Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seadust aluseks võttes; avaldanud enne lootust, et toda seadust kooliõpikust veel ikka mäletatakse. Ta saab kuulda, et isegi balletikooli lõpetanutele on sihuke seadus teada…

      „Kena,” jätkab Naan, „siis teame me kõik, et maailmas ei kao mitte kui miski. Loodus on nii hea peremees, et kui sigar ära tõmmatud, ei kao ka suits ega tuhk kuhugi, vaid jäävad looduse igavesse ringkäiku. Kui aga ei kao mitte kusagilt juba aatomgi, mis siis veel rääkida palju suurematest moodustistest, geenidest?! Need jäävad igaveseks maailma genofondi.”

      „Suurrahvad kugistavad väikerahvaste pärilikkusekandjad endasse,” väidab Joel. Naan on temaga üldjuhul nõus, kuigi väidab, et on ka hirmpika ajalooga väikerahvaid. Eksisteerib isegi mitte rahvaid, vaid mõttekaaslaste klanne, nagu saduserid, variserid, vast mormoonidki, kes pole kuhugi kadunud ja teevad tüli tänini. Ent enamasti neeldutakse siiski suurrahvastesse, eriti kui nood oma nahavärvilt ja usundilt samad on, üsnagi valutult. Enamasti, nagu öeldud, tehakse seda vabatahtlikult ja kaineist kaalutlusist lähtudes.

      „Et hakkame aga homsest peale omal soovil venelasteks või?” pärib Margit.

      „Venelasteks on hakatud päris tihti. Aga ka sakslasteks ja rootslasteks,” ei lase Naan end häirida. „Ja ameeriklasteks. Mis on saanud nendest meie tuhandetest suguvendadest, kes 44. aastal üle mere põgenesid?”

      Nüüd haarab jutujärje Ines ning väidab üsna sõjakalt, et väliseestlased on moodustanud oma diasporaasid Saksamaal, Rootsis, Ameerikas, Kanadas, Austraalias ja mujalgi. Ning nad on kopeerinud koguni kunagise Eesti Wabariigi võimustruktuure. Loonud mikro-Eesti. Ja suurriigid pole Eestit siiani maha kandnud. Ameerikas meie EW saatkondki. Me oleme praegu nii-öelda anabioosis.

      „Üht-teist on anabioosis juba jääajast peale, ja vist jääbki,” arvab Naan. Mis aga puutuvat mikro-Eestisse, siis on sel ehk teatud ajalooline ja museaalne tähendus kindlasti. Kuid mitte rohkemat. EW-d tunnustatakse mõnel pool senini jah. Vanu tuttavaid ühel päeval mitte enam tunda pole ilus. Teiselt poolt jäetakse aga asjalood enamasti ikka sellisteks, nagu nad kujunenud on. Faktilist tähtsust pole muidugi ka Baltimaade tunnustamisel. Paar saatkonnatöötajat Ameerikas saavad mitte millegi eest palka ja kogu lugu. Aga – ilmselt tahab ta natuke lõbusamale teemale minna ja teatab, et olevat veelgi kurioossemaid lugusid. Mõnede riikide vahel käivat koguni sõdu, jah, täiesti tunnustatud sõdu, mille toimumine on lihtsalt ära unustatud…

      „Tohoh!” imestab Joel ja palub selle kohta näidet.

      Naan on rõõmuga nõus. Pajatab, et ta tutvunud mõne aasta eest toimunud astro-optikasümpoosionil rootsi professoriga, kes oli ühe sellise vahepeal unustatud ja äsja avastatud sõja üle koguni väga uhke. (Või oskas seda hästi teeselda.) Miks uhke? Aga seepärast, et kuna Rootsi riik on end teatavasti osanud sõdadest juba kaua aega eemale hoida, siis on nende Karl XII aegne vapruseoreool tuhmunud. Ent nüüd lõpuks olevat selgunud, et nemad, rootslased, on kanged sõdalased tänini ja nende riik alistamatu. Seda tõestavat hirmpikk sõda, mida juba varsti oma kakssada aastat peetud…

      „???”

      „Kellega siis rootslased pärast Peetrit veel?..” tahetakse teada.

      „Kujutage ette – Andorraga.”

      See jutt ajab seltskonna naerma. Niisugusest sõjast – pealegi üle teiste riikide peade peetavast – polevat kuuldudki.

      Akadeemik siis jutustabki, et asi on juriidiliselt võttes tõesti nii: Rootsi oli kord sõjas Prantsusmaa vastu. Andorra oli aga teatavasti Prantsusmaa protektoraadi all. Nii et sõdis temagi südisti kaasa. Kui lõpuks suurriigid omavahel rahulepingu sõlmisid, unustati pisike Andorra ära… Selle hirmus pika ja „verise” sõja kestmise peaaegu tänase päevani – ja koguni üle kahe maailmasõja – avastanud rootsi ajaloolased alles hiljaaegu… Mõlemale sõdivale poolele lusti valmistanud pidulik rahu Rootsi ja Andorra vahel sõlmitud suure pompöössusega… Ja kumbki pool polevat teisele tavakohaseid kontributsiooni nõudeid esitanudki. Loobutud suuremeelselt.

      Joel teeb ettepaneku tähistada rahulepingut toostiga. Nüüd soovitab Naan mahedat Moldaavia päritolu veini, sest romaani rahvastel on viinamarjasorte, mida Kaukaasia kandis ei tunta. Ja moldaavlased, kes peavad kirjutama oma veininimed küll kirillitsas, kujutavad endast prantsuse veinikultuuri ääremaad. Ta on paar pudelit teel kaasa ostnud.

      Kui naer naerdud ja jook joodud saab, nendib Joel, et tolle unustatud sõja näide on naljakas küll, kuid… eestlasi pole unustatud. Ja ühel päeval hakatakse veel rääkima koguni järjepidevusest. Pandagu tähele!

      „Kõlab kaunis utoopiliselt,” arvab Naan.

      „Ei tohi alahinnata pagulasi,” on Inese seisukoht.

      „Muidugi – pool tosinat vanameest kirjutavad tänini, ja õnneks eesti keeles, mälestusi möödunud aegadest ja sadakond vanaprouat loevad neid pisaraid pühkides. Eriti siis, kui neid endidki mainitud. Aga ülejäänuid see ei huvita. Ja nende vanahärrade lapselapsed ei hakka enam oma suures enamikus rääkima eesti keeltki.”

      Ines kallab endale veini. Ja imestab, et Naani- sugune mees nii õel suudab olla. „Kui meie keel kusagil kaob, kas selle üle sobib siis rõõmustada? Selline jutt teeb haiget.”

      „Seda mul küll plaanis polnud. Ja keelekasutajate arvu vähenemine on kurb minulegi, kes ma seda jõudu mööda pursin… Nii et tegin teile siis haiget?” on Naan murelik.

      „Väga. Aga teie ei pursi, teil pole aktsentigi.”

      Inesel on ilusad sügavad silmad. Ja tõsi – nad on niisked.

      „Palun vabandust, Ines. Aga tõde on ikka valus. Seepärast inimkond tõde ei armastagi ja põgeneb tõe eest, selle asemel et vigadest õppida… Aga nüüd, teie lahkel loal, tahaksin ma tõesti taas tagasi pöörduda geenide juurde, kust jutt alguse sai, sest me ei jõudnud kuhugi välja… Lugesin teie näost, et teie meelest on geenide kandumine teistesse rahvastesse mingi eriline tragöödia. Tekkivat midagi, mis pole ei kala ega liha. Ja just seepärast pean ma rõhutama, et assimileerumistel-integreerumistel ei teki üldjuhul üldse mingeid segapudrusid ega mikstuure: Mendeli seadused ei luba seda. Too augustiini munk näitas, et eri värvi ja suurusega hernesortide ristamisel ei teki värvi ega hernetera suuruse osas iial midagi vahepealset. Dominantsed geenid ilmutavad end kohe, retsessiivsed ehk nii-öelda tahapoole surutud, jäävad oma aega ootama, teisi omasuguseid, et siis liituda. Ja see aeg tuleb millalgi ilmtingimata. Ei kao ükski geen kuhugi ega reeda oma esivanemaid.”

      Seda arvamust toetab Margiti „Justament! Ei reeda jah!” Too tõsimeelne kinnitus on pobisetud läbi une; kuid mis siis sellest – ega retsessiivsed geenid peagi olema tantsukunsti viljelejate meelisteema. Seda veel eriti siis, kui neil pikk ja raske tööpäev seljataga, nagu Margitil täna nii teatris kui varietees.

      Margit, jah, tukastab natuke. Ning kohe on ka ta hästi selgeks õpitud uhke ja trimmitud hoiak kadunud. Näolapike on kuidagi kuhtunud ning tulevaste kortsukeste ämblikuvõrku Margiti suletud silmade ümber võib juba ette aimata.

      „Ah et geenid ei reeda esivanemaid… Nii et eesti hing ja eesti geenid võivad edukalt vene ihus edasi elada?” pärib Ines mõningase sarkasmiga.

      Naan nagu ei märkagi seda irooniat ning kuulutab, et just täpselt nii asi ongi; soome-ugri elementi on slaavlastes juba praegugi palju. On alati olnud ja tuleb arvatavasti juurdegi. Ning soome-ugri- või eestipärane ei säili mitte ainult kohanimedes, vaid kandub kogu täiega, kaasa arvatud alateadvus, temperament ja koguni müütilised kujutlused, suurrahva olemusse edasi. Ja avalduvad seal ilmtingimata. Ning diasporaad säilivad nagunii, kuigi nad viivad kapseldumise ja tihti ka mandumiseni.

      „Ent СКАЧАТЬ