie raha,” ütles kontroll. Kõigil võiksid olla püssid, ja kui nad midagi halba tahavad öelda, siis parem pangu püss palge ja tulistagu. Muidugi ma loodan, et nad ei soenda. Aga kui ei tulista, siis olgu vait. Küllap meid saadetakse koos kontrolliga mõlemaid põrgusse ja mina pean talt lõputult piletit küsima ja tema süümekat tundma. Ma ei taha seda piletit talt küsida, aga sõnad tulevad ikka ja jälle mu suust.

      Õhtu poole lugesin.

      Ema tuli koju ja hakkas köögis nikerdama.

      Mul oli juba enne selline tunne. Niisiis tegin kiire käigu poodi. Mul oli kümme rubla. Mõtlesin, et kui on normaalset konjakit, siis võtan selle. Võtsin Palinka. See on vist kirsiviin. Drinkisin tasapisi kodus.

      Keska СКАЧАТЬ