Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      “Poiss, oled kodus või?”

      “Ise oled,” ütlesin ma vaikselt ja kõvasti ütlesin: “Mis on siis?”

      “Tule mulle appi.”

      “Mida tegema.”

      “Kuula, kui sulle öeldakse.”

      Ajasin ennast püsti ja tegin ukse lahti, et näha, kas ta tahab tõesti midagi teha või paneb mingit soga.

      Ta seisis keset treppi, nägu punane ja hoidis käsipuust kinni.

      Paistis üsna kaine.

      “Mis sa tahad teha siis.”

      “Tule. Lähme natuke alla.”

      “Mul ei ole eriti aega.”

      “Noo, oma kodu jaoks peab sul ikka aega olema.” Tahtis sõber olla.

      “Ära pane segast. Panen mustad riided selga või?”

      “Ei ole vaja. Ma annan sulle keldrist midagi selga. Ega palju teha ei ole. Polegi õieti vaja riideid vahetada.”

      Ma hakkasin alla minema, ta läks ees. Ta nohises vaikselt.

      Keldri seina ääres seisis suur paksust vineerist tahvel. Ta tahtis, et ma seda püsti hoiaksin, kui ta servad höövli ja raspliga üle laseb. Ma sain aru, et ta oleks seda väga hästi ka üksi saanud teha, aga ta ei tahtnud üksi olla. Tahtis, et me koos midagi teeksime. Et mu abi tegelikult vaja polnudki, tegi mind tõredaks.

      Hoidsin tahvlit püsti. Tema käis selle ümber, sihtis silmaga siit-sealt, vilistas ja laulis siis vaikselt: “Ah sa poiss, seda sa ei tea,” pidas korraks pausi, et silmaga sihtida, ja lõpetas: “Kuidas su õnn veel õitseb pea.” – “Vot sedasi,” ütles ta. Ma ei tea selle laulu teisi sõnu, alati laulab ta ainult neid kahte rida.

      “Noh, tegid ära selle külje või?” küsisin ma.

      “Pöörame teise külje,” ütles ta järsult, nagu see olnuks mingi suur ja tähtis otsus.

      Olin nii tõre, et ei küsinud, mille jaoks ta selle tahvli toonud oli.

      Pöörasime teise külje. Kui ta mu juures seisis, tundsin, et ta oli joonud küll. Teadsin seda niigi.

      Hoidsin siis jälle kinni ja ta käis raspliga selle serva üle. Siis võttis veel liivapaberiklotsi. Ta ei kiirustanud. Ta ei vaadanud mulle otsa. Nägu punetas. Korraga ta ütles: “Ma ei saa aru, poeg, miks sina tööd ei armasta.” Ma ei öelnud midagi.

      “Nojah, see on ju kena ala, millega sa tegeled, aga…” Ta tegi mõtliku näo. Aga ei mõelnud midagi. “Sul on kohe nagu vastumeelt kodus midagi teha.” Olin vait. Ei vaadanud ta poole. Vaatasin ringi ja püüdsin oma olemisega näidata, et ta saaks seda kõike väga hästi ka üksi teha.

      Teiste tööd on vahel päris ilusad, kui vaadata, ehkki tihti vaatad lihtsalt vigu ja seda, kuidas nad on tehtud. Enda piltide tegemine on enamasti orjatöö. Miks? Alguses, kui ma esimesi pilte tegin, ei olnud ju. Siis oli päris huvitav. Nüüd on nagu seesmine soov või kohustus head pilti teha ja see väsitab ära. Peab tegema lihtsalt niisama, lihtsalt päevast päeva töötama, midagi tegema, siis tuleb teinekord nagu kogemata ka mõni ilus pilt. Aga ei, kui ma jätaksin nüüd kõik lihtsalt niisama peale, siis ei teeks ma enam üldse midagi. Ei viitsiks.

      Ja vahel tundub, et see, mida foto suudab teha, on siiski väga piiratud.

      Ja vahel, et nende kitsaste piiride sees on lõputud võimalused, tohutud sügavused. See on siis, kui on juhtunud midagi lihtsat, ehtsat ja iseseisvat, kui fotograaf oma teadmiste ja oskustega on ainult vahemees.

      Aga kitsaid piire märkad siis, kui ilmutilõhnast tüdinud, astud oma fotonahast välja ja vaatad kogu fotondust otsekui kõrvalt. Milleks selle väikese mänguasjaga nii palju vaeva näha.

      Väiksena sain ma kogu elunahast nagu välja astuda ja eluvärki kõrvalt vaadata. Nagu läbi mingi loori, ja samas oli kõik palju selgepiirilisem, väljajoonistatum kui muidu. Ja väga hästi oli näha, milles on tõelist. Vähestes asjades oli. Enam ei tule see välja. See juhtus ilma minu püüdmiseta, iseenesest. Enam ei juhtu. Võibolla sellepärast, et nüüd ma tahaks, et see juhtuks, aga siis lihtsalt juhtus.

      Kui välisukse lahti tegin, kuulsin, et köögis mängib raadio, ja hirmus kõvasti. Tuli see laul – roolin, roolin, roolin nagu jaksan, või –kroolin, kroolin, kroolin nagu jaksan, ma ei tea, kuidas need sõnad on. Mõtlesin, et köögis pole vist kedagi, ainult raadio mängib. Tirisin saapad ära, tõmbasin jope luku lahti ja lükkasin köögiukse pärani. Isa istus köögilaua taga. Ta ees laual oli puust lõikelaua peal pann. Pann oli rasvane ja tühi. Ta oli endale muna ja vorsti praadinud ja selle ära söönud. Nüüd ta istus, sõrmed vaheliti, käed laual, vaatas õue ja mõtles midagi või istus niisama. Tuhatoosi serval suitses sigaret. Ma ei tea, miks muusika nii kõvasti mängis.

      Ta ei saanud kuulda, et ma ukse lahti lükkasin, aga pööras ikkagi pead ja vaatas mulle otsa. Ma tegin suu lahti, et midagi öelda, võibolla tere päevast, ma ei tea, mida, ja panin suu uuesti kinni. Nagunii poleks midagi kuulda olnud. Vaatasime mitte midagi ütlevate pilkudega teineteisele otsa. Siis tõmbasin ukse kinni, võtsin jope seljast, riputasin varna ja läksin oma tuppa.

      Istusin laua taga ja mõtlesin, mida peaks tegema, siis mõtlesin, mida tahaks teha, ja kogu aeg kuulsin muusikat ja see ei lasknud mõelda. Istusin niisama. Võtsin kapi alt karbi vanade kontaktkoopiatega ja vaatasin neid. Ma ei otsinud midagi. Vaatasin üsnagi niisama. Muusika mängis ikka. Nüüd tuli teine lugu, vene keeles. Selles lauldi: ulõbnitjes kaskadjorõ. Panin karbi kontaktidega lahtiselt põrandale, läksin kööki. Lükkasin köögiukse lahti ja astusin toidukapi juurde. Ma ei vaadanud isa poole, aga nägin, et panni enam laual polnud. Nüüd olid laual kruvikeerajad, isoleerpaela rull, näpitsad ja veel suuremas koguses igasuguseid kidinaid-vidinaid. Isa parandas vist midagi, ma ei saanud küll aru, mida. Ta ees laual oli lahtivõetuna mingi riistapuu sisu. Vaatasin toidukapis ringi ja ei tahtnud sealt midagi. Riiulil oli hapukurgipurk. õngitsesin endale ühe kurgi. Isa ei vaadanud töö juurest üles, mina ei vaadanud otse isa poole. “Isa, kuule,” ütlesin vaikselt. Ta ei liigutanud pead. Hammustasin kurki ja jälgisin teda silmanurgast. Ta oli väga oma tööjuures. Marssisin tagasi oma toa poole. äkki jäi muusika vait.

      “Poiss.”

      “Mis sa tahad.” Ma jäin seisma.

      “Kes külmutuskapi ukse kinni paneb?”

      Jalutasin tagasi ja viskasin ukse kinni. Kui ma olin poolel teel oma tuppa, hakkas muusika uuesti mängima. Väga kõvasti. Seisin keset tuba, ei teadnud, mida teha.

      Panin grammerile ühe sümfooniaplaadi ja keerasin heli nii valjuks kui võimalik. Panin karbi kontaktidega kinni ja uuesti kapi alla. Istusin laua taha, võtsin alumisest sahtlist paar pilti ja hakkasin neist kollaaži lõikama.

      Olin lõikamisega ametis, kui uks lahti läks. Ema seisis uksel ja karjus midagi. Keerasin muusika vaiksemaks ja küsisin, mis on.

      “Hulluks olete läinud, üks istub köögis, teine siin, mõlemal kastid mängivad üksteise võidu. Mina olen terve päeva tööl olnud, ma tahan rahu saada.”

      Panin grammeri kinni. Istusin laua taha ja lõikasin edasi. Ema vaatas ja tõmbas siis ukse kinni.

      Ärkasin СКАЧАТЬ