Kodukäija. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lihtsalt maha löönud ja kaldajärsaku alla matnud, mõtlesin sadistlikult.

      „Liiga lihtsalt lasite nad minema,“ arvas Rets ohates. „Mina oleksin nad paljalt puu külge sidunud ja sinna jätnud. Tuul vaibub ja tulevad sääsed…“

      „Arno, siin pole Siberi vangilaager, vaid tsiviliseeritud ühiskond,“ sõnas Synne.

      „Jajah.“ Mees noogutas veidi pettunult ja mina olin temaga ühel meelel.

      Kady ja Epp olid rannale tulnud ja püüdsid aru saada, kas ilm jääbki tormiseks või on lootust ka selginemisele. Olime tulnud Uulu minu sünnipäeva tähistama. Tegelikult oli meie perekond sünnipäevade pidamisel üpris tagasihoidlik ja tavaliselt piirdusime ainult väikeste kingituste ja õnnesoovidega. Seekord oli aga Kadyle pähe tulnud, et võiksime minu sünnipäeva vabas looduses pidada. Kehitasin nõutult õlgu oma endise naise südamliku ettepaneku peale ja uurisin, mida Synne sellest arvab. Synne oli Kadyga nõus. Niisiis ladusime asjad autosse, võtsime poest toidukraami ja tulime randa. Arvasime, et mõttekam oleks leida mõni vaikne kohake kui hakata keset inimsumma vorsti grillima. Maikuu oli erakordselt soe ja päike säras taevas. Kuidas ilm täna siis…? Huvitav, kas tänane tormiilm on ka mingi enne meie tuleviku suhtes, mõtlesin tusaselt ja vaatasin Raimot, kes unisena telgist välja ronides ringutas. Mees lontsis mere äärde ja üritas seal silmi loputada. Hetkel oli just lainelohk ja mees kummardus. Aga juba jõudis järgimine vahutav lainemürakas kohisedes rannale ja kohe paistis veevahust ainult Raimo püksitagumik. Mees tuli tilkudes, tuikudes ja vandudes tagasi ning hakkas otsima kuivi riideid. Mis ta enam hädaldab? Enne tahtis ta ainult silmi loputada, aga nüüd sai üleni pestud.

      Näitasin Synnele helesinist triipu läänekaares ja naine noogutas. Selge taevas lähenes kiiresti ja tund hiljem hakkas torm vaibuma. Kohisev-vahutav hallus asendus päikesesäraga ja ilm läks taas soojaks. Mändide tüved lõid beežikalt sädelema ja taevast kadus viimnegi tume pilveviirg. Varsti oli kõik nii ilus, nagu poleks raju olnudki.

      Raimo sättis juba grilli üles ja Riina otsis eelmisest päevast järelejäänud õllepudeleid, et pead parandada. Kady ja Epp istusid rannaliival vesteldes ning merd jälgides. Kady oli küll Epu ämm, kuid võrreldes tüdruku emaga kena inimene. Epu ema tahtis ainult meilt igal ettekäändel raha välja pressida. Võib-olla oleks ta minult mingisuguse toetuse saanudki, kui naine poleks olnud nii ahne ja pealetükkiv. Selliseid ei kannatanud ma silmaotsaski. Ma ei kuulnud, millest nad rääkisid, ega see olnudki minu asi. Epp oli viinud väikese Agne-Mari seniks oma vanemate juurde Raekülla, kuni meie Uulus müdistasime ja koju tagasi minnes pidi ta lapse kaasa võtma. Lausa ime, et ema seekord meie käest lapselapse ülalpidamiseks raha ei küsinud.

      „Kas öösel oli torm?“ küsis Maili, kes alles nüüd üles tõusis ja koperdades minu juurde tuli. Tüdruk oli unise ja uimase näoga nagu saarmas, kes on kogemata puutüve alla jäänud.

      „Natuke puhus,“ vastasin ja näitasin tuulest segamini pekstud kõrkjaid ja lainetest uhutud rannaliiva. Gaili ronis samuti telgist välja ning nuhkis näljasena ringi nagu mitu päeva söömata olnud kass. Raimo grill hakkas alles hoogu võtma ja mees läks merre oma ärakõrvetatud käsi loputama. Tema jaoks paistis see üks õnnetu päev olevat. Varsti tahtis ta asjale minna ja küsis, kas mul pole juhuslikult kaasas peldikupaberit. Arvasin, et ta võib sama hästi kasutada paberist köögirätikuid, mida meil oli mitu rulli. Raimo leidis, et mõte on hea. Ta võttis rulli ja läks sellega luidete taha. Kempsu meil ometi kaasas polnud ja nii pidime leppima sellega, mida loodus pakkus. Nagu tšuktši, kes taigasse minnes kolm kaigast kaasa võtab. Ühe paneb puuoksale, teise alla toeks, istub peale ja hakkab asjale. Kolmanda kaika võtab kätte, et karusid eemale peletada. Meil polnud muidugi kedagi peale sääskede peletada, kuid need elukad päris rannale ei tulnud.

      Raimo tuli hirmsa jooksuga, tõmmates käigu pealt üles dressipükse. Olime just Synnega merest sulistamast tulnud, kui mees meie juurde kihutas.

      „Inimene!“ hingeldas ta ja vajus põlvili.

      „Mis inimene?“ Ma ei saanud aru.

      „Liiva sees on surnud inimene!“ karjus Raimo.

      „Ära jama!“ ütlesin ehmunult, kuid juba mehe erutusest võis aru saada, et jama oligi käes. „Näita!“ käskisin tal meid sinna juhatada. Ta polnudki jõudnud oma ihuvajaduste juurde asuda, sest oli liiva sees kätt märganud. Lähemalt ei hakanud ta seda uurima, vaid kihutas kohe meie juurde.

      Synne astus lähemale ja kaevas veidike. Üsna õhukese, lainetest siledaks uhutud liivakihi alt tuli välja noor naine. Katsusin ta pulssi ja pidin tunnistama, et piiga oli surnud. Mida muud võiski arvata inimesest, kes oli mattunud üleni liiva all. Synne pühkis puhtaks naise näo ja karjatas. Võpatasin ka ise, sest sellist välimust võis näha ainult õudusfilmides. Noore ja kunagi ilmselt ka kena naise nägu oli hullult moondunud ja ta silmad peast välja kargamas. Neiu meeletuks karjeks avatud suu oli liiva täis. Ta pikad juuksed olid seotud ümber kaela ja tundus, nagu oleks ta oma juustega kägistatud. Tema tardunud nägu väljendas pöörast hirmu. Mida hirmsat oli ta enne oma traagilist lõppu kogenud?

      Gaili ja Maili tahtsid ka vaatama tulla, kuid Synne ajas nad tagasi. See polnud vaatepilt, mida noored neiud pidanuks nägema. Nad olid elus küll juba nii mõndagi kogenud, kuid siinne jubedus ületas kõik varem nähtu.

      Astusin naisest eemale ja võtsin taskust telefoni, et politseisse helistada. Naise jalad olid ebaloomulikult väändunud ja tema seljas olev pruunikas suvekleit oli kistud ribadeks. Kuigi ma pole asjatundja, kuid mulle tundus, et ka tema käsi oli murtud. Äkki kuulsin kõrkjatest vaikset oiet. Ma hakkan vist hulluks minema. Läksin kõrkjate poole ja kuulsin uuesti oigamist. Ei, mõistus oli veel selge, seal oigas tõesti keegi.

      „Siin on veel keegi!“ hüüdsin Synnele ja Raimole. Synne käskis Raimol teki tuua ja sellega laip kinni katta, ise tuli ta minu juurde. Lükkasin kõrkjad laiali ja sumasime nende vahele. Varsti leidsime liivase lagendiku ja selle keskel teravate kõrkjatüügaste otsas lamas noor neiu. Ka tema oli ebaloomulikus asendid ja ma kartsin, et tema jalaluud on katki. Kas ta oli lennukilt alla pudenenud või mis? Selliseid traumasid võib tekitada ainult suurest kõrgusest kukkumine või metallkangiga peksmine. Mõlemad variandid olid ehk võimalikud.

      Kummardusin tüdruku juurde, ent hoidusin teda puudutamast. Neiu tõstis abipaluvalt oma nähtavasti ainsa terve käe ja oigas uuesti. Ma kummardusin lähemale.

      „Kodukäija,“ sosistas neiu vaevaliselt. „Kummitus,“ ütles ta veel ja vajus teadvusetult liivale.

      „Mis ta ütles?“ küsis Synne.

      „Midagi kodukäijast ja kummitusest,“ vastasin.

      „Siin, Uulu rannas!“ karjatas naine ja vaatas hirmunult ringi. Võib-olla arvas ta, et kohe tuleb kõrkjate tagant välja mõni vaim või mardus.

      Kehitasin õlgu. Kuulsin politseiautode sireene ja tahtsin neile vastu minna, kui naine mind tagasi kutsus.

      „Kas sulle ei tundu see neiu kuidagi tuttavana?“ päris Synne. Ta lükkas ettevaatlikult piiga näolt sorgus mustad juuksed eemale.

      Oli küll tuttav. Ninarõngas ja mandlisilmad nagu jaapanlannal. Selline natukene litsilik välimus, andke andeks, aga kus ma teda nägin?

      „Me võtsime selle tüdruku Rapla ringtee juurest peale ja viisime ta Märjamaa bussijaama,“ meenutas Synne.

      „Õigus!“ Mullegi meenus piiga, kes ütles ennast põgenevat kummituste eest. Sellest oli juba kuu möödas. Ma ei lootnudki teda kohata üsna kõrvalises Uulu rannas ja veel sellises olukorras. Imelik, kuidas ta siia sai?

      „Ta СКАЧАТЬ