Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja võibolla annaks ka, aga seda peaks siis ümber ehitama, veevärk sisse ja muu. Kes ehitaks. Me teame, et mina ei ehita.

      Maja ehitasid isa ja ema. Siis me sõime kehvasti ja olime võlgu. Mina ei teadnud, et me sõime kehvasti, ma ei teadnud, mis see parem oli.

      Mis pistmist minul selle majaga on. On kah. Mingit üsna imelikku pistmist.

      Nüüd on maja valmis. Nüüd on vaja kaevata selle ümber. Iga aasta pööravad nad aia paar korda pahempidi. Seda on vaja teha! Mina sellest aru ei saa. Siis ei olnud vaja, kui nad ehitasid. Ei, oli juba siis, aga vähem.

      Miks niimitu tuba. Võibolla õdedele-vendadele, keda mulle ei tulnud.

      Üksikud lapsed on ärahellitatud. Kas üksikud lapsed on süüdi, et nad on üksikud ja ärahellitatud. Tekib tunne, et on. Mul on tunne, et isa on vihane, et ta peab parandama maja mulle. Mulle, kes ma olen teistsugune inimene kui tema. Kui ta saaks pärandada minu majale, oleks tal hoopiski parem tunne.

      Kui vanaisa suri, mis tunne siis oli. Juba ette tüdinud tunne. Et nüüd tuleb kõik see matuse jama. Et on juhtunud midagi tüütult traditsioonilist. Aga vanaisa suhtes. Jah, imelik ja arusaamatu tunne. Surnud vanaisa oli nagu vanaisa, aga nagu ei olnud ka. Ja läkski vanaisa ümber hirmsaks jandiks. Ema nuttis aeg-ajalt. Kui vanaisa elas, siis oli igapäevane olek tülitsemine.

      Viimastel aastatel oli ta üsna sassis. Istus oma toas ja oli tige. Kuna ta maailmast suuremat aru ei saanud, siis ta arvas, et talle tehakse kogu aeg liiga. Ta haises ja kui ta majas ringi liikus, siis ta tüütas oma haisu ja vinguva parastava jutuga ja kõik rääkisid temaga tõredalt nagu vastiku võõra inimesega, nagu tüütu lapsega. Ta varastas asju ja peitis neid oma tuppa. Vahel käisid tal heategemise hood, siis oli ta veel tüütum ja pealekäivam. Ta hoidis oma tugevate sõrmedega su käsivarrest kinni, haises su kõrval, muudkui rääkis ja nõudis vastuseid. Vahel oli tal suhtlemisvaegus, aga siis jälle ei tahtnud ta rääkida, vahtis ainult kõiki silmanurgast ja kahtlustavalt oma haisvast, kaltse täis voodist, habe sorakil ja suu irvakil. Ta polnud nõus oma haisvat ja võidunud pintsakut seljast võtma, veel vähem ära andma. Ta tahtis hirmsasti juua ja otsis majast napsu, aga ei kandnud üldse ja ta nimi oli Arno nagu selle poisi nimi, kes isaga õigeks ajaks koolimajja ei jõudnud. See raamat on Kevade. Ma ei ole seda lugenud.

      Kui ma praegu mõtlen, tuleb meelde kolm raamatut, mida ma olen lugenud. Mahtra sõda, Buratino ja ülesküntud uudismaa. ühe jätsin pooleli. See oli kollase ja musta kaanega, Ja päike tõuseb, välismaa autor. Fotos ei ole vaja veiderdada, kirjanduses poleks ka vaja, üldse, mis mõte sel on, mingi lugu välja mõelda ja kirja panna. Võibolla nad ei mõtle välja, aga see tuleb kuskilt mujalt. Mahtra sõda oli vist täitsa hea raamat.

      Mõned loevad palju raamatuid ja räägivad neist ja peavad neid vist tähtsaks. Tegelikult see ei ole nii. Raamatud on lihtsalt üks osa kõigest, mitte ei ole kõigest üle. Mõned fotograafid loevad palju. Fotoraamatuid olen muidugi lugenud. Lugemine on ju tüütu tegevus. Mõnele võibolla ei ole, see on siis nagu haige ja loeb ainsa suure himuga ja räägib sellest. Ma ei tea, kas foto on mulle selline haigus. Vist ei ole. Ma olen peaaegu kogu aeg tast tüdinenud. Ma isegi tahaks, et oleks haigus.

      Aga vanaisa suri ära ja maeti Metsakalmistule ja sellel hauaplatsil on ruumi ka isa ja ema jaoks ja isa ja ema räägivad sellest suure rahuldusega.

      Õige jah, selle raamatu nimi oli hoopis Kuldvõtmeke, mitte Buratino.

      Pilti tehes ma ei tea, aga tunnen. Ma tunnen, kuidas see pilditegemise asi töötab ja mida temaga võib teha. Vahel muidugi proovin midagi uut, uut tehnikat või keemiat. Uus on ehku värk, seda ei taju. üldiselt töötan nende asjadega, mida ma juba tean. Valgusega põhiliselt. Maailm on valguste labürint. Kui ma lihtsalt tahaks öelda, võiks vist nii öelda. Aga ei. Maailma võib näha valguste labürindina, ja see võib olla huvitav. Valgus seostab objekte. Valgus on nagu hingeõhk. Mis see valgus on. Ta tuleb läbi ilmaruumi. Osakeste voog? Ise ma olen osakeste voog. Mis seda ei ole. Ta on ilma teadvuseta, lõputu muutumine. Enamasti on ta sõber. Kohvikus ütles keegi: “Maailm on lause.” Ma oleks võinud selle peale öelda: “Maailm on valguse väike sõber.” Või midagi sellist. Aga ma ei öelnud midagi. Oma piltidega aitan ma inimestel valguse teateid vastu võtta. Kuigi valgus ei teata selleks, et keegi vastu võtaks, vaid lihtsalt.

      Esimene kord ma rääkisin valesti, kui ma valgusest rääkisin. Liiga targalt ja rumalalt. Valgused on lihtsalt ilusad ja fotoga tuleb see kenasti välja. Ongi kõik.

      Töötan ma mitte valguse, aga kemikaalidega.

      Aga minust ei oleks saanud seda, kes ma olen, kui mu tuba ei oleks lõunasse, päikese poole, ja kui ma poleks pisikesest peale seal ärganud ja olnud.

      Tulin hilja koju. Oli juba öö. Laternad põlesid, lumi sadas. Ma ei taha öelda, et see oli ilus, see ei tähendaks midagi. Oli hea või kena või tore. Mul ei tekkinud mingit tahtmist seda pildistada. Ja ma mõtlesin, et mul ei tekigi mingit tahtmist seda pildistada, küll on lahe, puhkus. Keegi ütleb: “õppige maailma nägema nagu fotoläätse silm.” See ei kõlba mitte kuhugi. Teadke, kuidas näeb fotoläätse silm. Isegi seda teadmist pole vaja püüelda. Lihtsalt tee mis teed. Ja kui ühel ajal on äkki teadmine olemas, siis on.

      Tulin sisse. Enne oma tuppa minekut astusin vannituppa ja panin laborivalguse põlema. Seal need asjad olid. Laborikraam. Vaatasin seda kõike mõne hetke, siis kustutasin tule, läksin magama.

      Kas keegi on öelnud, et ta tahaks teha lõhnavaid pilte. Mis see siis oleks. Ma pole selle üle järele mõelnud.

      Ühes õudusfilmis puhastati vana pilt kattevärvist ja see avanes vanasse maailma. Nagu aken. Sa vaatasid pilti ja see elas, liigutas. Jah.

      Aga kui vaadata vanu, eelmise sajandi pilte, siis ongi ilus see, et nad on nii kauged ja surnud. Sellest tekib nagu uus elu. Mina vaatan neid ja tunnen midagi, selline elu tekib. Nukrus, et elu oli… et oli mingisugune väga konkreetne elu ja nüüd on see pilt. Meie ajast ei jää selliseid pilte. Foto pole enam üks täpselt kindel asi. Kas foto on laiutama hakates kaotanud oma sügavuse. Ei. Pole vaja rääkida. Pildista. Kui tahad.

      Võibolla oleks parem, kui pildi tegemine oleks keeruline ja raske käsitöö. Aga hea pildi tegemine ongi. Keegi ei tea, kuidas seda teha. Mõni natuke teab.

      Kui ma enam rääkida ei taha, võibolla tahan ma siis jälle pilte teha.

      “Tere,” ütles võõras naine. “Ma tahaks teie voolumõõtjat vaadata.”

      “Ahah,” ütlesin ma. “Tulge sisse.”

      “Näe, siin see ongi,” ütles ta ja keeras elektrikapi lahti ja soris mingeis pabereis. “Ma tahaks arveldusraamatut kah näha.”

      “Arveldusraamatut.”

      “Nojah, kus voolumõõtja näidud sees on.”

      “Ma vaatan.” Läksin kõrvaltuppa, panin ukse kinni, seisin ja mõtlesin, kus see võiks olla. Mingi elektriraamat. Tõmbasin kapiukse lahti. Seal ei paistnud küll selliseid asju olevat. Läksin isa töötuppa. Vaatasin seal ringi. Ei osanud selle koli hulgast kuskilt otsida. Seal seisis laud, tõmbasin sahtleid lahti. ühes oli pabereid. Majaraamat, kindlustuspaberid ja muud, aga arveldusraamatut polnud näha. Vaatasin veel kord need paberid ja raamatud läbi, ei olnud. Seisin ja mõtlesin, mida sellele naisele öelda. Midagi ei tulnud pähe. Aga enam ei saanud sinna tuppa jääda. Läksin koridori tagasi.

      Naine kirjutas midagi.

      “See oli siinsamas voolumõõtja peal,” ütles ta.

      “Ahah.” СКАЧАТЬ