Kodukäija. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olevat. Midagi piiksus kusagil ja pudelitest tilkus voolikutesse lahuseid. Neiu vaatas meid, kuid tema pilk oli kummaline. Nagu ehmunud loomal. Ta silmad ekslesid sihitult, peatudes kord Synnel, minul ja siis palatiseintel. Ehk ei saanud ta arugi, kus ta on. Ta oli ikka hirmunud ja ärevil, ehkki arstid süstisid talle pidevalt rahusteid.

      Synne kummardus neiule lähemale ja küsis vaikselt:

      „Mis su nimi on ja kus sa elad?“ Piigal polnud ühtegi dokumenti olnud, võib-olla oli keegi need ära võtnud.

      Neiu ei vastanud. Ta pööras silmad lakke ja tema paremast silmanurgast voolas alla suur pisar. Ta oli üks suur õnnetusehunnik ruudus, kui isegi mitte kuubis.

      „Ema,“ sosistas ta.

      „Kus sa elad?“ küsis Synne uuesti ja paitas hellalt neiu tokerdanud musti juukseid. Piiga ei vastanud. Ta vaatas ikka hirmunult ringi ja keeras siis pilgu meilt üldse ära. Astusin samuti sammukese lähemale ja panin oma käe haige voodile. See lõhnas ikka kergelt tärpentini järele, sest olin hommikul maalinud.

      Äkki tõmbus ta nägu õudusest kõveraks ja õnnetu hakkas visklema. Ta oigas ja vaatas ahastavalt ringi, kuigi midagi jubedat polnud: hele päev ja helge palat. Mis võis teda hirmutada?

      Arst märkas neiu seisundi muutust.

      „Te peate lahkuma,“ sõnas pikka kasvu tohter rangelt. „Patsiendi seisund on kriitiline, teda ei tohi rohkem häirida. Võib-olla hiljem…“

      Synne ei hakanud vastu vaidlema. Tõusime püsti ja olime juba lahkumas, kui ühtäkki piiga karjatas:

      „KODUKÄIJA! TA TAHAB VERD!“

      No tänan! Kodukäija ka veel, mõtlesin endamisi ja haarasin kinni Synne käest. Tundsin, kuidas naine võpatas. Kummitused pole just eriti meeldivad olevused, kui oled neid ise näinud ja veel täitsa kaine peaga.

      „Mis sa sellest arvad?“ küsisin Synnelt, kui autos istusime.

      „Midagi ei oska arvata.“ Ta kehitas nõutult õlgu, pani mootorile hääled sisse ning me võtsime suuna kodu poole. Hea oli teada, et vähemalt seal praegu ühtki kummitust ees ei oota, aga mine sa tea! Autos püüdsin pingsalt meenutada, kus võis neiu kummitusi näha, ja siis mul sähvatas!

      „Mulle meenus, et tüdruk rääkis midagi Hagudist,“ sõnasin Synnele.

      „Huvitav, et mulle meenus see samuti,“ vastas naine mulle hetkeks otsa vaadates. Käes oli juba lõuna, päike paistis heledalt ja maantee oli autosid täis. Kui praegu liiga hellitlevalt teineteist vaatama jääda, oleks meile varsti vaja uut autot. Kui olekski…

      Vainul oli vaikne ja ainult Epp tiirutas väikese tütrega õunapuuaias konnatiigi lähedal. Läksin neiu juurde ja küsisin, kuhu kõik on kadunud.

      „Hakkavad mingisugust püramiidi ehitama,“ vastas tüdruk.

      „Issand jumal!“ hüüatasin. „Nad on puha hulluks läinud oma püramiidiga!“

      Synne oli oma rõõmsalt iroonilise loomu tagasi saanud.

      „Lähme ka,“ arvas naine.

      „Ma lähen metsa, ehitan endale onni ja elan seal. Mulle pole vaja mingisuguseid püramiide, muumiaid ja… Ah, metsa!“ Lõin käega ja sammusin aida poole. Synne silkas mulle järele nagu neiu karjamaale lehmi ajades.

      „Miks sa nii närvi läksid? Las nad mässavad,“ leidis noorik ja kallistas mind. See oli armas. Ma võtsin ta sülle ja kandsin aidatrepini.

      „Sa oled kergemaks läinud,“ tähendasin, kuigi tegelikult tahtsin öelda vastupidist. Tõde oleks mu kallikest solvanud, sest ükski naine ei taha paks olla. Isegi siis kui ta seda on. Synne loomulikult polnud. Viis kilo tema kehakaalu juures siia-sinna oli tühine näitaja. Puusakumerused läksid natukene vormikamaks, aga üldkuju jäi ikka samaks. Ta oli ju ikka tema ise, aga enam ma koju torte ei too, lubasin.

      „Arvad, et kergemaks?“ Synne muigas kõveralt.

      Surfasin ajaviiteks arvutis ja imekombel viisid näpud mind Egiptuse iidse ajaloo poole. Silmitsesin Ramsest ja püramiide. Kehitasin õlgu ja panin saidi kinni. Muidugi on see huvitav, aga üle ei maksa ka pingutada. Teisalt võiks Synne lasta oma varanduse juures tõepoolest ehitada õigetes mõõtudes püramiidi Vainu rohtunud põllule. Mõtlesin selle kohta Synnelt endalt küsida, kuid tal paistis hetkel kiire olevat, sest rääkis telefoniga. Muidugi on see loll mõte, sest püramiid varjaks päikese meie eest ära ja mida me üldse selle kolossiga viimaks peale hakkaksime? Ilus vaadata küll, kuid mis praktiline väärtus sellel paganal oleks? Talvel liugu lasta või? Hakkad otsast tulema ja saad Märjamaa säästupoe juures alles pidama. Seitse kilti nagu niksti selja taga. Tagasi vehid oma auruga, sest ainult ühe otsa jaoks on priipääse olemas.

      Seltskond jõudis Laurise bussi ja autodega tagasi ning vadistades valgusid nad mööda hoovi laiali. Nendega oli kaasas pikka kasvu noormees, kes asjalikult ringi vaatas ja siis pikal sammul aida poole astus. Tema taga tuli Lauris, siis Kady ja viimaks Raimo.

      Tundsin, et tahan magamistoas teki alla pugeda. Eemale kõigest ja kõigist. Ilmselt saan juba suve hakul tapva depressiooni. Esialgu need õnnetud neiud ja nüüd see püramiid. Hulluks võib minna!

      „Ma tahaksin rääkida proua Synnega. Ta olevat suur spetsialist püramiidide alal,“ ütles mees tugeva soome aktsendiga. Prillidega ja iseteadva hoiakuga mees laksutas edasi:

      „Ametilt olen erikoolis matemaatikaõpetaja ja ostsin nüüd Eestisse talukoha ja tahan sinna püramiidsuvila ehitada. Sellist väikest, mitte eriti suurt. Meil Soomes on pikk talv ja ma tahan energiat koguda. Püramiidis elades on seda kõige parem teha.”

      Nagu meil siin Eestis talve poleks, mõtlesin. Meil Soomes. Meil Poolas. Meil Seewaldis, eks ole… Ma läksin Synnet kutsuma.

      Oli päris tegemist, et kogu seltskond ateljeesse ära mahutada. Kui nad jälle püramiidi üle arutama kukkusid, läksin mina minema ja selle võrra tuli üks koht juurde. Pidasin plaani juba tõemeeli ajaviiteks metsa elama asuda. Nii vahva oleks mõned nädalad kusagil võpsikus telgis redutada, nagu tegid need maausulised minu tanumal. Sadasid siia sisse ja tahtsid mu kaugemal kasvavast iidsest tammikust energiat ammutada. Ehitasid endale mingisugused oksakuhilad ja elasid paar nädalat seal. Ja seda märtsis, kui väljas oli veel üsna külm. Igatahes ellu nad jäid ja elavad siiani lõbusalt edasi.

      Jalutasin tammiku poole, et sealt oma algava depressiooni vastu jõudu koguda. Mulle meenus, et olin täna öösel imelikul kombel näinud unes põldmarju, kuigi nende aeg oli veel kaugel. Marjad kasvasid mingisuguste imelike varte otsas, mitte nii nagu tavaliselt. Need olid hiigelsuured võrreldes tavaliste põldmarjadega, ent samas jälle väga kõvad, maitsetud ja suurte seemnetega. Mitte ei saa aru, mida see unenägu tähendada võiks.

      Istusin tammikus oma tavalisele kohale pehkinud puupakul ja nautisin loodust. See tärkas, kasvas, arenes ja kogus jõudu algavaks suveks. Päike oli sõudnud juba läänekaarde, muutes oma lummava valgusega iidse tammiku väga müstiliseks. Huvitav, kes need puud siia üldse istutas? Ma pole seda kunagi uurinud ega selle vastu huvi tundnud, kuid ehk peaksin. Kunagi korraldasin siia mõne ekskursiooni ja ajasin külalistele sellist pada, et endal hakkas ka paha. Loobusin nende lollitamisest ja otsustasin ekskursioonid ära jätta. Küllap tegin õigesti, kuigi külalised viisid meenetena tammikust üsna palju prahti minema.

      Otsin jõudu, armastust ja mõistmist, mõtlesin, ehkki olin selle kõik juba leidnud. Inimene otsib ju alati midagi, kuigi võiks olemasolevagagi СКАЧАТЬ