Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sa tahad nüüd kätte maksta?“ küsis Slava. „Saksa valitsust röövides.“

      „Saksa valitsus?“ sõnas vanaisa. „Saksa valitsus peaks tänulik olema, et nad nii kergelt pääsevad.“

      „See Saksa valitsus ei tapnud kedagi.“

      „Nii et me peaksime kõik aitäh ütlema?“ Vanaisa lõi käsi kokku, nii et plaksatus kõlas laeni.

      „Milles siis asi?“ küsis Slava. „Kas sul on veel raha vaja?“ Ta osutas asjadele nende ümber: kummut, voodi, külluslikult kaunistatud põrandalambid, mis nurkades valvel seisid.

      „Raha?“ lausus vanaisa tagasi tõmbudes. „Raha paneb rattad käima. Raha ei ole ainuke põhjus, aga ma ei tea kedagi, kellele raha oleks liiga teinud.“

      „Miks sa mulle sellest kõigest varem pole rääkinud? Evakueerumisest?“

      „Me ei tahtnud neid inetuid kujutluspilte sulle pähe panna. Tahtsime, et sul oleks parem. Päris palju käsi pidi mullas ära käima, et sina seda tegema ei peaks.“

      „Nii et sa palud mul mõista, mis on tõeliselt tähtis?“

      „Asi on perekonnas, Slavik.“

      „Jätame uhked sõnad sinnapaika, kui võib. Ma ei ole Kozlovitš. See on kuritegu. Kas selline meie pere ongi? Kas sa tead, mis karistus meid vahele jäämise korral ootab?“

      „Mina annaksin sinu eest oma parema käe, kui vaja. Selline on perekond.“

      „Milleks seda vaja peaks olema?“

      „Et sa oleksid väljaspool ohtu. Õnnelik.“ Vanaisa laksas käega vastu nende vahel olevat öökappi. „See vestlus on lõppenud. Mulle pole sinu teenust vaja.“

      „Mulle pole sinu paremat kätt vaja!“

      Nad istusid mõrus vaikuses, kuulates vaikset jutuvada, mis elutoast nendeni kostis. Slava nautis võimu vanaisa üle – see oli nagu oliiv, mida sa kaua aega suus lutsutad, et igat viimast kui kübet kätte saada.

      Nüüd oli ta siis kirjamees. Kes üldse selles trotsis süüdi oli? Erinevalt kodumaast tuli Ameerikas kirju nagu taevast rahet. Täiskasvanud tassisid need sünge näoga ülakorrusele. Kas selle kirja oli kirjutanud James Baker III, andmaks Gelmanitele teada, et kohutav viga on tehtud ja perekond peab Nõukogude Liitu tagasi minema? Nad ei osanud seda lugeda.

      Kiri anti Slava kätte. Tema sõrmed olid piisavalt väikesed piibellikult pisikeste tähtede ja õhkõrnade lehtedega telliskivi meenutava sõnaraamatu jaoks, mille nad olid soetanud ühelt inimeselt kõnnitee äärest, kes oli inglise keele juba selgeks õppinud. Samal ajal kui täiskasvanud nihelesid, uksepiidale nõjatusid ja huuli närisid, lõikas Slava ettevaatlikult ümbriku lahti ning avas kirja, süda metsikult pekslemas. Tema oli ainuke, kes seisis pere ja James Baker III väljasaatmisteate vahel. Ameerika oli riik, kus sul võis nime taga Rooma number olla nagu mõnel valitsejal.

      Täiskasvanud jälgisid teda. Slava otsis telliskivisõnaraamatust võõraid sõnu. „Iga-aastane protsendimäär“, „käsiraha“, „järelmaksu graafik“, „vaid üks võimalus“, „teiesuguste eriliste klientide jaoks…“. Vanemad Gelmanid ootasid ja Slava avastas piinlikkusega, et tema pilk on arutult naelutatud teiste sõnade külge, millel polnud antud ülesandega midagi pistmist. Otsides sõna „krediitkaart“, oli ta jäänud toppama sõna „katedraal“ juures, mille tornitipud – k, t, d, l – meenutasid hoonet, mida Gelmanid olid Viinis näinud. Sõna „tagasimakse“ viis sõnani „trullakas“, mida öeldes oli tal tunne, nagu veereks tal suur marmorkuul suus ringi. „Boonuse“ juurest jõudis ta sõnani „ümarik“, mis tuletas meelde ühe vene baba rindu tema silmade kohal, kui too hommikul kausi jahukördiga tema ette asetas. Lõpuks õnnestus tal piisavalt palju sõnu tuvastada, rahustamaks täiskasvanuid, et tegemist ei ole James Baker III kirjaga. Vanemad Gelmanid ohkasid, vangutasid pead ja jätkasid kala praadimist.

      Slava jäi telliskivisõnaraamatu juurde. „Petislik“, „kolask“, „lokutid“. „Taro“, „mosaiikbetoon“, „tadaa“. „Levitama“ sai juudi sõnaks, sest Levy oli Ameerikas juudi perekonnanimi. „Kopeerima“ meenutas sõna kop-kop, mis oli uks. „Kribukrabu“ oli „tilulilu“ ja „tilulilu“ tähendas „tuuletallamist“. „Sententsioosne“ võis tähendada kahte asja ja seda ei tohtinud segi ajada sõnadega „sentents,“ „pretsioosne“ ega „sentimentaalne“. Samuti nagu sõna „eshatoloogia“ sõnaga „skatoloogia“. Selles keeles oli maailmalõpu ja sitaloopimise vahel vaid mõni täht.

      Venekeelsed sõnad olid väljaveninud nagu vanaema käsivarrealused lihased. Uusi lõppe võis välja mõelda ja nad kõlasid ikka loogiliselt. Sõnad tahtsid vägisi muutuda hellitusvormideks nagu talupojad, kes pulmas niheledes lipsu lõdvemaks sikutavad: Mihhail Mišenkaks (väikeseks Mišaks), kartoška kartošetška’ks (väikeseks kartuliks). Inglise keel oli külmem, hakitum, ebaloogilisem. Aga inglise keel oli hiilgav. Ja mingil põhjusel andis see kõik talle magamistoas vanaisale ära ütlemiseks jõudu.

      Vanaisa mühatas ja tõusis Slava pilku vältides püsti. Allkorrusel oli salsamuusika peale pandud, tuhm bass tümpsus muutumatus rütmis. Ukse poole liikudes väristas vanaisa end, tema samm takerdus ja ta sirutas käed välja, nagu hakkaks kohe kukkuma. Aga nähes, et tütrepoeg ei söösta talle appi, pani ta käe kummutile, ajas end sirgu ja kõndis välja.

      3

      Spartaki tantsuklubi idapoolne sein ei andnud enam seina mõõtu välja. Kolmveerand Minskist oli maatasa pommitatud, mis selgitab, miks see tänapäeval nii inetu on, sest pärast sõda ehitati linn sotsialistlikus stiilis üles. Aga juba enne seda, kui võit sakslaste üle välja kuulutati, jätkusid laupäevaõhtused tantsupeod Spartakis. Inimesed vajavad tantsu niisama palju kui leiba, oli Stalin öelnud. Kogu riik tõttas tantsusaale taasavama ja need külad, kus seda polnud, mangusid, et selleks ehitataks ümber ükskõik milline hoone, peaasi et sinna grammofon ja tantsuplats ära mahuks. Kaks kuud pärast võidupäeva tegutses Spartaki tantsuklubi Minskis tavapäraselt vaatamata sellele, et alles oli jäänud vaid kolm seina, mis tähendas, et Sofia Dreitseri vanem õde Galina ei käinud laupäevaõhtustel pidudel, sest tema meelest võisid needki seinad iga hetk kokku variseda ja siis läheks see tantsupidu küll kalliks maksma.

      Aga Sofiale meeldis väga tantsida. Ta pidi neil päevil ettevaatlikum olema, sest tal polnud isa, venda ega ema, kes oleks tema järele valvanud, ja mehed olid sõjast tagasi tulnud, silmis õõnes pilk ja himu, mis ei leppinud pelgalt naisel käest kinni hoidmisega. Nii ta tantsiski üksinda või sõbrannaga. Sellise möönduse oli Galina suutnud oma pööraselt nooremalt õelt välja pressida: Sofia käis pidudel ainult koos Rusjaga, slaavitarist naabrinnaga, kes vastas talle omase otsekohesusega Galinale naljatledes: „Sa ei hooli sellest, et su õde saab surma, kui seinad kokku varisevad, peaasi et teda ära ei vägistata?“ Aga Rusja läks kaasa ja nad keerutasid koos Sofiaga jalga, heites igatsevaid pilke kaptenite poole, kes olid vormiriietuses rindelt tagasi tulnud, ja naabruskonna poiste poole, kes olid nelja aastaga meheks saanud. Seal oli Miška Surokin, kõver arm paremal põsel; ja Jevgeni Gelman, Sofia naabruskonna huligaan, niisama lustliku moega nagu alati; ja Pavlik Sukhoi, kes tõmbles sõja tõttu nii, et krimpsutas ühe lause jooksul kaks korda nägu. Nad olid endised, aga mitte päris.

      Niisiis, kui tol laupäevaõhtul valss algas, tegid Sofia ja Rusja võimalikult hästi järele samme filmidest, mida nad olid enne sõda näinud. Nad kujutasid ette, et on mingisuguses uhkes Austria lossis, ja võtsid umbes iga minuti järel juhtimise kordamööda enda peale. Sofia teeskles, et teda ei huvita üldse mehed, kes neid seina äärest vahtisid, ning Rusja kinkis СКАЧАТЬ