Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nende vanemad ja vanavanemad naersid liire lugedes ja kui lapsed olid läinud, et V&S Alimenti riiulitesse uut kaupa hankida, rääkisid nad naljatades, kui palju raha nende lapsed kunagi Ameerikas teenivad, ning sellele järgnesid sõnatud pilgud, mis ütlesid: „Koos? Võib-olla koos.“

      Rahal on nii plusse kui miinuseid. Pärast Ameerikasse jõudmist oli Vera isa küsinud vanaisalt laenu, et seda limusiinidesse investeerida. Vanaisale ei meeldinud raha välja käia, kui ta ei saanud intressile loota, aga ta ei suutnud seda küsida Rudinskitelt, kes olid kuude viisi koos Gelmanitega paradoksaalselt kaunis Kesk-Euroopas ja Türreeni mere rannikul kodakondsuseta inimesele omast hirmu tundnud. Rudinskid tõmbusid tagasi. Ei mingit stseeni, nad lihtsalt helistasid üha vähem. Vanaisa keeldus helistamast, kuni talle polnud keegi helistanud.

      Aga Rudinskid ei tahtnud vanaema mälestuse suhtes lugupidamatud olla. Kui mehed läksid Rooma lähedale täikale Minskist kaasa veetud asju pantima ja naised sealt saadud raha eest turult toidumoona ostmas käisid, jäi just vanaema lastega, jalutades nendega kiviklibusele rannale, kus nad pudelirohelises Vahemeres pladistasid. Just tema pidas lastel silma peal, kui nad sõid kõhu läbipaistvatest muskaatviinamarjadest punni, mis nägid välja sellised, nagu oleks neisse päikesekillud kinni jäänud. (Vanaema viinamarju ei puudutanud. Viinamarjad maksid palju raha ja olid mõeldud lastele.) Just vanaema pani lastele õhtul teki peale, kuigi unejuttu ta ei lugenud. Ta silitas sõrmedega, mille nahk oli õhuke ja lõtv, nende juukseid, kuni nad rahunesid ja unne suikusid.

      Rudinskite väejuhid olid pahameele väljendamiseks ikkagi madalama taseme saadikud kohale saatnud: vanaisaga oli kaasa tulnud Vera. Tema vanemad (taksojuht Garik ja raamatupidaja Ljuba) töötasid õhtuses vahetuses. Sellest vanaisale ei piisanud. Slava nägi, kuidas vana mees lasi pilgul üle Vera ja tema vanaisa Lazari libiseda, põlglik muie suul.

      Slava silmitses Lazari. Ta oli kühmu vajunud nagu oks, mida maa enda poole tõmbas. Ühes linnas Rooma lähedal, kuhu Nõukogude Liidu immigrandid teel Ameerikasse mingi tundmatu geopoliitilise lepingu järgi elama pandi, oli Lazar Timofejevitš Rudinski legendaarne ka aastaid pärast seda, kui Rudinskid olid Brooklynisse läinud. Täika oli selline koht, kuhu sõitsid inimesed ka Roomast kohale. Need, kes olid enne Rudinski ja Gelmani peret Itaaliast läbi käinud, andsid teada, mida itaallased võõrastelt kaubitsejatelt saada tahtsid: linaseid voodilinu, Lenini märke, habemeajamisvett, Zeniti fotoaparaate. Samuti lööktrelle, konjakit ja Punaarmee mütse. Igal hommikul ümbritsesid Nõukogude Liidust tulnud mehed end soveti voodipesuga ning hüüdsid Türreeni ranniku sooja sügisõhku: „Vene kaup! Vene kaup!“

      Lazar Timofejevitšil tuli mõte. Ta käis immigrantide majad läbi ja kutsus mehed Rudinskite perele määratud väikesesse villasse. Tema naine Ada Denisovna pakkus vahvleid ja teed. Vera ja Slava värvisid kõrvaltoas – V&S Alimenti töötas uue viinamarjalaadungi kallal. Kui mehed olid tee ära joonud, jagas Lazarus Timofejevitš neile kätte itaalia keele sõnastiku. Kõik pidid pähe õppima – ja ta ei palunud, vaid käskis seda teha – põhilised itaaliakeelsed numbrid. Diecimila lire, centomila lire.3 Iga kord, kui kellelegi tundus, et tal läheb täikal kaubaks ning mõni itaalia ohver on valmis nokkmütsi või lööktrelli endale haarama, pidi üks või kaks meest ligi astuma ja oma äsjaõpitud itaalia keelt kasutama, nagu nad oleksid ka kliendid. Nad pidid püüdma itaalia ohvriga võistelda. Et hinda kergitada. Capisce4?

      Nad seisid ringis, kümme kuuekümneaastast meest, põristasid R-tähte ja ajasid huuli prunti nagu itaallased. Diecimila lire, centomila lire. Va fangul5. Mida kurat neil elus muud ikka teha oli?

      Aga nad said hakkama. Alguses juhtus paar apsakat, näiteks Sjoma Granovski jäi salli eest korralikust rahast ilma, sest Miša Šnejerson oli nii leili läinud, et pakkus kõigist itaallastest üle. Aga siis said nad asjale pihta ja kõik hakkasid rohkem teenima.

      Nüüd oli Lazarus täiesti kühmus. Slaval polnud vaja tema naise kohta küsida. Brooklyni sovettide kodud olid täis mehi, kelle olid üksi jätnud viimased inimesed, kes teadsid, kui palju hoolitsust nad vajasid. Mehed kaitsesid oma perekonda paikades, kus võidi ette hoiatamata juutide peale raevu sattuda, ja naised kaitsesid mehi. Nad surid esimesena, jättes meestele kõige hirmuäratavama – elu üksinda. Mehed tundsid üksinda olemise ees kabuhirmu. Suuremat, kui nad olid tundnud Ameerika, Nõukogude Liidu ja võib-olla isegi sakslaste ees.

      Vanaisa kõrval, laua teises nurgas, piisavalt kaugel, et tema sõnad kaotsi läheks, kuigi ripsmetušši, millega ta oli oma ripsmeid koormanud, oleks ka teiselt poolt hoovi näha olnud, istus Vera Rudinski. Vera. Vene keeles tähendas see usku. See oli täiskasvanud inimese nimi, mis selgitas, miks Verat oli niivõrd ärritanud Slava lapselik kiirus, kui ta nende toidupoe jaoks paberist baklažaani välja lõikas. (Lõpuks pani tüdruk Slava hinnasilte tegema ja võttis lõikamise enda peale.) Vera oli täiskasvanu lapse kehas – ta oli olnud peenike nagu piitsavars, nägu sinkjaskahvatu, nagu oleks temasse vaid kübeke elu puhutud, ja tõsine nagu Slava vanaema. Verotška, Veruša – kõik kutsusid teda hellitusnimedega, püüdes nii otsekui vanust tema nimest välja nühkida. Ve-ra – häbelikult, seejärel imestunult ahhetades. Vera – see oli sobiv nimi abikaasale.

      Aga Slava ei leidnud seda tüdrukut inimeses, kes tema vastas istus ja keda ta polnud kümme aastat näinud. Väikese Vera Rudinski, usina värvukese kohale oli asunud metsik sälg, kelle pilk kõneles mehe jahtimisest vene ajalehekuulutustest (ema samal ajal üle õla piilumas), kuigi paksu ruužikorra all nägi Slava siiski veerandsada aastat tagasi kusagil Krimmi rannas geene kokku seganud Gariku ja Ljuba Rudinski, kahe paraja pingviini ootamatult õnnestunud tulemust.

      Slava pani silmad kinni. Tema rinnas sumises kõik nagu mesitarus. Ta tahtis koju minna. Ta tõmbaks end teki sees kerra ja see kohutav päev lõpeks. Ja homme, kui tema lugu linnaronijast hindamisele läheb, kuuleb ta ehk häid uudiseid. Ta tegi silmad lahti ja nägi uuesti Verat. Naine oli muutununa niivõrd jube, et ta ei suutnud temalt pilku pöörata.

      Vanaisa tõusis püsti, väike klaas käes. Möödus hetk, enne kui keegi seda tähele pani. Berta tahtis kolme slaavlasest naabrit oma pilguga ära tappa. Juutidel on matused ja teie idioodid lõugate siin nagu poolearulised. Vanaisa oli ilmselt arvanud, et ebaviisakas oleks neid kutsumata jätta.

      Lõpuks jäid kõik lauas vait. Naaberkorterite televiisori hääl kostis läbi pappseinte: seebika halava kangelanna hääl segunes mingisuguse Vene kodusõjast rääkiva saatega. „Revolutsiooni nimel,“ sõnas karge hääl, „võtan selle rongi enda valdusesse.“

      „Mõned teist ehk teavad,“ lausus vanaisa, „et me sattusime kakskümmend viis aastat tagasi autoavariisse. See oli sinine päev, niisama sinine nagu… Ma ei tea.“ Ta osutas jõuetult onu Paša tumesinisele valgete triipudega pintsakule. Vanaisa silitas vaba käega laudlina, otsides sealt nähtamatut toidupuru. „See juhtus Krimmis. Ta kaotas palju verd, nii et talle tehti vereülekanne. Veri oli halb, nagu välja tuli. Kõik asjad olid seal halvad. See oli nagu tiksuv pomm sisemuses, mille olemasolust sa midagi ei tea. Tsirroos. No vähemalt jõudis ta sealt ära minna. Aga kas on siis parem, et tema hauakivi on keeles, mida ta ei osanud?“

      Berta asetas pontsaka käe vanaisa randmele. „Ma tean,“ ütles mees. „Ma tean. Ja vaadake – ta oskas inglise keelt. Oskas küll. Kui me pidime kodakondsuse saamiseks seda õppima, siis…“ Ta pöördus Slava poole. „Slavtšik, räägi sina.“

      Terve lauatäis silmi ja poolest kerest pöördunud keresid vaatas Slavale viisaka lõbususega vastu. Ta oli seda lugu ka varem rääkinud. Slava noogutas. „Selleks et kodanikuks saada…“ lausus mees. Ta köhatas ja ajas end rohkem sirgu. Ta vähemalt püüdis. „… selleks peab andma nõusoleku riiki kaitsta. Vanusest hoolimata. Seda nimetatakse „relvade haaramiseks“.“

      Inimesed noogutasid СКАЧАТЬ