Kodukäija. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja räägitakse, et seal aeg seiskub. Kas sul polnud midagi püramiidilaadset toas, kui sa kaks ja pool tundi olematuses olid?“ pöördus naine minu poole. Mida ta irvitab täna meie üle?

      „Kuule, Synne, hakka ise Laurisele konsultandiks,“ soovitasin ja läksin toast välja. Võtsin hommikumantli ja rätiku ning sammusin konnatiigi poole. Päike soojendas mõnusalt, kui ma jahedasse vette sukeldusin ja teisele kaldale tüürisin. Vees olemine muutis mu enesetunde paremaks. Kui tagasi tulin, arutasid Lauris ja Synne ikka veel püramiidi üle. Naine loobus konsultandi kohast, sest üks tal juba oli, kuid andis mu pojale näpunäiteid püramiidide kohta ja jutustas ümber Egiptuse iidset ajalugu. Kui ta viimaks Mooseseni jõuab, kelle vaaraotütar pilliroost leidis, on käes ilmselt hiline õhtutund. Ma ohkasin ja läksin talu poole. Lootsin, et Kady ja Epp on juba üleval ja ma saan asjalike inimestega rääkida. Vaevalt jõudsin laua taha istuda, kui Lauris helistas ja ema enda juurde aita kutsus. Vaatasin kaksikute tuppa, kuid need olid alevisse kadunud. Nagu kutsikad lippavad ringi, mitte ei püsi kodus. Peaasi, et nad lollusi ei teeks.

      Läksin vahetuppa Raimoga juttu ajama, kuid ka see tiris juba endale pükse jalga ja leekis üle õue aida poole. Sülitasin ja vaatasin magamistuppa. Riinal oli hirmus pohmakas ja Rets lohutas teda. Naine kähises, et ainult õlu võib ta tagasi normaalsele elule äratada, ja mees oli valmis talle seda tooma. Ta vaatas mulle oma haleda kurjategija pilguga otsa ja ma läksin aita Honda võtmete järele. Ateljees käis suur poleemika võrdkülgsete kolmnurkade üle ja Kady teatas, et kehtivate füüsikaseaduste järgi on püramiid, mis toetub kindlale alusele, kõige kindlam objekt, mis püsib sajandeid. Ka siis, kui see ehitatakse puust ja laudadest, nagu mees tahtis teha. Püramiidi pearaskus on täpselt ruudu keskel ja nii on kõik täpne nagu apteegis. Seda too füüsik ei maininudki, et ka alusvööl on suur osa püramiidi koos hoidmisel, kui see ei tule suurtest kiviplokkidest nagu muistsed egiptlased tegid. Kui see üldse nende töö oligi…

      Istusin autosse ja Rets sebis ennast mu kõrvale.

      „Ma teen sulle nüüd tüli, aga tead… naiste asi,“ pobises mees süüdlaslikult.

      „Ah olgu! Kodus on veel hullem.“ Ma ohkasin ja käivitasin mootori. Sõitsime koos Märjamaale kauplusse. Tahtsin ka ise söögipoolist osta, sest teinekord olen ma jube maiasmokk ja võin endale torti või küpsiseid päris palju sisse ajada. Paksuks minemist pole mul karta. Pärast suitsetamisest loobumist võtsin mõne kilo juurde, ent praegu olen ka need maha higistanud.

      Arno pani korvi kaheliitriseid plastpudeleid täis ja tiris selle sõna otseses mõttes solgi kassa juurde. Sellele lisas ta naisele maiustamiseks veel keemiatabeli longer’i näol. Ma imestan siiani, kuidas inimesed, kes seda Mendelejevi perioodilisust näost sisse ajavad, pole veel helendama hakanud. Jook, mis koosneb kaheteistkümnest erinevast keemilisest ollusest – seda võib rohkemgi olla –, pole mitte ainult ohtlik, vaid lausa mürgine. Aga eks inimene harjub kõigega. Mis need Saksa kilesse pakitud ülisäilivad koogid paremad on. Puista pesukäsn suhkruga üle ja lase hea maitsta. Teeb sama välja.

      Sõitsime tagasi. Rets viis õndsusekoti Riinale tuppa. Mina võtsin talust lauanoa, haarasin tordi näppu ja läksin sellega maja taha luhaniidule. Istusin rohu sisse maha, keerasin mineraalveepudeli lahti ja lõikasin tordi lahti. Hea ja soe oli olla. Sõin torti ja tunnetasin mind ümbritseva looduse armastavat hellust. Isegi sääski polnud. Päike soojendas mõnusalt nägu ja mõni kärbes lendas peadpidi tordi sisse. Tore oli neid noaotsaga vahukoore seest välja nokkida. Tõmbasid noatera natukene kooldu ja lasid siis lopsti lahti. Kärbes lendas kõige oma vahukoorese näoga minema. Läks sellise vinega, et ei jõudnud isegi tiibu lehvitada. Huvitav, mida loomakaitsjad selle kohta ütleksid, arutlesin, kui olin järgmise ahnepäitsu õunapuude poole teele saatnud.

      Kuulsin rohu seest sahinat ja tõstsin pea. Olin just kätte saanud ühe eriti ülbe tegelase, kes raevukalt mu tordi sees müttas ja keeldus kategooriliselt minu eraomandilt minema lendamast. Viimaks koputasin talle noaservaga kuklasse ja rookisin välja. Igavene rasvane elukas oli.

      „Mis sa siin teed?“ küsis Synne ja istus mu kõrvale.

      „Torti söön,“ vastasin. Saatsin selle paksmao kaaslastele järele. Ta lendas nagu kuul ja kadus põõsastesse. „Tahad ka torti?“ pakkusin.

      „Tänan!“ kiljatas Synne. „Ma ei hakka ometi sööma torti, kus kärbsed sees on kakerdanud!“

      „Kas saite oma Egiptuse ajalooga ühele poole?“ uurisin torti mugides. Mulle ei tähendanud see mõni kärbes midagi. Ennem suren kärbsemürgitusse kui võrdkülgsete kolmnurkade salapärasse. Kolmnurgad, mis mulle meeldisid, polnud nii võrdkülgsed, kuid seda ma Synnele ei öelnud, sest ma ei soovinud ülejäänud torti endale vastu vahtimist saada. Synne vaatas uneleva näoga õitsvaid õunapuid ega pannud mu küsimust tähelegi. Koputasin naisele kergelt õlale, et ta muumiailmest välja tuleks. Praegu on tänapäev, mitte Amenhotepi kuldajastu.

      „Kas saite Egiptusega valmis?” kordasin küsimust.

      „Enam-vähem,“ ühmas naine ja võttis ikkagi suure torditüki. Ta hammustas seda isukalt. Varsti oli tükk söödud ja naine haaras teise. Torti hakkas juba väheseks jääma.

      „Kärbsed on selle tordi täis lasknud,“ hoiatasin, kui naine juba kolmanda tüki võttis. Ei saa rahus torti ka süüa ja oma mõtetega olla. Tuleb veel üks õgard ja hakkab peale.

      „Looduse looming,“ mühatas naine täis suuga ja lutsis näppe.

      „Kaks herilast ka,“ lisasin.

      „Mõni asi.“

      „Üks konn kakerdas samuti siit üle.“

      „Konnajälgi ma ei näe.“ Naine uuris torti terasemalt. Konni ta millegipärast pelgas. Konnatiiki mitte.

      „Tal olid sussid jalas.“

      „Mine põrgu oma jutuga!“ nähvas naine.

      3

      „Aitab mediteerimisest!“ sähvas Synne mulle paar päeva hiljem, kui ma olin maalimise vahepeal läinud aidatrepile loodust kuulama. „Sõidame!“

      „Kuhu?“ küsisin uneleva ilmega puid vaadates ja silmadega nende kõrgust mõõtes. Olin parasjagu romantilises loodusmeeleolus.

      „Pärnusse. Neiu, kelle leidsime, on teadvusele tulnud ja ma tahan tema käest midagi küsida.“ Naine tiris mind varrukast ja vaatas mind tõsiselt.

      „Sõidame siis,“ olin nõus. „Ainult ma panen enne värvid kinni.“

      Läksin ateljeesse ja puhastasin tärpentiniga käsi. Oli ka täiesti lõhnatu Prantsuse maalivärvide vedeldaja ja puhasti, kuid mina eelistasin tärpentini, mis andis vaigu- ja männimetsalõhna. Kuigi nüüd tehti seda hoopis keemiliselt, mitte päris vaigust, oli tärpentin asendamatu puhastusvahend. Ma olin lahusega harjunud ja nautisin selle lõhna. Vahel andis mulle inspiratsiooni juba hetk, kui ma tärpentinipurgilt kaane maha keerasin ja selle aroom toas laiali hajus. Synnegi ei virisenud tärpentinilõhna tundes. Mõnikord lükkas küll akna praokile, kuid mitte alati. Mul oli komme tärpentini pudelist purki kallata, kust seda oli lihtsam võtta. Loomulikult oli siis ka hais vängem.

      Sõitsime Pärnusse. Synne käis korraks politseist läbi ja istus uuesti autosse.

      „Nad lubavad meid neiut vaatama, kui arstidel vastuväiteid pole,“ sõnas naine ja keeras rattad Pärnu haigla poole. Parkisime auto ja läksime sisse. Uurisime, kus osakonnas tüdruk on, ja meid viidi intensiivraviosakonda. Arst lubas meil viis minutit tüdrukuga olla, kuid hoiatas, et neiu on väga СКАЧАТЬ