Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei pärinud, siis ma ka ei rääkinud. Püüdsin rääkida rahuliku tooniga, et ta taipaks – kõik on O.K. Loodan, et oma rahulikkusega üle ei pingutanud. Tagasi pidi ta jõudma nädala pärast.

      Ei tahtnud midagi ette võtta. Aga ka mitte kohe koju minna. Oli tuuline-pilvine pärastlõuna. Oli hea sihitult astudes vastutulevaid plikasid vahtida. Plaanideta, soovideta inimene. Heitsin vaid silmanurgast pilke. Aga kenad neiud kosutavad, paljalt oma kekutamise ja möödajalutamisega.

      Ühe tee võiks kohvikus siiski juua, mõtlesin. Vaikselt nurgas istuda ja inimesi vaadelda. Kui esimene kohvik on lahti ja mulle ühe tee annab, siis joon, kui ei, siis ei, sel juhul lähen pikemat teed pidi koju ja teen vahelduseks korteri korda. Nüüd, kus ema polnud, elasin korralikumalt kui muidu, vastupidiselt tema hirmule.

      Andsin jope riidehoidu. “Olge head,” öeldi mulle numbrit ulatades.

      “Tänan.” Siis meenus, et need kopikad jäid ju jopetaskusse. “Vabandust, kas te annaksite korraks tagasi, ma pean sealt veel ühe asja võtma. – Tänan.” Võtsin põuetaskust kõigepealt selle Moravia raamatu ja siis võimalikult kerge käega kopikad. Põetasin need teksataskusse. “Aitäh,” ütlesin ma jopet tagasi andes veel kord, isegi tundes, et sai liialt tänatud.

      Vaatasin korraks peeglisse. Täna ei meeldinud mulle, et juuksed sassis olid, tahtnuks korralik välja näha, aga kammi polnud mul nagunii. Surusin raamatu kampsuni alla pükste vahele ja sättisin kätega pisut juukseid.

      Leti ääres sihtisin paratamatult üle serva – on neil veini või šampat. Klaasitäis tuleks ehk väljagi. Ei tahtnud isegi seda väikest, aga noh, jällegi, kui see mõte peast läbi vilksatab, siis põrgaku ta mingi loomuliku takistuse vastu. Ei taha valikut teha, mitte milleski. Hiigla harva, kui tahan otsustada, nautida, missuguse enesekindluse ja vapra tunde otsustamine annab. Nõmedalt vapra tunde. Veini polnud, sampust küll. Kindlasti oli mul rubla jagu kopikaid. Võtsin kopikad peopesale ja lugesin üle. Rubla ja üheksateist. Teed ja sampust välja ei tule. Võtsin siis juba ühe kohvi.

      Kui oma kohvitassiga leti ääres ringi pöörasin, tundsin hetkeks ebamugavust, siit ja sealt vaadati mu poole. Oled üksi baaris ja jood ühe kohvi. Kes sa selline oled? Okei, olen kes olen, leppisin mõttes. õnneks oli üks kolmene laud tühi ja ma ei pidanud end kellegi juurde küsima. Kui istusin, tuletas Moravia end kõhu peal meelde. Võtsin ta väljaja panin tagurpidi lauale. Kardinad olid veidi kõrvale lükatud ja ma nägin välja. Tahtsin vaikselt istuda ja lasta silmadel pilvede liikumist vaadata, aga jälle segas asja peale mõtlemine selle ära. Punnitasin natuke vahtida, aga see oli surnud vaatamine, mitte heas mõttes tühi vaatamine. Kohv jahtus. Segasin suhkrut. Joomiseks veel tuline. Tegin raamatu keskelt lahti ja lugesin. üks poiss vaatas oma sugulaste käitumist ja ei saanud sest suuremat sotti, jagas küll nende tegutsemismotiive ja need olid talle lääged. Kui sa oled tõeline vaatleja, pole miski eriti lääge. Sest mingid motiivid pole halvemad kui teised. Ainult enda olemine võib halvem olla. Kui oled liiga tuim ja nüri.

      ühed plikad küsisid, kas nad võivad mu lauda isuda. “Jah, palun.” Vaatasin ringi. Mujal polnudki enam kohti. Ma ei saanud enam rahulikult lugeda. Ei tahtnud raamatut ka kõrvale panna, see tekitanuks plikade ja minu vahele tühjuse ja pinge. Pressisin siis lugeda, ehkki enam mõttega ei jälginud. Varsti hakkasid nad vaikselt juttu ajama. Kuulsin seda vestlust tahtmatult pealt. Tavaline vestlus. Püüdsin mitte liialt kuulata, et nad seda ei tajuks.

      Nad olid endale hea laari ette võtnud. Kohvid, väikesed sampused, koogid kummalegi.

      Jõin hästi aeglaselt kohvi ja keerasin aeg-ajalt lehte. Hea meelega ajanuks nendega tühjast-tähjast juttu, ei osanud ainult kuidagi alustada. Alustama pidanuks kuidagi poolkogemata. Lõpuks, kui neil hakkas kõik otsa saama ja minu kohvitass tühi oli, kummardusin nende poole ja küsisin: “Ma lähen järjekorda kohvi järele, kas tahate ka baarist midagi.” Nad vaatasid mulle ja siis teineteisele otsa. Nad olid noored tüdrukud. “Ei tea, ühe kohvi võiks võtta küll,” ütles ilusam kahtlevalt. Millegipärast arvas ta, et tema peab vastama.

      Alles siis tuli mulle pähe: ega nad mõtle, et tahan neile välja teha. Arvestasin siva mõttes. Kolm kohvi tuleks ehk väljagi.

      “Ja muud mitte midagi,” küsisin, loll, nagu ma olen. “Ei, muud küll ei taha,” vastasid nad.

      Seisin sappa ja püüdsin mitte nende poole vaadata. Ma polnud enne neile tõsist pilku õieti heitnudki. Siit, kaugemalt, oleks hästi näha olnud, mis nad endast kujutasid. Ilmselt tehnikumist või siis pedast. Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane, nii et olgu, kust tahavad.

      “Kolm kohvi,” ütlesin ma, kui saba minuni jõudis. “Kui palju teil kohvi maksab.”

      “Kolmkümmend üks kopikat.”

      Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku.

      “Üheksakümmend kolm kopikat.”

      “Ma jään teile viis kopikat võlgu,” ütlesin hooletult, aga võimalikult resoluutselt. Mees jäi mittemidagiütleva näoga vait. Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema.

      Jagasin tassid laiali.

      “Siin on,” ütles ilusam tüdruk häbelikult ja pani rubla lauaservale.

      “Ärge andke mulle seda rubla, ma ei saa teile tagasi anda.”

      “Oh, las see jääb.”

      “No teate.”

      “Sest pole midagi.”

      “Ma ei taha nii. Lubage siis, et ma tegin teile välja.”

      Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema.

      “Kohv on kolmkümmend kopikat, eks ole,” ütles ta vaikselt.

      “Jah.”

      “Palun.”

      “Kuulge, siin on ikkagi rohkem.”

      Jumal, nii palju sekeldamist nende kopikatega. Jätsin viieteistkopikalise lauaservale.

      “Kas te suhkrut ka panete.”

      Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada. Nad panid suhkrut kohvi sisse. “Aitäh teile,” ütles see ilus tüdruk. Unustasin endale suhkru panemata, viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile.

      Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida. Lõpetasin oma kohvi enne neid. “Head päeva,” ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes. “Head päeva,” ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt.

      Istusin Manni tugitoolis. Ei teadnud, mida teha. Mingi jõuetus. Ei suuda lugeda. Võtad loed paar lauset, ei jälgi. Mõttetu tegevus. Mis ma siin pingutan mingit idiootsust, milleks? Kõht oli tühi, aga ei viitsinud süüa otsida. Tühi, mis siis, et tühi, söön, siis on täis, noh ja siis? Suitsud olid taskus. Ma ei võtnud neid välja. Raadiot mängima ei keeranud.

      Vaatasin enda ette. Oskaks nutta, siis kui tahaks. Ei. Karjuda. Milleks? Kõik on tavaline elu. Kaua ma pean siin istuma, issand jumal? Kus on elu? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval.

      Eile oli hea. Jõime veidi. Kõik oli elus. Olime omadega kodus. Kui kempsu pissile läksid, kiirustasid tuppa tagasi. Kogu aeg tahtsid olla, midagi teha, ükskõik mida, võimalikult intensiivselt olla, ükskõik mida teha, nikkuda või mitte, see pole nii tähtis, olla, suhelda, värviline elu, feeling, tuba on täis pidu, vaikne olemine, СКАЧАТЬ