Kodukäija. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesed, aga mina olin paljude arvates üsna ebanormaalne. Eks igas elus on oma võlu ja valu. Üldiselt olin aeg-ajalt olnud konfliktis kogu maailmaga, sest jäin lihtsalt endaks ega läinud kaasa üldiste suundumustega. Ma ei salga, et olin püüdnud elada ja sukelduda ellu, mis oleks olnud täis materiaalsust ja asist toimetamist. Need katsed kukkusid haledalt läbi ja kolmekümnendaks eluaastaks mõistsin, et olen loodud pisut teisiti maailma nägema. Nüüd olen küll jõukas, kuid varasemal ajal olin olnud vaene nagu sünagoogirott ja mul polnud taskus suitsurahagi. Elu on muutlik ja kunagi ei või teada, mida toob järgmine päev. Ühe päeva enesetapjalik ahastus võib mõne aja pärast pöörduda rõõmuks ja vastupidi.

      Väljas oli juba pime, kui viimaks Vainule jõudsime. Laurise buss ja Kady Daewoo olid õuel, kuid talus oli täiesti vaikne. Kõik magasid, mis polnud ka mingi ime, sest kell oli pool kaks öösel. Ka meie läksime oma aita. Käisime pesemas ja pugesime teki alla. Rikkana olemise üks eelistest on see, et sa ei sõltu kellestki. Lähed magama ja tõused üles siis, kui tahad. Sa võid teha, mida hing ihaldab, ja see ei ole kellegi asi. Ja mis me üldse topime oma nina teiste ellu! Las igaüks teeb seda, mis talle meeldib, milleks ta suuteline on ja mida tahab. Kohustused on tegelikult ainult pealesunnitud vahendid, et end ära elatada, mõtlesin enne uinumist.

      4

      Hommikul leidsin, et ase mu kõrval oli tühi. Keerasin ennast unesegasena voodis ringi ja tõusin istukile. Aidas valitses täielik vaikus. Mitte kedagi. Kuhu Synne läks?

      Koperdasin kööki ja leidsin eest tulise kohvikannu. Kallasin endale tassikese ja istusin laua taha. Tavaliselt ei ärka ma enne, kui olen paar tassi ära joonud. Saan silmaluugid lahti ja maailm muutub taas värviliseks. Muidu kõnnin pool päeva ringi halluses nagu värvipime, meel must ja mõte kinni.

      Arutlesin, kuhu kogu rahvas võis kaduda. Seda, et Rets ja Riina olid eile linna sõitnud, ma teadsin. Kaksikud olid alevis. Aga ülejäänud…?

      Ajasin dressid selga ja lonkisin üle õue talu poole. Õnneks olid vähemalt Epp ja Agne-Mari olemas. Köögis valitses mõnus soojus ja pliidi all põles tuli. Natukene palju ilusa kevadhommiku jaoks ja ma jätsin välisukse lahti. Istusin köögilaua taha ja sirvisin hajameelselt eilset ajalehte. Kahekümne kuues mai. Mõtleks vaid! Aeg lendab.

      Minia tuli toast ja nägi mind.

      „Kuhu kõik kadunud on?“ küsisin Epu käest. Väike lapselaps kakerdas minu juurde ja ma võtsin ta sülle. Tüdruk oli armsalt soe ja puhas. Ta näitas mulle oma väikesel käekesel paari sääsepunni ja tegi ai-ai.

      „Ah,“ rehmas neiu käega ja tõstis kahiseva veekannu pliidilt maha. „Ehitavad.“

      „Seda kuradi püramiidi?“ oletasin.

      Tüdruk noogutas. Ta oli pikka kasvu, ümara näo ja valgete juustega. Üsna veetleva välimusega noor naine, kes oli jaanuaris alles kahekümneaastaseks saanud.

      „Mis sa hulludega ikka teed,“ arvasin ja võtsin vastu tulise teetassi, mille neiu mulle ulatas. Panin selle ettevaatlikult lauale ja silitasin lapselapse pead. Tüdruk kurises ja lutsutas õnnelikult pöialt.

      „Täna vedasid nad Synne ka endaga kaasa,“ pahvatas Epp. „Kady käskis Laurisel Synne vaikselt üles ajada, et sina ei kuuleks, ja siis sõitsid nad minema.“

      „Miks mina kuulma ei pidanud? Ega ma oleks ju Synnet keelanud, kui ta ise minna tahab,“ imestasin. Rüüpasin ettevaatlikult kuuma teed ja lasin väikese piiga põrandale. Too tatsas kaugemale ja asus rõõmsalt majapidamispaberi rulli lahti harutama. Varsti oli seda köögipõrandal terve kuhi ja Epp ei pannud midagi tähele.

      Epp istus ka laua taha. Ta pakkus mulle võileibu nagu tavaliselt, kui ma söömata olin. Tüdruk oli hoolikas perenaine ja oli tasapisi tõrjunud Riina tagaplaanile, kes tahtis talu köögis oma äranägemise järgi toimetada. Esialgu oli Riina olnud solvunud, kuid ajapikku leppis olukorraga.

      Kiikasin värava poole ja nägin üle õue Vend Elmot jalutamas. Mul oli hea meel teda taas näha ja ma viipasin oma kunstnikust sõbrale. Märganud mind, tuli ta koos oma naise Hiljuga talu poole.

      „Me ei jõudnud su sünnipäevale,“ ütles mees ja ulatas mulle suure kommikarbi.

      „Otsustasime siis tagantjärele tulla õnne soovima,“ lisas Hilju. Ma ei sallinud põhimõtteliselt lõikelilli ja sõber teadis seda. Sellepärast oli ta ostnud lati suitsuvorsti ja sidunud selle ümber ilusa sinise lehvi. Mulle meeldis. Väga. Kasulik ja dekoratiivne. Pealegi maitsev.

      Epp pakkus uutele tulijatele teed ja võileibu. Istusime ja ajasime juttu. Mõnus oli üle tüki aja vana sõpra ja ta abikaasat näha. Olime koos nii mõndagi korda saatnud.

      „Kus siis ülejäänud on?“ küsis Vend Elmo viisakalt.

      „Ehitavad,“ ühmasin ja rääkisin lähemalt soomlasest ning tema ettevõtmisest.

      „Püramiid on ju üsna hea mõte,“ ühmas Vend Elmo võileiba võttes.

      „Mitte siis, kui seda ehitavad Kady, Raimo ja Lauris koos,“ olin veendunud.

      „Miks sa oma endise naise võimetest nii halvasti arvad?“ uuris Hilju.

      „Ma ei arva temast halvasti. Ma lihtsalt tean, et ta on teoreetik, mitte praktik. Õpetajana tahab ta tõestada ja selgeks teha lootuses, et õpilased saavad temast aru. Kahjuks jääb tegelikus elus koolifüüsikast tihtipeale väheks. Ta võib lage võõbata, aga ehitama ta ei kõlba. Ma kardan, et sellest tuleb üks paras jama. Täna on neil Synne ka kaasas,“ lõpetasin ägedalt ja hammustasin kingitud vorsti otsast suure tüki.

      Ilm oli ilus ja me otsustasime väljas väikese aiapeo korraldada. Käisime Märjamaal ja tõime kõik vajaliku kaasa. Vend Elmo ajas grilli suitsema ja me istutasime ennast selle juurde maha, ka Epp ja väike Agne-Mari ühinesid meiega. Epul oli tegemist, et lapsel silma peal hoida, sest too kippus alatasa grilli juurde. Viimaks sai ta lapse sealt eemale ja kuna taluaed oli kindel, siis võis laps omapäi vabalt hoovis ringi hulkuda. Polly oli samuti lapsehoidja ja lonkis laisalt jõnglase sabas. Ainus oht oli konnatiik ja Epp teadis seda. Seepärast, kui ta meist liiga kaugele läks, tõi Epp ta jälle tagasi. Tüdruk oli nagu väike sipelgas, kes tahtis igale poole oma jälje jätta.

      „Kuhu teie täna oma lapsed jätsite?“ küsisin Vend Elmo käest.

      „Kobra juures,“ mühatas mees ettevaatlikult tulist vorsti süües.

      „Kelle?“ Epp ei saanud aru.

      „Naiseema,“ selgitas mees rahulikult ja piilus metsa poole. Hilju oli kaugemale läinud ega kuulnud meie juttu. Nimelt arvas naine, et mu lontrusest koerale on ka vorsti vaja. Kui see peni oleks kõhu korralikult täis söönud, poleks meile jäänud peale rasvaplekkide midagi. Kui sedagi.

      Mõnus olemine sujus. Koos vorstidega olime toonud ka Offi ja nüüd lendasid sääsed meist välja tegemata mööda. Lõime neil londi umbe.

      „Mida Leopo teeb?“ uurisin oma teise hea sõbra kohta, kes samuti kunstnik oli. Teadsin juba omast käest, et loomeinimese elu pole sugugi lihtne. Tuleb seista vastamisi nii mõnegi ebameeldiva olukorraga ja kannatada välja teiste inimeste mõistmatud pilgud.

      „Lahutab,“ vastas Vend Elmo ja võttis kaljapudeli.

      „Miks?“

      „Naine on ära tüüdanud. Iriseb ja viriseb iga asja pärast,“ seletas Hilju.

      „Ometi СКАЧАТЬ