Dialogose õpetus. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jah. Tema oskas ennast juba ära lörtsida.

      “Nüüd sulame kokku üheks,” ütles ta ennast nihutades. Ka siis olid Mummi näpud verised.

      “Ormi ja Dialogos magasid täna öösel koos,” pomises naine ja vaatas mulle oma mitmevärviliste juuste alt otsa.

      “Mis sellest?” küsisin.

      “Sina minu kaissu ei tule ju, sest sa ei taha minuga magada,” ütles Mummi hästi kiiresti.

      “Ei tule jah, sest mul on hoopis teised naised, keda ma meeletult armastan,” vastasin talle samaväärselt.

      “Siis mine too Lõputust Linnast oma Liana ära, enne kui ta maha lastakse,” käskis Mummi.

      Sügasin kolpa.

      “Miks ka mitte,” leidsin. “Söön kõhu täis ja hakkangi minema.”

      “Ausalt või?!”

      “Ausalt ikka. Sina aga vaata senikaua selle Dialogose ja Ormi järele. Ja üldse võiks see Dialogos oma tünni tagasi kasida!” karjusin nii, et ka filosoof kuuleks, mida ma temast ja tema tarkusest arvan.

      Läksin palkonile sööma. Meri taandus ja uhtus välja Liivarüblikute tehtud haudu. Üksikud laibad ujusid vees ja loksusid rannikul. Osa neist olid juba vanad ja kõdunenud, osa aga päris värsked. Silmasin korraga tuttavat valgepäist naist, kes üsna trepi juures ulpis. Ta oli juba sinakaks tõmbunud ja nahk oli krimpsus, nagu oleks teda keedetud. Teadsin seda tüdrukut. Ta oli üks Blondi Litsi laaberdisest sõbranna. Pea oli neiul alles, sest tema kolbaga Liivarüblikud ei mänginud.

      Panin lusika käest. Igavikulist hõngu tajudes vaatasin mere poole. Kusagil kauguste taga oli saar. Minu igatsevate mälestuste saar. Mäletsejate maalapp. Mälumäletsejate. Viipasin lähemale rannal kooserdava mafiooso.

      “Võta paber ja kirjuta üles,” käskisin.

      Mafiooso võttis paberi ja kirjutas minu dikteerimise järgi:

      “Oleme kaduvik, mille lõpp on teada, kui me ei näe seda. Oleme osakene universumi lõputust liikumisest ja oleme hääbuv ühiskond. Mitte keegi pole nii võimas, et taltsutada merd ja peatada tähti. Kuul võib haavata ja tappa, kuid kuul ei suuda muuta lõputust.”

      “Mida see tähendab?” küsis maffiamees.

      “Tõetera on inimkonna lõputust tarkuses,” kostus selge hääl mu selja tagant. Dialogos seisis palkoni uksel ja näppis toogat.

      “Mine perse, lollakas!” röögatasin. “Tõetera on hoopis inimkonna mannetuses.”

      “Seda võib ka nii tõlgendada,” mühatas Dialogos.

      Viskasin teda makaronitaldrikuga. Mees kaapis toidu oma riietelt kokku ja toppis suhu.

      “Me peame elame kasinalt, kasutades kõike maksimaalselt. Ka elu,” ütles ta.

      “Kas ma kirjutan ka selle üles?” küsis mafiooso.

      “Kirjuta, kui tahad,” lubasin. “Kes nüüd teie uus peamees on?” küsisin.

      “Labrata,” vastas mafiooso. Ta tulistas kajakat, kes rannal lendas, kuid lasi mööda ja lind jätkas rahulikult oma lendu.

      “Labrata!” imestasin. Tundsin seda suuretissilist naist, kelle pikad ja tumedad juuksed olid alati mu meeli ahvatlenud. Naise ümaras näos särasid silmad nagu väärtuslikud rubiinid ja naine ise näis oma võrratu kehaga pigem emaduse sümbolina, kui mafioosona. Otsustasin teha Labrata juurde väikese viisakusvisiidi. Kaapisin toast kokku tähtsamad mõtteterad ja läksin rannahoonesse. Mafioosod ei kontrollinud isegi kas olen relvastatud, vaid lasid mind ilma pikema jututa maja kolmandale korrusele, punakaspruunide kardinatega ja helesinise mööbliga pehmesse tuppa, mis oli otsekui loodud igavese armastuse tundeküllaseks pesaks. Maalid seintel kujutasid endast imelisi kaunitare, kellel olid napid riided seljas, või puudusid need üldse. Lai voodi toaseinas oli tehtud hoolikalt armatsemiseks. Seinale oli aga maalitud suur purpurpunane süda. Kujutasin ette, milliseid orgiaid selle südame all saanuks pidada, oiates Cupido armunooltest, mis pidevalt lendlesid nagu kiilid.

      “Labrata tuleb kohe,” teatas pugejalikult kummardades Labrata ümmardaja.

      Keskealine naine oli veetlevalt kaunis ja seksikas, kui ta tuppa tuli. Naine kandis siidist hommikumantlit ja ma nägin sellest läbi kumamas kahte revolvrit. Samuti polnud Labratal rinnahoidjat ja püksikuid. Ka need, mis mulle läbi siidi kätte paistsid, olid naiselikkuse relvad meeste vastu.

      “Kas sa tõid mulle midagi?” küsis naine pehmesse tugitooli istudes. Ta viskas jala üle põlve ja õõtsutas seda.

      “Mõned mõtteterad,” vastasin pabereid lauale pannes.

      “Milleks,” mühatas ta ja silmitses pabereid. “Ma oskan ka ise mõelda,” sõnas Labrata ja käkrutas paberid kokku. Hooletult viskas ta need kaminasse. Hõõguvad söed süütasid lehed ja need lõid hetkeks leegitsema.

      Ehmatasin. Mafioosodega hakkas asi viltu vedama. Kui kaotan nende juhi lugupidamise, tuleb mul varsti rannalt ära kolida, või ennast ja Mummi Liivarüblikute hoole alla anda. Ormi võib tagasi minna oma Solgioja ajakirjandusse ja võtta Dialogose kaasa.

      Labrata märkas mu hirmu. Naine süütas sigareti ja puhus lae poole pika suitsujoa.

      “Ära karda,” ütles ta. “Me oleme tegude inimesed, mitte targutajad. Sinu mõtteteradest pole tolku. Ainult jõul on võimu. Hakka maagiks ja sa saad veel tugevamaks kui enne. Kui tahad, võime su ka mafioosoks möllida.”

      “Ma pean Lõputusse Linna minema,” vastasin.

      “Lõputusse Linna,” lõid Labrata silmad särama. “Mulle meeldib. Tulen sinuga kaasa.”

      Tahtsin naisele vastu vaielda, kuid see oleks mõttetu. Labrata ei alistu nii kergelt. Talle meeldis hädaoht. Naine pidi võitlema ja seiklema, et rahuldada oma kiivas vaenu petetud meeste ja kaotatud laste suhtes. Labratal polnud ühtegi last, kuigi naine polnud juba oma esimeses nooruses. Ka meestega polnud Labratal vedanud. Ta armastas mehi, kuid need ei armastanud teda. Ta kaotas oma kaaslased kiiresti, sest oli loodud valitsejannaks. Ükski mees aga ei suutnud leppida sellega, et teda kamandas kooselus naine, kes oli oma osavuses ja tarkuses temast peajagu üle.

      “Me võtame kaasa sinu Mummi ja Egliase,” otsustas Labrata.

      “Kes on Eglias?”

      “Minu sõber. Parim mees maffiast. Oskuslik – kes suudab lasta ilma kõhklemata ja sätib ennast alati kuulide ette, kui olukord ohtlikuks muutub.”

      “Teie kõrguse otsustada,” kummardasin viisakalt. Labrata arvas, et tögan teda. Naine rabas püstoli ja sihtis mind relvaga.

      “Ära irvita,” hoiatas ta, “muidu pole sinust enam Lõputusse Linna minejat.”

      “Ma ei irvitagi, vaid olen õnnelik, et sa tahad minuga kaasa tulla,” valetasin.

      Labrata vahetas jalga. Ta suitsetas ja mõtles. Siidist hommikumantel langes pehmete voltidena ta hurmavale kehale.

      “Mis saab sinu õpetlasest, kelle sa rannale vedasid?” küsis naine.

      “Ta pole minu õpetlane. Mina ei vedanud teda siia. Ta СКАЧАТЬ