Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      “Trihhomonoos.”

      “Millal?” Aedvili oli kapsas.

      “Kaks aastat tagasi.”

      “Kõik või veel midagi?”

      “Kõik.” Jo, le, mi, na, so, ra, di, jo. Ra. Või na?

      “Millal sünnituse tähtaeg on?”

      “Kahe nädala pärast.”

      “Ja mis kell see algas.” Õde tõusis taburetilt ja uuris Jo Jo jalgevahet.

      “Kell üks,” ütlesin ma.

      Mul oli õdus istuda. Ehk istuksime veidi, lobiseksime ja läheksime koju tagasi. Ostsilloskoobil jooksid ühesugused kõverad. Nõgi joonistas samad kõverad paberile. Õde sehkendas kraanikausi juures. Jo Jo tõstis pead.

      “Ta palus, et ei raseeritaks, kui nii võib.”

      “Ega ma palju ei võta. Alt peab natuke võtma, aga ülevaltpoolt ma jätan kõik nagu on. See laps ju magab teil.”

      “Ta jäi magama.” Näitasin Jo Jõle: natuke raseeritakse. Jo Jo lasi pea tagasi narile.

      Õde raseeris Jo Jo vittu. Ma ei suutnud enam meelde jätta sõnu, mis ma olin ristsõnasse välja mõelnud. Lükkasin ajalehe laual endisesse asendisse.

      Õde keeras kasti peal nuppuja pilt kadus ekraanilt. Ta rebis väljajoonistatud kardiogrammi ära ja kleepis selle mingite teiste paberite juurde. Ta tõusis ja vaatas Jo Jõle otsa. Ta patsutas Jo Jo käsivart ja võttis kleepsudega traadid kõhult. “Tõuske nüüd üles,” ütles ta hästi selgelt.

      Jo Jo tuli minu juurde. Ma hoidsin ta kätt ja silitasin ta kõhtu. õde korjas toolilt me riided ja riputas kappi. Ta andis mulle rohelise presentkoti: “Pange jalanõud siia kotti.” Pistsin kingad kotti ja krookisin kotisuu kinni.

      “Ega te joonud ei ole?”

      Vaatasin õele otsa. “Ei ole.”

      “Siis on hästi. Ma arvasin ka, et ei ole.” Ta riputas kingakoti meie riidepuu külge ja keeras kapi lukku. “Võtke oma Susa siis sülle.”

      Võtsin Susa sülle. Ta ei ärganud.

      “Kolmas korrus,” ütles õde.

      Seisime kolmanda korruse koridoris, sünnitusosakonnas, laua juures ja vaatasime, kuidas õde vaatas meie pabereid. “Istuge, mis te seisate.” Istusime. Õde vaatas Susat mu süles ja vaatas pabereid edasi.

      Meie vastas oli palatiuks lahti. üks naine lamas kõrgel sünnituslaual, põlvist kõverdatud jalad seina poole laiali, ja vaatas mulle otsa. Sünnituslaua kõrval istus mees, minu poole seljaga. Mees vaatas, kuidas ta naine mind vaatas, ja pöördus siis ringi. Me vaatasime mehega teineteisele otsa. Mehele ei meeldinud, et ma vaatasin.

      “Miks…” ütles mees minu poole vaadates. “Aaa,” ütles ta naine ja haaras ta käest ja mees pöördus naise poole. Ma tõusin ja istusin kaugemale.

      Tuli kaks noort plikat. “Tüdrukud,” ütles õde, “viige nad sinna.”

      “Tulge, palun,” ütles praktikant. Tõusime püsti.

      “Kas te olete abikaasa?” küsis õde.

      “Ei.” Susa mu süles oli raske.

      “Ahah,” ütles õde. Ootasin, kas ta ütleb veel midagi. Ta ei öelnud.

      Praktikant seisis palatiukse juures. Jo Jo läks palatisse ja ma läksin talle järele. See oli suur ja kõrge ruum paljude vooditega. Oli kõrgeid nikeldatud sünnituslaudu ja madalaid, lina ja kilega kaetud kušette.

      “Las ta heidab pikali,” ütles neiu. “Arst tuleb kohe. Laps jääb siia?”

      “Jaa.”

      “Pange ta siia kušetile. Ma toon talle teki.”

      Ruumis oli hele valgus. Panin Susa pikali ja kotid palatinurka maha. Istusin Jo Jo kušeti kõrvale toolile. Jo Jo vaatas lakke. Ta oli väsinud.

      Puudutasin ta kätt: “Tahad võileiba ja kohvi?”

      Jo Jo raputas pead. “Vett juua,” ütles ta.

      Palatis oli kraan. Leidsin plastmassist topsiku ja tõin talle vett. Ta lasi mul oma pead toetada ja topsikut hoida. Osa vett voolas tal mööda lõuga alla.

      “Hoia ise.”

      Jo Jo võttis mu käest topsiku ja jõi ise. Ta võttis mu kaeja vaatas kella.

      “Ma ei viitsi enam,” ütles Jo Jo.

      “Hea küll, lähme siis koju. Sünnita teine kord.” Jo Jo vaatas kõrvale ja tal tuli silmadest paar pisarat. Viisin topsiku kraanikausi juurde tagasi.

      “Jo Jo,” ütlesin, “tahad, ma loen sulle raamatut. See võib sul veel igavene hulk aega võtta. Ole kõva.”

      “Ma ei jaksa.”

      “Kui sa püüad, siis on titel kergem. Siis ta ei pea seal kitsas emakakaelas nii kaua pusima.”

      “Ma püüan siis.”

      Keegi astus kiiresti ja asjalikult sisse. See oli keemiliselt lokkis, keemiliselt blond paks naine.

      “Tere, mitmes sünnitus.”

      “Esimene.”

      “Abort on olnud.”

      “On.”

      “Mis kell hakkas?”

      “Üks.”

      “Kohe vaatame.” Ta võttis pakist kummikinda ja tõmbas kätte. “Nüüd teen natuke haiget.” Jo Jo vaatas minu poole ja ma noogutasin. Arst lükkas näpud vittu. Jo Jo krimpsutas nägu. “Ega tea,” ütles arst. “See võib varsti kohal olla. Mina lähen ära valvetuppa. Aga siin koridoris on õde. Nii et mees kutsub, kui on vaja.” Ta tõusis ja sikutas kinda käest. Ma kõhklesin, kas tõusta või istuma jääda ja jäin istuma. Arst kadus sama asjalikult ja konkreetselt. Märkasin, et üks praktikant oli tal kogu aeg sabas liikunud.

      “See oli nagu hea automehhaanik.”

      “Ma ei ole auto.”

      “Mis seal nii väga vahet on.” Käisin ja tõmbasin Susal teki lõuani. “Ei tea, kas arstil on raskem sünnitada. Ta teab, mis viltu võib minna.” Noored tüdrukud tulid mingite kandikute ja nutsakutega. üks neist pani peotäie väikesi luitunud haiglalinu Jo Jo peatsisse. Jo Jo pani silmad kinni ja lasi pea küljele vajuda, nagu kavatseks ta magama jääda. Astusin tüdrukute juurde, kuigi mul polnud midagi vaja.

      “Ma laseksin osa tulesid ära?” Tabasin, et rääkisin hästi vaikselt. Susa magas.

      “Palun.” Tüdruk läks ise lüliti juurde. Ta klõpsutas lüliteid.

      Kustutas tulesid ja pani jälle põlema. Nüüd oli ruumis СКАЧАТЬ