Dialogose õpetus. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vaatasin Ormile tõsiselt otsa.

      “See mees, kellega Liana Landimaana Lindioosa elas olin mina,” laususin.

      “Tõesti või?” oli naine üllatunud.

      “Jah. Seda küll.”

      Jätsin auto Olematu Tänava algusesse ja me astusime Ormiga läbi heki. Olematu Tänav meie taga sulgus ja kõik see vägivald, tapmine ja õudus jäi teisele poole hiiglaslikku teerulli. Nemad sealt meie juurde ei pääsenud.

      Naine aknalt naeratas mulle muhedalt.

      “Tulge. Ma teen teile sooja kohvi!” hõikas ta.

      Lehvitasin sellele “kohvitädile” sõbralikult ja raputasin pead.

      “Ka mind võetakse Süütuse Aja Valvuri poolt vastutusele, kui saadakse teada, et ma sinuga koos olin,” muretses Ormi.

      “Ei võeta kui sa Suvituslinna jääd. Ma võin sind saata neljasaja ühiku kaugusele kangastunud maale ja sind ei leia enam mitte keegi peale minu. Ma panen sind elama tumedasse hiigellossi, suure padriku serval mägede sees, kus sa saad puhata. Mul elab seal hea sõber ja ta kannab sinu eest hoolt. Kas sul lapsi on?”

      “Vist ei ole,” arvas tema. Astusime koos mööda käänulisi tänavaid ranna poole.

      “Kuidas saab lapsi VIST mitte olla? Kas sa siis ei mäleta, kas sa oled sünnitanud või mitte?”

      “Ei mäleta jah. Lõputus Linnas löödi mulle ülikooli juures pähe ja ma unustasin kõik, mis enne on olnud. See juhtus juba paar aastat tagasi ja ma ei tea mis oli enne. Igatahes süütu ma ei ole. Lianaga tutvusin alles hiljem. Olen nimelt valitsejate kontori koristaja ja nägin seal ka Lianat,” rääkis naine pead tähtsalt selga lüües.

      Mummi magas, kui tuppa astusin. Ta oli endale viskit juurde toonud ja sõna otseses mõttes kõik need päevad lakkunud. Nüüd magas ta diivanil jalad laiali ja aluspüksid täis kustud. Naise pea tolknes üle diivani ääre nagu tohletanud kapsas.

      “Ärka üles,” raputasin teda.

      “Mis sa tahad?” küsis ta punetavaid ja paistes silmi avades.

      “Ma olen tagasi. Anna meile süüa,” kamandasin.

      “Sõida kurat sinna ja jäägi sinna! Jäta mind rahule,” arvas naine, kuid kargas siis korraga jalule. “MEIE!” karjatas ta. “Kes need meie on?”

      “Mina ja Ormi,” vastasin rahulikult.

      Minu armukade Minaette Naiselik Lahendus tahtis Ormile kallale karata. Arg naine taganes seina äärde, kamina juures.

      “Jäta Ormi rahule!” nõudsin. Kui Mummi käsku ei kuulanud, lajatasin naisele püstolikabaga kuklasse sellise paugu, et ta põlvili kukkus. Mul endal oli ka valus, aga kannatasin selle ära. Õpetust oli vaja anda.

      “Miks sa nii teed?” küsis Mummi nuttes ja tiris oma vastukäivatest juustest pikki salke.

      “Sa ei tohi Ormit puudutada, sest tema tunneb Lianat ja aitab mul teda päästa. Kui sa Ormile liiga teed, kutsun mafioosod ja need annavad varsti sind üle Liivarüblikutele. Võib-olla tahavad nad nüüdki jalgpalli mängida. Aga enne ajavad nad su kiilaks,” hirmutasin.

      “See on jõle. Mind kiilaks ajada,” tusatses Mummi ja torkas oma pea kraani alla. Ta tuli kuivatades tagasi, võttis diivani eest tühja viskipudeli ja vaatas seda vastu valgust. “Anna mulle tiba raha,” nõudis ta.

      “Ei anna.”

      “Kolmkümmend ühikut.”

      “Looda sa…”

      “Kakskümmend viis…”

      “Sa kohe tahad täna tappa saada.”

      “Kakskümmend… Ma annan sulle ennast ka. Sa tead ju küll milline ma täis peaga olen.”

      “Tean, aga ikkagi ei anna. Ma kutsun mafioosod.”

      “Kutsu. Viisteist ühikut.”

      “Ja Liivarüblikud…”

      “Nad ajavad mu kiilaks. Kümme ühikut…”

      “Mis sul sellest. Enne juuste pügamist lõikavad nad sul pea otsast.”

      “Viis ühikut, või ma lähen Suvituslinna ja magan esimese vastutulijaga.”

      “Sa ei tee seda, sest mina ei ole samuti hoor ja sa ei suuda seda.”

      “Ei suuda jah,” nõustus Mummi. Ta istus ja vaatas mulle oma suurte pruunide silmadega otsa. “Ma armastan sind.”

      “Mina sind mitte, sest ma ei oska ennast niimoodi armastada, et saaksin sellest täieliku rahulduse. Aga nüüd hakkame tegema õhtusööki.”

      Ööseks panin Ormi magama nurgatuppa. Ise heitsin magamistuppa ja lasin ka Mummil oma voodi sinna viia. Peletasin naise oma kaisust eemale.

      “Muidugi – sul on nüüd teine armastus. Igavene luud selline!” tusatses tema.

      “Uus luud pühib alati paremini,” itsitasin. Keerasin ennast teki sisse ja uinusin.

      Hommikul oli Mummi juba pohmelusest veidi toibunud. Naine keetis kohvi ja tegi võileibu.

      “Sa pead minema saarele – Nelja Õe saarele,” ütles ta mõtlikult.

      “Pean küll,” nõustusin.

      “Miks?” küsis Ormi.

      “Mul on vaja üks oleluse saladus lahendada. Alles siis saan oma teadmistega edasi minna.”

      “Ma tulen sinuga kaasa,” arvas Ormi abivalmilt ja vaatas mulle ootavalt otsa.

      “Ei,” olin veendunud. “Saarele lähen ma üksinda.”

      “Ja õige on,” kostis Mummi. Ta ulatas mulle võileiva ja kallas juurde kohvi.

      3

      Nelja Õe saarel

      Jõudsin saarele. Lükkasin paadi rannaliiva ja astusin ise kaldale. Olin mitu päeva sõudnud. Ilm oli ilus ja vaikselt libises mu paat mööda tüünet merd. Suvituslinn kadus silmapiirilt ja ees oli ainult lage meri. Ma ei väsinud, vaid sõudsin edasi. Alles loojangu eel märkasin silmapiiril Nelja Õe saart.

      Saar oli ilus. Vana paadisild ulatus kaugele merre ja selle pleekinud plangud olid seisnud nii juba aastasadu. Ükski torm ei olnud paadisilda kahjustanud, nagu ei möllakski siin saarel orkaane. Noored neiud istusid paadisillal ja sulistasid jalgadega vees. Nad nägid, kuidas ma tulin: nägid, kuidas ma väsinult kaldale vajusin ja rannaliivale lebama jäin. Nende kütkestavalt kaunid kehad olid kaetud imenappide päevitusriietega ja mulle tundus nagu hõljuks nende kolme piiga kohal süütuse puutumatu oreool. Aga ma olin selleks liiga väsinud, et neiude juurde minna ja nendega juttu teha. Tahtsin puhata. Saarel oli soe ja nagu iseenesest vajusid mu silmad kinni… Ma ei tea kui kaua ma magasin, enne kui ärkasin. Silmi avades leidsin, et päike paistab ikka veel läbi sompjas kollase hämu ja piigad ei ole sadamasillalt СКАЧАТЬ