Dialogose õpetus. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      Torkasin relva vöö vahele ja vinnasin Dialogose õlale. Viisin mehe mere äärde ja viskasin liivale. Kollakas liiv tuiskas mu andamit vastu võttes.

      “Mida sa teed?” küsis tukkuv maffiamees kustunud sigaret suunurgas.

      “Hakkan seda olendit uputama,” vastasin.

      “Ahah,” ümises tema ja torkas uue sigareti suhu. “Ma tuleksin sulle appi, aga ei viitsi käsi märjaks teha.”

      “Siis tõmba minema, raibe! Sa pleesitad siin? See on minu rand!” karjusin enesevalitsemist kaotades. Olin sõudmisest väsinud, hinges kripeldamas valusad mälestused neljast saarepiigast ja nüüd pean veel jahuma selle filosoofiga. Kurat! Põrgu! Ja veel…

      “Kohe, kohe,” läks suitsetav mafiooso ähmi täis. Ta kukkus korvtoolist liivale, kargas kohe jalule, rabas tooli kaenlasse ja pistis punuma. Tore oli vaadata, kuidas ta lillelised trussikud ja karvased kõverad jalad rannahoone taha kadusid. Pintsak laperdas mehel seljas nagu ööliblikal.

      Torkasin Dialogose vette ja surusin ta vastu liivalögast põhja. Nägin, et mees avas silmad. Päris ära ma teda uputada ei tahtnud. Võib-olla oli tema parem inimene kui mina ja siis oleksin mina lennanud Igaviku Ojja, Mädasoosse ja Otsatule Teele. Tõmbasin muliseva mehe veest välja.

      “Ma olen loodud hingama gaasilist hapnikku, mitte vedelas olekus sulfiidide ja teiste keemiliste ainete lahust, mida kutsutakse mereveeks…” mögises ta vett suust välja sülitades ja silmi pööritades.

      “Pea lõuad!” röögatasin. Tajusin vaistlikult, et selle mehe puhul on tegemist minu konkurendiga, kes võib isegi minust edukamaks osutuda. Ja siis… Olen kõigest ilma – olen ilma majast, naistest ja varandusest.

      Andsin noorele filosoofile vastu lõugu. See taimetoitlasest anorektik minestas jälle. Viskasin ta rannale ja hakkasin ise tagasi kodu poole minema, kui ühtäkki seisatasin ja pidasin aru. Tulin tagasi, kiskusin Dialogose alasti, sest peale tooga tal teisi riideid ei olnudki. Tõin mafiooso maha unustatud värvipoti ja võõpasin Dialogose üleni siniseks – pealaest kuni jalatallani. Virutasin tühja värvipoti merre ja toetasin Dialogose plakati najale kuivama. Ise läksin koju.

      “Mummi lakkus nagu pöörane. Kui nii edasi läheb, joob ta ennast segaseks,” kaebas Ormi murelikult.

      “Mida mina sinna teha saan?” küsisin.

      “Ta on sinu peale armukade. Kes Mummi sulle tegelikult on? Naine või õde?”

      “Ma ei saa iseenda peale armukade olla,” seletasin loogiliselt. “Mummi on minu naiselikum ja pahelisem mina. Ta pole küll lits, aga teinekord käitub hullemini kui prostituudid rannahoonest. Mina olen mees, kes suudan teda taluda. Oleksin ma naine, elaksin praegu tema nahas. Katsu sellest aru saada, kui suudad. Me oleme kahes isiksuses, kuid tegelikult kuulume kokku, et moodustada tervik. Naise ja õega pole siin mitte midagi pistmist.”

      “Paranormaalsetest nähtustest saaks hea loo Solgioja ajakirjandusele,” arvas Ormi.

      “Katsu sa ainult sellest kirjutada ja ma müün su lõputusse linna tootemiks,” ähvardasin.

      “Muidugi, muidugi,” tõmbus Ormi tagasi ja libistas käega üle kõhu. Mida kuradit nad siin koos Mummiga tegid?!

      Kiikasin aknast välja. Ilm oli pilve tõmbunud ja merelt hoomas rannale suur tormipilv. Ilmselt oli saarel jälle piigade vahetus, arvasin. Tuul tõusis ja ma sulgesin palkoni aknad. Kuulsin, kuidas liiv vastu klaase peksis, ja nägin, kuidas väikesed trombid üle ranna tormasid. Vaesed neiud! Ennast ohverdades hoiate te seda maailma tasakaalus. Ka teie tahate õnne ja rahu, kes võitlevad paheliste titaanidega. Minu paheliseks pooleks on joodik Mummi. Aga teil… Ollallaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Maailmas pole kusagil lõputut õnne ja lõputut kurjust. Meil kõigil on omad probleemid. Ühtedele tunduvad ainult nende omad suuremad kui teistele.

      Ormi keetis suppi. Mäkerdas valmis sellise pläga, et pidin selle äärepealt aknast välja viskama. Koos eidega.

      “Kui sa minu suppi ei taha, viin ma selle Dialogosele,” ütles Ormi veidi solvunult.

      “Milleks talle?” imestasin.

      “Ta peab ju ka millegist elama. Noor mees alles. Kahju ka, kui ära sureb,” vastas Ormi emaliku hoolitsusega. Ja seda oleks ta võinud vabalt ka noormehele olla. Vanuse poolest, ma mõtlen. Igatahes pani Ormi endale selga minu tormimantli ja läks välja. Naine oli pool tundi kadunud ja tagasi tulles oli ta väga vihane:

      “Miks sa filosoofi siniseks värvisid!?” lõugas ta kileda häälega.

      Läksin garaaži. Võtsin riiulilt punase pihustivärvi ja läksin sellega tagasi tuppa. Surusin naise diivanile pikali, tõmbasin seeliku üles ja tõmbasin aluspüksid jalast. Värvisin naise tagumiku punaseks nagu pärdikul. Öelgu siis, mida tahab. Ahv on ahv. Igavene feministlik laaberdis. Katsugu ta minuga õiendada. Maailm on julm ja ma võin ta ühe hetkega saata mafioosodele mängukanniks. Olen ikkagi selle ranna valitseja ja minu eneseuhkus ei luba mind solvata. Tappa veel, aga solvamine nõuab kättemaksu. Kurat! Mõtted hakkavad segi minema, seda punase persega eite vaadates. Dialogos ka veel.

      “Nüüd võid sa minna karnevalile,” tähendasin muiates. Lõbus oli.

      Ormi ei vastanud. Vaatas ennast peeglist ja leidis:

      “Üsna erootiline, mis. Punasest tagumikust saaks hea loo Solgioja ajakirjandusele. Nad kirjutavad ju kõigest, mis on ebatavaline ja olematu. Mitte kõigil naistel pole säravalt punast tagapoolt. Ma võiksin veel enda karvad ära blondeerida, siis saaksin hea kontrasti.”

      Jälle lõi temas ajakirjaniku vaim välja.

      “Lõpeta oma kirjutamine ja hakkame sööma. Varsti ärkab ka Mummi üles ja me peame teda taltsutama, et oma lolluses merre ära ei uputaks.”

      Õhtul istusin palkonil ja kuulatasin aina valjemaks muutuvat meremüha. Vahused lained rullusid rannale ja ma teadsin, et teinekord võib ulatuda vahune kaskaad ka minu maja akendeni. Ent ma ei muretsenud. Aknad olid majal veekindlad. Jah. Täpselt nagu selles lagunenud mereäärses ubrikus seal saarel, mõtlesin valusa torkega hinges. Ainult minu maja oli kuiv ja ei haisenud igasuguse liga, plöga ja laga järele.

      Mummi tuli uimasena tuppa ja istus tugitooli. Vaatasin teda pahaselt.

      “Mis sa jõllitad?” põrkis naine.

      “Pane oma moll kokku,” käskisin naist püstoliga sihtides. Kuulid olid trumlis ja võisin ka tulistada. Nii oleksin aga tapnud oma Naiseliku Mina. Osa oma elust olin naine ja mitte kõige siivsam. Tegelikult ma aga hoidsin oma naiselikku teispoolsust.

      “Ta on täna pahas tujus,” hoiatas Ormi ja kohendas ennast diivanil. Naine vaatas aknast välja ja nähtavasti nautis seda mühavat tormi, mis meie akende taga laamendas.

      “Kellel see tuju ikka hea on. Nüüd vahi veel seda kärssa,” arvas Mummi.

      “Tahad kakelda?” küsisin.

      “Ürita ainult.”

      “Ja üritangi,” lubasin.

      “Miks sul perse punane on?” küsis Mummi Ormi käest. Ta sirutas käe viskiklaasi järele, kuid pillas viimase klaasi põrandale ja jäi õnnetu näoga vaatama kollakas-pruuni laiku, mis kiiresti vaiba sisse imbus.

      “Tema СКАЧАТЬ