Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silmad lahti ja kuulasin. Nad rääkisid all köögis, ma olin üleval ja ma ei saanud sõnadest eriti aru. Ma ei püüdnud saada.

      Magasin kaua. öösel olin tööd teinud. Oma pilti ja siis ühe juubeli tiraaže. ärkasin sellest, et tuba oli üsna valge. Valgus ei lasknud enam magada.

      Vannitoapeeglis oli nägu tusane. Lasin julga pastat hambaharjale ja torkasin harja suhu. Liigutasin harja edasi-tagasi ja mõtlesin, kui nüri on iga päev täpselt samu liigutusi korrata. Aga asi pole liigutuste kordamises, vaid tujus, sest vahel on just see liigutuste kordamine nagu vaikne muusika. Loputasin suu, lasin vee suust väljaja vaatasin jälle peeglisse. Vaatasin mitu sekundit ja ei mõelnud midagi. See vaatamine oli valge vahe, sest kui ma ära pöörasin, ei mõelnud ma enam endisi mõtteid ega polnud ka unine. Tuli selle päeva järgmine heli.

      Solberdasin vannis ja otsisin öösel tehtud pilte. Juubelipilte ma ei vaadanud, ehkki tundsin inimesi, kes nende peal olid, ja seal oli ka päris kentsakaid kaadreid. Aga mul on igasugu juubelipiltidest kõrini. Minu pilt oli allpool. Leidsin need üles. Variandid sellest pildist. Need tundusid nadid. Mõtlesin, kas võtta nendega veel midagi ette. öösel oli pilt üsna kena, aga nüüd oli odavapoolne ja nadi. Korjasin oma pildi välja ja toppisin prügikasti. Ja see tõstis tuju. Ma teadsin, et võtan ta uuesti ette.

      Lükkasin köögiukse praokile. Isa tegi jälle laua taga mingit nikerdust. Aga parajasti ei teinud ta midagi, sest oli taburetil tagasi nõjatunud, selg vastu seina, ja urgitses tikuga hambaid. Ma kõhklesin, kas minna kööki või ei.

      “Kas lehed on tulnud,” küsisin ma.

      “Mine vaata.”

      Tõmbasin ukse kinni. Tegin välisukse lahti ja vaatasin. Lehed olid postkastis. Tõin nad ära ja läksin koos lehtedega kööki. Panin lehed lauale, võtsin kapist leiva, saia, või, juustu, vorsti, kohupiima, hapukoore ja lahti tehtud purgi herneid ja panin lauale. Tõstsin kohvivee pliidile. Tegin endale vorstivõileiva ja lõin Noorte Hääle lahti. Isa istus, urgitses ikka hambaid, vaatas mind ja oli vait. Lugesin televisioonikava, raadiokava ja kinokuulutusi. Juba tükk aega ei taha enam kinos käia, ei taha eriti telekat vaadata ega raadiot kuulata. Aga kuulutusi vaatan ikka. Kui oled kuulutused läbi vaadanud, siis on see töö tehtud, nende asjadega kõik. Vorstileib sai otsa ja ma tegin juustusaia. Isa oli uuesti tegutsema asunud. “Kohv on otsas,” ütles ta korraga oma tegutsemise juurest. “Ahah,” ütlesin ma.

      “Teed ei ole,” ütles isa.

      “Ei ole või,” ütlesin ma ja vaatasin üles. Isa sahkerdas jootekolviga.

      Keerasin gaasi kinni.

      “Köömneteed on,” ütles isa.

      “On või.” Ma lugesin lehte edasi.

      “Sa ei taha köömneteed või?”

      “Ei taha.”

      “Ma tahaksin. Kas sa ei taha mulle teha.”

      “Võib kah,” ütlesin ma, ajasin ennast püsti ja panin gaasi uuesti põlema.

      “Pane kohe köömned sisse, siis nad jõuavad paisuda.” Teadsin seda niigi. Otsisin köömned ja kallasin natuke kopsikusse.

      Istusin köögilaua taha.

      “Ema tahtis täna pesu pesta,” ütles isa.

      “Nojah, ma võtan pildid kohe välja.” Isa oli täna kuidagi sõbralik, polnudki eriti õpetav.

      Vaatasin juba mitmendat korda ühte ja sedasama lehte läbi. Vesi kees, keerasin gaasi madalamaks. Vesi hakkas veel rohkem keema ja ma keerasin gaasi kinni. Tõstsin kaane ja vaatasin,, vesi oli juba rohekaks läinud küll. Köömned olid põhja vajunud. Hubisesid põhjas keeva vee sees. Võtsin kaks tassi ja sõela ja valasin isale ja endale teed.

      “Sulle kolm suhkrut või,” küsisin isalt.

      “Jah.”

      Panin talle kolm ja endale ühe lusikatäie suhkrut. Suskasin teetassi isa juurde lauale. Ta vaatas seda silmanurgast, ei öelnud midagi. Hetke pärast ütles: “Vaatan ja vaatan, millal sa alasti naiste pilte hakkad tegema.”

      Korraks oli vaikus, siis ma ütlesin, samuti ükskõikse häälega: “Ma hakkan hoopis alasti mehi tegema.” Ta ei öelnud midagi, ei rääkinud enam, oli tahtnud ainult mõne lause juttu ajada. Proovinud nalja visata. Ma istusin. Ei vahtinud enam lehte. Vaatasin teda. Tee oli liiga tuline, et juua. Tegin ühe kohupiimaleiva, võtsin kapist moosi, kallasin natuke tikrimoosi kohupiimale ja sõin seda aeglaselt ja vaatasin isa. Nüüd, kus ma teda vaatasin ja olin valmis kuulama, ta minuga enam ei rääkinud.

      Olin kaks päeva teises linnas ära olnud. Tulin number viie pealt maha ja läksin kodu poole. Oli varajane hommik. Hakkas valgeks minema. Mul ei olnud külm, kott tundus kerge.

      Mööda meie tänavat minnes hakkasin korraga mõtlema, et kui äkki koduga või vanematega on midagi juhtunud. Millegipärast mõtlesin ja kujutlesin, et äkki on maja põlenud. Et ei olegi enam meie maja, see võib ju nii olla ka. Ja kuigi ma teadsin, et need mõtted on jamad, hakkasid mu jalad kiiremini käima. Maja ei olnud põlenud. Seisis vanal tuttaval moel. Auto oli garaažist välja aetud, mootor töötas. Vanemad asutasid end tööle minema. Oli selline päev, et nad läksid korraga, järelikult.

      Isa pani riideid selga. Ma võtsin saapad jalast. Ta vaatas mu poole kuidagi üllatunult, nagu poleks teadnudki, et ma kodus ei maganud.

      “Tervitus,” põetasin ma talle ja hakkasin riideid seljast võtma.

      “Kus sa siis ringi hulgud,” kohmas ta.

      Ma ei vastanud. Olin ise talle öelnud, kuhu, kui läksin. Hakkasin oma toa poole minema ja ootasin, millal ta mind tagasi käratab. Aga ta ei käratanudki seekord.

      Panin koti laua kõrvale ja istusin kirjutuslaua taha toolile ja vaatasin aknast välja. Kuulsin, kuidas ema tuli koridori ja hakkas ennast riidesse panema. Ema rääkis: “Mis sa muudkui kärgid ta peale, ta oli ju Tartus komandeeringus, kuidas sa siis ei mäleta.”

      “Oli siis oli. Ega siis sellepärast vanematega nii ei räägita.

      Minuga ei kõlba tal enam üldse rääkida.” “Tal on ju selline iseloom.”

      “Tee nüüd kähku. Mis sa patrad.”

      “Ma olen ju valmis.”

      Ja nad läksid. Nad peaksid ju teadma, et minu tuppa on kuulda, mis koridoris räägitakse. Muidugi teavad, aga ei mõtle sellele. Ei viitsi mõelda. Pole mahti sellele mõelda. Isa istub peldikus ja peeretab rahulikult valju häälega, kuigi teab, et see on köögis hästi kuulda. “Mis ma siis tegema pean,” ütleb ta. Ja me räägime tihti üksteist taga, kuigi teame, et tagaräägitav võib majas kusagil lähedal olla ja seda kuulda. Aga mis siis. See peaaegu meeldibki, annab rääkimisele vunki juurde.

      Isa arvab, et ma olen salalik ja nohik ja tegelikult irvitan nende üle.

      Ema arvab, et ma olen õnnetu iseloomuga, tema iseloomuga. Ei, ega arva. Ma lihtsalt ütlen, et arvavad. Ka mina ei arva neist midagi, kuigi nad ehk arvavad, et ma arvan.

      Majas on viis tuba, köök, vannituba, kemps, kelder, pööning, maja kõrval on garaaž, maja kõrval on kuur. Mis toad need on: minu tuba, vanemate magamistuba, tuba, kus on televiisor ja raamatukapp, tuba, mida talvel ei köeta (suvel, õige küll, СКАЧАТЬ