Dialogose õpetus. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Jah,“ ütles kõige väiksem neist – sihvakas ja sale, tumeda peaga neiu.

      “Juba kaua, kaua,“ lisas teine, pruunisilmne piiga ja heitis uhke peanõksakuga oma heledad juuksed üle õla. Kolmas ei öelnud midagi. Ta hakkas hoopis naerma ja tema valged säravad hambad sädelesid nagu pärlid. Ta oli tõeline iludus: tõmmu naha ja punakate lokkis juustega.

      Üksik kalamees tuli merelt. Nägin, kuidas kollakal merel ähmaselt paistev paadike üha suuremaks muutus. Vana mees surus ühtlaselt aerudele ja varsti sõitiski ta lootsik sadamasse. Ta tõmbas paadi rannaliivale ja hakkas sealt võrke välja loopima. Koos võrkudega lendasid liivale ka hõbedaste soomuste särades kalad.

      Vaatasin lopsaka saare poole. Tihe mets, nagu džungel, varjas mu pilgu eest saare salapärast sügavust. See oli nii kütkestavalt lummav, et tahtsin metsa minna ja uurida milline näeb välja uus unelmate sulnis maa, kuhu viimaks jõudsin oma rannamajast. Kütketavalt veetlev, kus polnud joodikust Mummit ja Lõputu Linna bandiite. Võib-olla koliksingi hoopis saarele ja jään elama kõrgemale rannakünkale. Raha mul on, et laevaga maja kohale tuua ja mingu kuradile igasugused vanad mälestused koos Lianaga. Nüüdse Lõputu Linna Litsiga. Mäletan veel hästi näguripäevi Blondi Litsiga. On mul seda jama vaja? Vaatasin igatsevalt metsa poole.

      “Ära mine saarele,” hoiatas blond tüdruk, “Jää rannale. Siin on sul hea. Varsti teeb vanaisa lõkke üles ja me hakkame kala küpsetama. Agne toob saarelt kaalikaid ja kartuleid ja me keedame neid. Su kõht on vist tühi?”

      “On küll,” ütlesin. See oli nii armas temast, et ta minusugusele hulkurile süüa pakkus, teadma tegelikult kes ma olen. Mul ei olnud ju raha kaasas, et toidu eest tasuda. Ainult paat, millega ma siia saabusin. Tüdruk naeratas mulle ja pööras oma silmad merele. Ta silmitses midagi teraselt. Uurisin samuti sinetavat silmapiiri, kuid ei märganud midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Ainult rohekas vesi, nii malbe ja rahulik, nagu ei oskakski ta tormitseda. Pruunikas adru ujus laisalt sadamasilla ääres ja üksik kalake lõi kusagil heleda lupsuga sulpsu.

      “Mis kell on?” küsisin ma pruunisilmse tüdruku käest. Mu enda oma oli ära kadunud, ent ma ei tundnud saare ajatus ühiskonnas kellast eriti suurt puudust. Ka rannamajas ei huvitanud mind aeg, sest võisin selle kulgemist näha kui saabus öö, või prostituudid mööda laudteed suplema läksid. Aeg oli pöördumatu ja ajal olid omad seadused.

      “Meil ei ole saarel aega,“ kostis ta.

      “Kuidas nii?” imestasin.

      “Lihtsalt,“ naeratas tema, “meil ei ole seda vaja. Iga asi on lõputu ja millelgi ei ole äärt. Ainult saar on piiritletud. Ta on koduks meile ja veel kellelegi.”

      “Kas saarel elab veel inimesi peale teie?” tundsin huvi. Olin saare geograafiast ja rahvastatusest täielik võhik. Teadsin ainult, et saarel on Neli Õde, kuid praegu nägin ma küll kolme.

      “Las need olla, kes on,“ ütles tüdruk vaikselt. Ta silmad olid kummaliselt tõsised ja mulle tundus nagu oleks tal valus. Ta keha tõmbus krampi ja neiu imekaunid jalad võbelesid õrnalt.

      Vanamees tegi rannale lõkke. Tulekeel tõusis kõrgele üles ja hakkas ühtlaselt põlema. Taamal loojus päike silmapiiri taha. Kollakas-punase päikese viltused kiired kummusid veel üle saare ja mere. Üks tüdrukutest – see tumedapäine kaunitar – viipas mulle käega. Ta libistas ennast vette ja hakkas ühtlaste tõmmetega kalda poole ujuma nagu kala. Nägin, kuidas piiga sihvakas keha merenäkina läbi vee libises ja ma hüppasin talle järele.

      “Mulle meeldib ujuda,“ ütles piiga rahulikult. Ta pikad juuksed lehvisid vees nagu mereadru. “Kas sulle ka meeldib?”

      “Meeldib,“ läkastasin vastuseks. Mina ujudes nii rahulikult rääkida ei saanud. Mul oli juba omajagu tegemist, et tüdruku kannul püsida. Soe vesi aga vedas mind endaga kaasa ja ma tundsin, nagu hoiaks keegi mind iseenesest veepinnal.

      Vanamees küpsetas kala. Tundsin mõnusat praelõhna ja neelatasin. Mu kõht oli tõepoolest tühi. Ka tüdrukud tulid ja istusid lõkke äärde liivale. Vanamees ulatas neile vaikides kala. Ta oli nukker ja tõsine. Mehe heasüdamlikest silmist õhkus eluraskust ja muret. Kuid mille üle võis ta küll muretseda siin paradiislikul saarel?

      Mees andis mulle kala. Istusin tüdrukute kõrvale ja hakkasin kala pisut kõrbenud seljanahka maha rookima. Kala oli tuline ja põletas näppe.

      “Võta sabast! Nii on parem.” õpetas punapea. Proovisin järele ja leidsin, et neiul oli õigus. Nii oli tõepoolest parem kala koorida. Kala süües panin tüdrukutes tähele omapärast sarnasust.

      “Kas te olete õed?” küsisin totakalt. Muidu ei kutsutaks ju saart Nelja Õe saareks.

      “Jah oleme,” kostis brünett neiu, vist Agne, vaikselt. Nägin, kuidas ta silmad tulepaistel sädelesid, nagu oleks neis peidus väikesed pärlid.

      “Meid on neli õde,” lisas blond neiu.

      Nojah. Muidugi. Kui loll see minust oli. Kuhu ma enda arvates ikkagi sõudsin?

      “Ole vait, Kelly!” keelas punapea, kuid oli juba hilja. Sõnum oli minuni jõudnud ja otsivalt vaatasin ma ringi.

      “Kus üks teie õde on?” küsisin ma lihtsameelselt.

      Kaunitarid vaikisid. Nad sõid vaikides kala ja ei kõssanudki. Selle eest hakkas rääkima hoopis vanamees:

      “Me peame seda ütlema võõrale,” lausus ta esialgu tütardele ja lisas juba minule suunatud lause, “Annat ei ole praegu. Ta on terve nädala ära ja tuleb siis tagasi. Tal on tegemist saare teisel kaldal.”

      “Ah nii,” noogutasin. Sõin kala ära ja tõusin püsti.

      “Kuhu sa lähed?” küsis Agne, see tõmmu kaunitar karmilt.

      “Tahtsin metsa minna. Vajadused,” pomisesin veidi ehmununa neiu karmist hääletoonist.

      “Mine merre! Metsa ei tohi sa minna! Ja üldse on sul parem ilma meie loata saarel mitte kusagile minna,” keelas ta rangelt. Teised vaikisid. Tüdruku karmisõnalisus muutus varsti leebemaks. Ta tõusis liivalt ja tuli graatsilisel kõnnakul minu juurde. Piiga pani oma saleda käe mu kaela ümber:

      “Tule mu juurde.” ütles ta. “Mul on rannal pehme pesake ja soojad tekid. Ma ootan sind. Tule kindlasti ja võta endal kõik riided seljast. Ma tahan tunda su keha lõhna ja seda kuidas su lihased tukslevad kui…”

      “Ma tulen,“ lubasin, ainult enne pidin ma meres ära käima.

      Neiu kallistas mind tugevasti – ta suudles mind. Tundsin, kuidas ta pehmed huuled minu omade vastu liibusid ja lembuse mahe soojus vallutas mu keha. Juba uinunud meeled ärkasid taas, kuigi seda, millest praegu ma mõtlesin, veel LOOTA ei julgenud. Aga tundus, et saatus oli minu poolt.

      Ärkasin hommikul vara. Olin maganud terve öö imelise kaunitari andumuse hardas embuses ja tundsin praegugi veel oma kehal tema nahasoojust. Tundsin tema karget ihulõhna; soolase mere ja lõkkesuitsu joovastavat aroomi. See tegi mind hulluks ja veelgi tahtnuksin ma tema embusesse sukelduda, et rännata naudinguis, neil minu jaoks veel seni avastamata radadel, armastuse keerulisel teel. Tahtsin tunda veel tema hellust ja seda, kuidas ta oma peened käed mu kaela ümber põimleb. Kuulsin ikka kõrvus tema kuuma hingeõhu sõnatut kiljatust, kui me üheks sulasime.

      Raputasin pead ja tõusin asemelt. Pugesin vaikselt soojast leheonnist välja ja astusin hommikuselt СКАЧАТЬ