Dialogose õpetus. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      “Kas sa süüa tahad?” küsis Inna, kui uuesti rannale ujusin.

      “Muidugi tahan ma süüa.” vastasin reipalt. Ma ei häbenenud oma alastust. Kui neiu oleks oma väikesed püksikud ära võtnud, oleks ka tema olnud täiesti paljas. Praegu võisin ma vabalt nautida ta imelisi, lausa hullutavaid rindu. Piiga nägi mu himurat pilku, kuid tüdrukut see ei häirinud. Ta naeratas. Neiule meeldis ennast näidata ja mind ahvatleda.

      “Tule,“ kutsus ta ja ulatas mulle käe. “Sööme kõhud täis ja ma näitan sulle meie saart.” lubas ta.

      “Või õigemini randa, sest metsa me minna ei tohi.” lisasin.

      “Võime küll, kui mina sinuga kaasas olen.” lausus neiu. “Aga ainult teatud piirini.”

      “Teil on isegi piirid,” tögasin.

      Neiu noogutas:

      “Igal pool maailmas on olemas oma kakspoolsus. Kõik, mida me näeme, ei ole alati see, mida me tunneme. Elu on kahepoolsuse eksistents ja maailm püsib mõlemal poolel. Mitte kunagi ei tea, millal me võime ajatuse piiri ületada ja ühel hetkel muutub kõik. Selleks, et midagi saada, peame me midagi vastu andma,” seletas neiu üsnagi ebamääraselt. Ta vaatas mõtlikult kusagile metsasügavusse. Ma ei teadnud, mida ta seal nägi. Midagi olematut, suurt ja võimast, mis võis džunglist välja karata ja meid tappa. Elu oli üürike – ainult hetk kosmilises sädeluses, mis kustub samal hetkel, kui ta süttiski. Märkamatu paljudele ja unustuseks igavikule, mõtlesin. Pean selle mõttetera mafioosodele maha müüma. Ehk taipavad nemadki kõrgema jõu olemasolust. Nägin ju pealt nende ninamehe surma – mõttetut ja täiesti ootamatut.

      Rannal oli väikene paadikuur. Vist ainuke ehitis kogu saarel. Küllap kasutas seda vanaisa oma kalavarustuse hoidmiseks, sest neiud magasid leheonnides ja neile sellest algelisest osmikust piisas. Kui me Innaga metsast tagasi tulime, viis tüdruk mind paadikuuri. Uhkusega näitas ta mulle torbiku mädanenud seinu ja ütles:

      “Meie isa ehitas selle.”

      Tõepoolest tähelepanuväärne saavutus, ent milleks oli vaja sellel osmikul lasta niiviisi mädaneda. Nagunii kukub ta varsti ise laiali. Parem lobudik kohe laiali lükata ja teha ruumi uue paadikuuri jaoks. Ent maad oli rannal niigi. Miks ei võiks siis lasta vanal paadikuuril omamoodi mädaneda, nagu õuntel…?

      Neiu oleks nagu kuulnud mu mõtteid.

      “Vahest sajab meil vihma,” ütles ta ja istus mädanenud kastile. Ta vaatas mind naeratades ja tegi lahti oma väikeste püksikute punase paela. Miks just punase, imestasin? Kas sellel oli mingisugune tähendus? Kõikidel asjadel oli maailmas oma tähendus ja iga värv, liigutus ja viibe tähendab midagi. Inna muigas tähendusrikkalt. Nägin, kuidas ta oma väikese riideeseme alakeha ümbert ära võttis ja kokku rullis.

      “Ma olen alasti,” ütles ta. Muidugi nägin seda isegi.

      Agne ei olnud sugugi pahane, et ma tema õega ringi jalutasin. Küllap ta aimas sedagi, et paadikuuris toimus meil midagi lähedasemat, kui see oli ainult tavaline sõbralik vestlus. Aga mis sellest! Nagu tundus, võtsid tüdrukud mind nagu suurt, heledapäist, ühisomandit. Neid see ei huvitanud, et võisin neist oma kümmekond aastat vanem olla. Aga nad olid minuga rahul ja see oli kõige tähtsam. Ma sõltusin täiel määral neist, sest ilma tüdrukute ja vanamehe sõbraliku vastutulelikkuseta oleksin ma Nelja Õe saarel nälga jäänud. Nad toitsid mind, pakkusid mulle varjualust ja sooja lembust, millesse ma aina sügavamalt sisse sulasin. Kõik oleks võinud nii jäädagi, kui mu vastikult piinav uudishimu ei oleks mind sundinud uurimisretkele saare salastatud poolele. Teadsin, et hulkumine oli mulle keelatud, kuid mulle ei andnud uudishimu rahu. Jätsin heledapäise Kelly leheonni magama ja pugesin ise hommikusele rannale. Ma suplesin ja tulin tagasi kaldale. Mitte keegi tüdrukutest ei olnud veel ärganud. Võtsin onnist oma särgi ja teksased ja tõmbasin need jalga. Kingad olid veidi lagunenud ja nende järele ei tundnudki ma erilist vajadust. Niisiis – hakkasin ma mööda randa metsa poole minema. Sealt leidsin väikese liivase metsaraja, mis mind üha kaugemale metsasügavustesse viis. Astusin mööda looklevat metsateed veidi kartlikult, kuid rahunesin; kõik ei olnudki nii hirmus, kui esialgu tunduda võis, rahustasin ma ennast. Puude rahu ja liivase tee pehmus jalgade all oli meeldiv, soe, mahe, nauditav…

      Rada keerles puude vahel üha kaugemale. Ta möödus suurest haavapuust ja keeras järsult paremale. Meeldiv oli astuda varjuliste puude all, eemal päikesest pleekinud rannal. Ühtäkki arvasin midagi kuulvat. Tundus nagu oleks taamal kostnud meremüha, kuid ma ei uskunud seda. Meie rannal ei mühisenud meri kunagi. Kuidas võis see saare vastas kaldal nii olla? Läksin edasi ja veendumus minus kasvas – see oli meremüha – tormise mere lainete raevukas mäng, kus lained vastu kive sööstavad ja raevukate pitskardinatena õhku paiskuvad.

      Jõudsin puude vahelt välja teravate kividega kaetud kidurale nõmmele. Teravad kivid ja karedad ogad kraapisid mu jalgu ja nüüd tundsin tõesti puudust oma lagunenud kingadest. Vähemalt oleksin saanud nende tallad enda jalgade ümber siduda, et praegu nii valus astuda ei oleks. Aga ma läksin edasi.

      Süütasin sigareti. Viimastel päevadel olin nendega väga kokkuhoidlikult ümber käinud, sest teadsin, et lisa ei ole mul kusagilt võtta. Panin välgumihkli taskusse tagasi ja astusin edasi. Tuul puhus aina kõvemini. Mul hakkas jahe ja ma tirisin oma õhukest särki üha koomale, kuid erilist kasu sellest ei olnud. Nüüd asendus terav kiviklibu suurte rahnudega, mille vahel jahe meretuul uljalt keerutas. Ühel hetkel ei saanudki aru, kui lõppes rand ja algas meri. Nägin ainult vahuseid laineid, mis rannale sööstsid ja seal sillerdavaks vikerkaareks muutusid. Ometi oli kõik sünge ja masendav, nagu ei oleks saare teist poolt olemaski… imelik, kuid nii see oli. Ja siis nägin maja! Nagu sein, mis piirab lõputust seisis ta kulissina rannal, otse veepiiril. Suured kivid olid ta ümber ja vihaselt peksis laine vastu neid kive. Ma ei saanud aru, kes võis olla see loll ja oma maja veepiirile nii lähedale ehitas? Puu võis ju aja jooksul läbi mädaneda ja maja laiali vajuda – laine võis aknast sisse peksta ja elanikud ära uputada. Maja üks külg oli täpselt lainete uhtuda.

      Läksin maja juurde. Nägin, et välisuks oli lahti ja vana pealt laperdas kriiksuvatel hingedel tuuleiilides. Isegi maja trepilt tundsin soolaste lainte hõngu, kui need maja taga mühisesid ja võimsalt vastu tagumist seina sööstsid.

      Kojas olid kellegi hiiglaslikud kirsad – suured nagu naelakastid. Astusin nendest üle ja avasin ukse. Leidsin ennast köögis. Kolm suurt mehekolakat istusid laua taga ja mängisid kaarte. Nende ees oli suur viinapudel nagu lähker, ja vaheldumisi rüüpasid nad sealt joovastavaid sõõme. Minule ei pööranud nad esialgu mitte mingisugust tähelepanu, nagu ei oleks mind olemaski. Astusin minagi neist ettevaalikult mööda ja kiikasin tahatuppa. Nägin koltunud seintega hämarat ruumi, mille seinad olid niiskusest läppunud. Otsaseinas oli väike aken ja selle taga mühises meri. Nurgas oli kolm voodiaset ent need olid mustad ja haisesid, nagu oleksid neis maganud sead. Laudpõrand oli ligane ja nendel astudes tundsin, kuidas sopp mu varvaste vahel lirtsus. Ja korraga nägin seinal rippumas ilusat helesinist kittelkleiti. See oli nagu lilleõis pilkases öös, või nagu majakas merehädalisele. Kuid kellele ilus kleit võis kuuluda? Astusin häguse akna alla ja vaatasin, kuidas lained vastu majaseina peksid. Veel hetk ja aknaklaas puruneb tuhandeks killuks. Lained uhavad toa üle ja ma upun selles haisvas ja läppavas kambris. Hirmunult taganesin kööki. Mehed mängisid ikka veel kaarte. Korraks tõstis üks neist oma silmad ja vaatas mind, siis võttis ta kaardid tugevamini pihku ja süvenes neisse täielikult. Nende habetunud näod olid julmad ja ilmetud. Nagu poksijatel, kes on pidevalt nokauti löödud ja seetõttu suurema osa oma mõistusest kaotanud. Alles veidi hiljem, kui tahtsin tagasi õue minna, ütles üks neist, ennast veidi toolilt kergitades:

      “Anna suitsu, INIMENE.”

      Ta СКАЧАТЬ