Asenduselu. Boris Fishman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbus eemale. „Ma määrisin su särgi ripsmetušiga ära,“ ütles ta läbi pisarate naerdes. Slava sirutas käe välja, et plekki ära pühkida, aga naine võttis tema sõrmedest kinni. „Ei, ei,“ lausus ta. Vera kõndis kontsade kõpsudes temast mööda. Ta kummardus külmkappi vaatama, pakkudes Slavale tsenseerimata vaadet oma tagumikule, võttis pudeli soodavett ning hakkas mullivette kastetud majapidamispaberiga tema õlga tupsutama. Mehe erutus kadus.

      „Ma näen kindlasti kohutav välja,“ ütles Vera ja nuuskas mulliveega niisutatud paberisse nina.

      „E-ei,“ suutis Slava öelda.

      „Ta on nüüd taevas,“ lausus naine rahulikult.

      „Kas taevas on olemas?“ küsis Slava. Ta nägi vaimusilmas taevas lifti, mis sõna otseses mõttes kadunukesed üles viis.

      „Vahet pole,“ ütles Vera. „Kas mul on…“ Ta osutas oma silmadele.

      „Ei, kõik on korras,“ sõnas Slava. Vera oli tupsutamise meister.

      „Kuule, kas sa italiaanot veel räägid?“ küsis naine.

      Sõnad, mida ta polnud ammu kasutanud, ujusid otsekohe pinnale. „Dove la fermata dell’ autobus?“6 küsis ta. Vera hakkas naerma, kuid see ajas teda uuesti nutma. „Ma käisin seal eelmisel aastal,“ ütles ta, kui oli end kogunud. „Puhkamas.“

      „Ladispolis?“ küsis Slava. Ta oli alati mõelnud, et see koht lakkas pärast Gelmanite lahkumist eksisteerimast.

      „Ei. Firenzes, Veneetsias. Seal oli ilus. Aga tahad minu arvamust teada? Vegasesse saab umbes poole odavamalt ja poole väiksema ajakuluga lennata.“

      „Vegasesse?“ küsis mees.

      „Bellagiosse,“ lausus Vera. „Venetiani hotelli. Seal istub ju mees ühes paadis, sõidutab sind ja võib ka laulda, kui talle maksta. Täpselt nagu Veneetsias. Itaalia või inglise keeles, ükskõik kumba eelistad. Miks siis veel Veneetsiat vaja on? Muide, seal haiseb.“

      „Või nii,“ sõnas Slava.

      „Ma lähen pisut pööraseks, kui Vegases käin,“ ütles Vera, tupsutades jälle silmanurki. „Seal on pagana lõbus. Kas sina käid seal?“

      Hiljuti oli Slava leidnud Las Vegas Sunist materjali „The Hooti“ jaoks, mis oli huumorirubriik, mille eest ta Centurys ametlikult vastutas, aga ta ei oleks seda kõike vist suutnud Verale selgitada. Ta raputas pead.

      „Mine kindlasti,“ võttis Vera jutu kokku. „Ma pean ennast korda tegema, ma ei saa niimoodi sinu ees seista. Aga kuula: sa pead meile tulema.“

      Slava pilgutas silmi. „Miks?“

      „See nende tüli…“ Vera osutas elutoa poole. „See on sõgedus. Mitu aastat sellest nüüd on juba?“

      „Miks sa siis täna tulid?“ küsis Slava.

      „Sest vanaisa ütles, et tema läheb ja tal poogen, mis mu ema ütleb. Siis käskiski ema mul kaasa minna, sest kui vanaisa läheb üksi, jääb halb mulje, nagu keegi ei armastaks teda. Kuid ta ei lubanud mul kellegagi rääkida. Ütles, et oleksin vait ja pahane. Aga tore sind näha, Slava.“

      „Sind on ka tore näha,“ sõnas mees.

      „Lapsed peavad kõik korda ajama, nagu ikka. Tule aga õhtusöögile ja pisitasa see juhtubki. Eks ole?“

      „Ei tea,“ ütles Slava ettevaatlikult. „See on nendevaheline asi.“ Ta ei tahtnud nende tülisse sekkuda. Aga Veraga suhelda?

      Naine kehitas õlgu. „Meid ei ole siin palju. Me peame kokku hoidma.“

      Ta astus sammu ette ning surus täidlased ja pehmed huuled Slava põsele. Slava tundis, kuidas tema karedad põsed panid pragunema midagi, mida Vera oli oma põskedele kandnud. Kui naine tagasi tõmbus, pudenes nende vahelt maha peenike beež puudritolm. Seejärel kõndis Vera köögist minema.

      Kui Slava kuulis vannitoa ust sulgumas, astus ta koridori, mis eraldas vannituba köögist, ja seisis seal niisama, mitte ei kuulanud pealt. Vera ümises omaette. Seejärel loputas potti ja vesi voolas mööda torusid alla. Slava hüppas eemale napilt enne ukse avanemist. Vera nägu oli taas liikumatuks tehtud. Ta pilgutas mehele silma ja kõndis temast mööda.

      Vannituba oli täis Vera parfüümi nõrka magusust. Berta oli seina külaliste käterätikuid täis riputanud, tema enda ja vanaisa omad olid võõraste käte eest peidus. Slava vaatas peeglisse. Kui palju kordi oli vanaema närtsinud pale ilmunud täpselt samasse kohta, kus nüüd oli näha tema nägu? Slava teadis, et juudid katavad pärast surma edevuse vältimiseks peeglid kinni. Aga mis leinamine see oli, kui sa pidid seda tegema ennast tüssates? Ja kas siis oli nii vale jätta peegel katmata, kui see pani Slavat vanaemale mõtlema? Kas selles polnudki asja mõte? Ta võttis ühe konksu küljest käterätiku, libistas selle üle peegli ning pani kaks Berta näokreemitopsi rätikuotstesse seda hoidma. Ta ootas, et näha, kas see mõjub kuidagi, aga ei tundnud midagi. Ta lasi vett, juhuks kui keegi väljas ootas. Slava lootis enese tahtmata, et leiab vannitoa ukse tagant Vera.

      Selle asemel nägi ta vanaisa, kes tundus eksinud olevat. „Slavtšik,“ ütles vanaisa uniselt. Tema käed rippusid küljel nagu sõduril, ainult et õlad olid längus.

      „Kas inimesed hakkavad ära minema?“ küsis Slava.

      „Ei, ei,“ ütles vanaisa.

      „Sul on Bertaga vedanud,“ lausus Slava.

      „Ta on tubli,“ sõnas vanaisa pooleldi kahtlevalt. „Lugesin ajalehest Ukrainast pärit koduõest, kes elas viis aastat ühe vanapaari juures. Nad olid meie rahvusest, Riiast. Nad olid talle pere eest – võtsid ta ikka puhkusereisidele kaasa. Kui tal oli aeg tagasi Ukrainasse minna, ütles ta neile: „Loodan, et te mädanete põrgus, juudinärud.“ Nii et ei või iial teada.“

      Slava sundis end vanaisa embama.

      „Mul on vaja, et sa ühele asjale pilgu peale viskaksid,“ lausus vanaisa, osutades magamistoa poole.

      „Me oleme mõlemad väsinud. Teeme seda mõni teine päev,“ ütles Slava ja tahtis tagasi elutuppa minna.

      „Veel üks päev sinu seltsis?“ lausus vanaisa. „Järgmine kord tuleb aasta pärast. Varsti jõuab tähtaeg kätte. See võtab vaid hetke.“

      Vanaisa sammus magamistoa poole, kuid jäi lävel seisma. Slava pilk järgnes tema omale voodi poole, mis oli kõige suurem asi toas. „Tahan kõige suuremat ja pehmemat voodit,“ oli vanaisa Avenue Z-l Maratilt nõudnud, ja siin see siis oli. Mujale polnud võimalik vaadata. Nüüd, kui ta pidi seal üksinda magama, tundus voodi groteskselt suur.

      „Tema sussid on siinsamas, aga teda ei ole,“ sõnas vanaisa. „Täiesti arusaamatu.“

      Slava pani käe ümber vanaisa õlgade ja tõmbas vana mehe siidiste juustega pea oma rinnale.

      „See päev ei lõpegi,“ ütles vanaisa. „Nad räägivad seal juttu, aga ma ei saa ühestki sõnast aru.“

      Slava hõõrus nina vastu vanaisa juukseid, mis olid pehmed ja sirged, hanesulgi meenutavad, otsekui kolm korda nooremal inimesel. Vana mees noogutas abitult, pirakas aeglane pisar silmanurgas. Lõpuks astus ta magamistuppa, СКАЧАТЬ