Kodukäija. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paradoks,“ lisas Synne ja rüüpas kohvi.

      „Ma loodan vähemalt, et see lugu ei sega meie mõnusat suve,“ sõnasin. Täna sügeles minul jalg. Huvitav, kas me oleme kirbud saanud? Peab Polly üle vaatama… või Riina. Millal naine üldse viimati saunas käis? Mitte ei mäleta.

      „Ma loodan ka,“ mühatas naine. „Ikkagi paneb mind see asi mõtlema. Ma saan aru, et inimesed näevad vaime ja üleloomulikke olendeid, aga kuidas sattusid need kaks tüdrukut üksildasele rannale. Ja see teine veel… Õudne, mida ta vaeseke pidi üle elama!“ Synne võdistas ennast.

      Selge! Kui Synne nii räägib, siis võime unistuse rahulikust suvest koos matkamise ja telkimisega unustada. Synne hakkab seda lugu uurima. Juba naise näost oli näha, et kuigi ta oli minuga, mõtles ta pingsalt eilsete sündmuste peale ja püüdis neile seletust leida. Vähe usutav, et naise tappis kummitus ja teise piiga peksis sandiks sama väärastunud vaimolend. Kaldusin arvama, et seda tegi ikkagi inimene, sest kummitused mõjutavad minu meelest ikka vaimu ja aurat. Aga mine sa tea!

      „Kas pole võimalik, et naised sattusid mingisuguse perverdi kätte, kes neid vägistas ja siis rannale jättis?“ küsisin.

      „Võimalik, kuid siis poleks neiu sulle maininud kodukäijaid ja kummitusi.“

      „Mida ta siis oleks öelnud?“ tahtsin teada.

      „Ükskõik… Ta oleks viidanud mehele, vägistajale, mõrvarile. Ühesõnaga, ta oleks maininud reaalset olendit. Inimest, mitte vaimu. See kodukäija ei anna mulle kuidagi rahu. Mis seos on sellel ühe inimese julma ja sadistliku tapmise ning teise sandistamisega?“ arutles naine. Ta rüüpas kohvi ja pani tassi tagasi lauale. Mulle meeldisid Synne saledad sõrmed. Need olid nii ilusad ja sõrmus, mille ma talle mõni aeg tagasi kinkisin, säras ilusasti.

      „Minu arvates tahtis ka teda tappa,“ pakkusin.

      „Ei usu. Ta oleks seda teinud. Tema mõte oli, et tüdruk elaks vähemalt seni, kuni ta leitakse. Kui ta suutis naise nii julmalt mõrvata, siis poleks miski takistanud teda tüdrukuga sama tegemast. Ta jättis neiu elama. Muutis ta liikumisvõimetuks, aga… Kes pagan see küll võis olla?!“ karjatas naine vihaselt. Ta tõusis ja jalutas, kohvitass käes, mööda tuba edasi-tagasi.

      „Sul on ainult aluspüksid jalas,“ tuletasin naisele meelde. „Lauris tuleb siia ja ta näeb sind aknast.“

      „Mida?“ Synne ei pannud mind üldse tähele.

      „Sa oled paljas, kallis neiu!“ kähvasin.

      „Miks sa mulle enne ei öelnud?“ ehmatas Synne ja pages magamistuppa.

      Lauris tuli nohisedes aita ja kallas endale köögis kohvi. Ta istus minu vastu tugitooli, sirutades oma pikad jalad välja. Ta tundis ennast meie juures täiesti vabalt ja koduselt. Mind rõõmustas, et peale ema võis ta tunda end lähedasena ka naisega, kellega mina elasin ja keda armastasin.

      „Paps, mul on nõu vaja,“ kostis noormees.

      „Millist? Kolme-, nelja-, või viieliitrist?“ küsisin.

      „Äh! Sa saad aru küll, mida ma mõtlen,“ vastas Lauris käega rehmates ja rüüpas kohvi.

      „Kas sul hakkab raha otsa saama?“ pärisin ettevaatlikult. Synne antud „laenust” äkki ei piisanud.

      „Ei hakka. Mul on tädi Synne antud pooleteisest miljonist veel palju järel.“

      „Tubli,“ kiitsin. „Sinust võib veel asja saada. Mis nõu sul vaja on?“

      Lauris ohkas.

      „Üks imelik esoteerik tahab ehitada endale maja, kus oleks energeetiline tasakaal ja feng hui,“ sõnas poiss.

      „Ära ropenda,“ keelasin.

      „Ma ei ropendanudki.“ Lauris vaatas mulle suurte silmadega otsa nagu ennast lehtedest kõrini täis söönud päevakoer. Ta silmad olid täpselt sellised… siirad ja karvased.

      „Sa tegid seda vene keeles. See on feng shui.“

      „Mis vahet seal on?“ ühmas poiss. „Tähendab, ta tahab endale ehitada mingisugust erakordset asja, millel oleks täiuslik energeetiline tasakaal ja kus ta saaks ennast laadida nagu akut. Selles majas peab olema ideaalne kosmiline energia ja tähtede tasakaal. Mis sina sellest arvad? Sa oled neid asju uurinud ja lugenud.“

      „Ma ei oska midagi arvata. Igaüks ehitagu endale, mis talle meeldib ja milleks tal raha on. Otsigu sobiv koht ja elagu kas või koopas, kui see talle meeldib,“ vastasin.

      „Las ehitab endale püramiidi!“ kääksatas Synne kõlavalt magamistoast. See strippar sai ka viimaks ennast riidesse. „Kolmnurk on kõige täiuslikum energeetiline kujund, mis maa peal üldse olla võib. Kosmiline energia võtab karva lahti ja kõrvad laperdama!“

      „Väga õige!“ hüüatas Lauris ja hüppas püsti. „Ma helistan talle kohe. Püramiidis saab ta oma feng hui kätte!“

      „Feng shui!“ röögatasin. Pagana poiss, mitte ei õpi!

      „Mõtleks!“ nähvas Lauris ja võttis telefoni. Poiss rääkis kaua ja kui ta viimaks telefoni ära pani, säras mu poja nägu rahulolust. „Hakkame ehitama!“ käskis ta.

      „Mis mõttes „hakkame“? Mina ei kavatse midagi ehitada. Sa võta endale Marek ja tema brigaad appi. Mul on hoopis tahtmine maalida,“ põrutasin. Ma ei kavatsegi oma suve nahka panna mingisuguse tobeda püramiidi peale, mis võtab naha seljas lipendama ja kõrvadel karva lahti. Oli vist nii?

      „Sina selle mõtte peale tulid ja muidugi sa aitad mind. Mul on maalrid ühte maja võõpamas ja mehi pole. Marek hoiab neil silma peal. Töö käib nagu laevaköögis. Hakkame peale. Mees tahab endale ju ikkagi feng hui’d,“ teatas Lauris resoluutselt nagu töödejuhataja, kelle mehed jälle kuuri taga õlut lakuvad.

      „Feng shui’d, mis tähendab tuult ja vihma, kurat!“ käratasin. „Sa võta endale parem Kady ja Raimo appi. Nad on ju nüüd vabakutselised. Las teevad midagi kasulikku.“

      „Aga kool?“ imestas Lauris.

      „Mis kool? Raimo löödi lakkumise pärast minema ja emal on ammu füüsikast siiber. Las teeb nüüd oma füüsikat praktiliselt.“ Ma tundsin, et olen juba hommikul sellest jamast väsinud. Mida veel päev toob?

      „Väga hea mõte,“ kiitis Lauris. „Aga sina tuled konsultandiks.“

      „Ääh,“ ägisesin. „Seda ka veel. Võta raamatukogust püramiidide kohta raamat ja arvuta selle vähendatud mõõtmed välja. Midagi keerulist pole. Lase käia!“

      „Ta tahab teha püramiidi loomulikus suuruses,“ sõnas Lauris.

      Synne itsitas magamistoas.

      „Lollakas,“ avaldasin selle esoteeriku kohta arvamust.

      „Püramiidi üks alumine külg on üle kahesaja viiekümne meetri pikk!“ hõiskas Synne kusagilt kapi tagant lõbusalt. Kas ta enam ei kavatsegi meie juurde tulla? Vigiseb teises toas nagu hiir seina vahel.

      „Tähendab, loomulikus konsistentsis…“

      „Koos saja tuhande orjaga, kes kive veavad!“ СКАЧАТЬ