Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

      „Anna mulle sellest kiire ülevaade,“ ütles Arianna.

      Kiire ülevaade: Slava astus oma esimesse Ameerika klassiruumi, juuksed keskelt lahku kammitud nagu vanamehel, triibuline sametkampsun seljas ning küljes Gelmanite kasutuses oleva Ivory seebi paberjas hõng (see oli kõige odavam, neli tükki maksis seitsekümmend üheksa senti). Kolmkümmend Ameerika silmapaari vaatas hindavalt seda uut heidikut ning jätkas paberkuulide loopimist ja märkmete tegemist. Slava ei suutnud nii kergesti ennast mitte tähele panna. Alles järgmisel aastal julges ta püüda Diana Gencarelli tähelepanu, kelle isal oli Bay Ridge’is pagaritöökoda, kus Slava kord käis, lootes jahuga kaetud Dianat näha. Ta oleks aidanud tüdrukul end puhtaks kloppida ja siis oleksid nad käsikäes araablaste toidupoodidest mööda jalutanud. Kahjuks ei olnud Dianat kohal. Dianat ei olnud tema jaoks olemas ka siis, kui ta 247. koolis Slava ees istus. Kõik läks lörri.

      Järgmistel aastatel ei jäänud Slava Gelman vastassugupoole tähelepanust ilma. Ta ei näinud välja nagu suurem osa Lõuna-Brooklyni inimestest. (Ta kujutas ette, et naabruskonnast lahkumine kiirendas ka füüsilisi muutusi, nagu oleks Manhattanil loodusjõud teistmoodi toiminud.) Oma pikkusega ei saanud ta midagi ette võtta – ta oli üsna könnis –, aga ta oli Jumalalt sahkerdanud oliivikarva naha, mistõttu teda ei peetud Ida-Euroopa barbariks, vaid pigem päevitunud türklaseks või isegi hispaanlaseks, sest tema musta värvi silmad sobisid ettekujutusega Vahemere-äärsest elanikust. Tema käel oli pikk arm pudelikillust, millega ta oli kuueaastaselt üle oma õrna naha tõmmanud; tema tüükasse kasvanud lõug väljendas valmidust kõikidesse segavatesse teguritesse kärsitusega suhtuda. Samas tundis ta end tühisena Arianna kõrval, kes oli oma ilusates riietes lausa ärritav. Ta võttis pintsaku ära. Selle riietusega oli ta kaks korda alt läinud. Nagunii oli liiga palav.

      Viin libises mööda tema roostes kõri alla. Eelmise neljakümne kaheksa tunni sündmused hakkasid kaugenema. Kõik jooksis kokku, hüübis kämbuks, settis, nõrgus ja voolas minema. Slava tundis end pisut hullununa. Ta kratsis lõuga, seejärel kargas püsti ja läks kõrvallauda. Ta nautis Arianna hämmeldunud ilmet. Naine kuulas, kuidas ta juhatas oma kujutletavat kaaslast tualettruumi. Seejärel kummardas Slava talle lähemale. „Mul on minut aega,“ ütles ta. „Ta on imetore tüdruk – imetore. Aga me ei ole teineteise jaoks õiged. Meil on peaaegu suhe. Sul on ju ka seda ette tulnud – see ei ole kellegi süü. Ja nüüd istud sina siin kõrvallauas. Ütle mulle oma nimi. Ja telefoninumber. Meil on jäänud kolmkümmend sekundit.“