Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      Olgu, kes tahab.

      Jätke mind rahule.

      Kõik teod on pettus, teada pole võimalik midagi.

      Mitte midagi lõpetada, kui tore, ma ei lõpetaks peas ühtegi mõtet, ühtegi lauset, ühtegi sõnagi. Vaatan ainult ringi: kõik möödub kuidagi imelikult.

      Kõik jääb poolikuks. Hingetõmme. Keegi möödus, kes? Tahtsin tast midagi, mida? Nägemus, mida see tähendas? Süstige mulle veel. Kõigepealt lööme risti selle, kes meid õpetas mõtlema ja siis lohutas sellega, et pani tööd tegema – loll valmis. Kui ma oleks hobune, poleks ju häbi loll olla.

      Kui võluv mõelda – kaduda jäljetult. Surra, tegemata mingit tegu, ei head ega halba, tegemata midagi oma hinge päästmiseks, midagi hukkasaatmiseks. Varsti unustavad su kõik. Oled eikeegi. Vaba. Nagu polekski olemas olnud. Pole enam sind seoses selle maailmaga, selle viletsusega.

      Tean, kõik see on juba olnud. Aga täna on see ikka veel nii.

      Tean ka, et aega ei ole olemas. Aga mis see minusse puutub, mis see mind aitab, ma ei saa sellest isegi aru. Meie vilets leiutis – aeg, – millest ei saa enam lahti. Meie viletsad leiutised – mõte ja mõttetus –, millest ei saa enam lahti.

      Siis on veel Lii. Aga Liiga on veidi teistmoodi läbisaamine. Liiga olime head sõbrad juba palju aastaid tagasi. Pärast sai see armastus otsa. õigemini oli nii. Algul armastas Lii mind. Siis ühel suvel hakkasin ma ühe teise plikaga jantima. See teine plika oli Marika ja ta oli Lii sõbranna. Ja me sõitsime temaga ühte kohta ära ja olime seal koos. Lii ei olnud mulle siis pahane, aga ta oli kurb, sest ta armastas mind. Marikaga oli meil selline pealiskaudne jant, omamoodi ilus kah alguses, aga varsti hakkasime me teineteist tüütama. Pärast hakkasin mina Liid väga armastama. Lii ei armastanudki mind enam nii väga, aga oli ikkagi kena ja lahke minu vastu. Ja nii oli see keska lõpuni. Ja on tegelikult siiamaani. Ainult et nüüd saame harvem kokku. Siis, kui ma tal külas käin. Väga harva helistab ka tema mulle. Seda me teeme siis, kui on nukker ja üksildane tuju. Ja minul on selline tuju sagedamini kui temal.

      Kord tema pool külas olles tõmbasin ma lauasahtleid lahti. Mitte et ma nii kangesti oleks tahtnud näha, mida ta sahtlites hoiab, ei, lihtsalt ajaviiteks. Ta ise oli siis kuskil ära, vist kempsus, või tuli tal kuskil ära käia ja ta jättis mind üksi. Ja ühes sahtlis oli minu pilt. Veel keska ajal tehtud pilt. Nägin selle peal välja nagu viimane kusti, väga lõbustav, juuksed ülikorralikult kammitud, viigipüksid lühikesed, ja oli näha, et ma kandsin villaseid sokke. See pilt ei olnud teiste piltide juures ega mingis albumis, vaid eraldi muude asjade peal. Aga küllap oli ta lihtsalt sahtlisse unustatud või kuskilt leitud ja sinna visatud.

      Olin vist juba kolm päeva kodus. Ei teinud midagi. Akent ei olnud ka lahti teinud. Ei olnud ka palju söönud, nagu mõnikord kodus vedeledes. Oli pühapäevahommik. Seisin köögiakna all ja sõin keedumunasaia. Ema parandas köögilaua taga mu pruuni kampsunit. Tal olid prillid ees. Sai sai otsa. Sirutasin käe, et raadiot lahti keerata, aga siis ei keeranud, ei tahtnud tegelikult mingit häält kuulda. Ega see ei olnud halb, nii kolm päeva kodus olla. Oli lihtsalt. Aga oleks parem olnud, kui oleksin natuke haige olnud. Oleks on oleks, on, on, on.

      Siis tuli mul mõte, et mul on üks tuttav Leedus, et kirjutan talle ühe kirja. Ma käisin sügisel Leedus, siis me saime tuttavaks ja kirjutasime teineteise aadressid üles. Aga ma ei leidnud paberit ei oma toast, ema toast, suurest toast, seinakapist ega kamorkast ja mõtlesin juba, et tühja, ei kirjuta, aga siis mõtlesin, et kirjutan ikkagi, küsisin ema käest paberit ja ta andiski mulle.

      “Mitu lehte sa tahad.”

      “Kaks.”

      Zdrasvui Vitas.

      Ja pišu tebje kak ja pravjol vtšerašnõi djen. Ja prasnulsja v devjat tšasov, eta sravnitelna rana. Žal što v tualetje i v vannoi net okon. Tarn bõl bo vazmožna spakoina sest i gljadet tšeres okno. Eti mesta samõje spakoinõje. V kuhnje vazmožna stajat u akna. Nikto nje znajet patšemu eta täk što ja pišu tebje takie slava. Ja palažil mõla na mesta i dumal: hatšu ja kurit iii ne hatšu. Ja rešil što hatšu i pašol v maju komnatu kurit. V karidore ja zametil što mama võšla. Naverna na magazin. Tebje i mnje eta vsjoravno što ja tebje pišu nu ja pišu. Skora ja takih slov nje pišu i nje dumaju, ja idu vperjod iii nazad. Nje znaju kuda. Hatel li to kagda nibud rabotat na zavode. Možem li mo bõt normalnõmj rabotšimi. Naverna nje budu bolše apisõvat svoj djen.

      My be in English everything seems another way. Another mood and feeling. Language is a from of life. If I try to write in English, several songs come to my mind. Texts of songs, lyrics. Like: another place, another town… or: no more war pigs out of power… or: I cari get no satisfaction. Well, I smoked my sigaret and felt that I don’t want to eat, but eating was something I could do. So I went to the kitchen and made two sandwiches with cheese and bread, I tried to feel hungry, but I couldn’t. I ate sandwiches slowly and indifferently.

      If I had a camera, I’d like to take pictures of all our rooms and of everything that there is in our flat. I could make an album of those photos and look at them.

      Ma kirjutan sulle eesti keeles ka mõned sõnad, sa võid neid ju lugeda, kuigi sa neist aru esi saa.

      Võibolla oled sa juba surnud.

      Nägemiseni. O. V.

      Minge sisse kitsast väravast. Sain sellest oma arust väga hästi aru. Minu meelest tähendab see südametunnistust. Aga liialt ei saa selle peale rõhuda, muidu lähed oma tundlikkusega lolliks või muutud hoopis tundetuks, sest ega muidu ei pea vastu. Hea küll: minge sisse kitsast väravast. ärge ajage igasugust jama, ärge tehke endale, asja ees, teist taga, halba. ärge laske mõistusel öelda: mis kuradi pärast ma hea peaksin olema. Ei, kuulake teda, uskuge teda ka natuke, aga ärge laske tal ennast valitseda. Olge tühi. Hea küll, ma saan kõigest sellest aru. Aga ikkagi ei ole põhjust, et tegutseda, teha kõige väiksematki tegu. Tegutseda tuleks, asja ees, teist taga. Aga siis peaks olema juba millegagi seotud, ei tahaks midagi, et üks tegu viiks teiseni. Ma ei ole millegagi ega kellegagi seotud. Ma olen nagu esimest korda maal vanaema juures ilma ühegi sõbrata. ühe asja poolest on sõjavägi hea. Sa unustad kõik, millesse sa oled uskunud, ja õpid rahulikult tõstma kive ühest hunnikust teise ja siis jälle tagasi.

      Enam ei kästa mul mingeid kive tõsta. Pole põhjust midagi teha. Need põhjused, mis vanasti olid, on kadunud. Ma ei oskaks ja ei tahaks ka neid tagasi saada.

      “Hei,” ütlesin ma tasakesi köögi ukse pealt. Ta pesi seal nõusid, kedagi teist köögis ei olnud. Poisid olid just õlle järele läinud. Ta vaatas oma nõudepesu tagant üles.

      “Hei,” ütles ta vaikselt.

      “Tulin natuke juttu puhuma.”

      “Tule, tule.” Ta ei olnud üldse nii lärmakas.

      Istusin köögilaua taha ja süütasin lausa kohustusliku sigareti sellises olukorras. Istusin ja vaatasin teda.

      “Miks sa nii kahvatu oled,” küsisin.

      “Ma sain just haiglast välja. Umbes kuu aega olin haiglas.”

      Meil oli kohemaid sõbralik olla.

      “Kas sa oled Joona venna klassiõde või.”

      “Ei ole, ma olen temast natuke vanem. Tema käib üheksandas klassis, mina käin kümnendas.”

      “Mis te olete nooremate poiste juures külas või.”

СКАЧАТЬ