Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ treppi, mille ühel astmel – nii ääre peal kui üldse võimalik – seisab lõngakera… Vaat selle kera olukord ongi metastabiilne. Mida see tähendab? Aga seda, et kui midagi ei juhtu, võib kera oma kohal seista lõpmatuseni. Kuid üks tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla. Tollase Eesti riigi eluiga oli väga lühike, sest oli just nimelt metastabiilne moodustis.”

      Joel kirjutab taas midagi märkmikku ja küsib, et kas siis, kui sünniks uus iseseisev Eesti, oleks ka sellel oht ajalootrepist alla veereda.

      Naan noogutab: sama koht, samad naabrid. Why not?

      „Ent aeg pole enam sama!” protesteerib Ines raevukalt. Ja temaga liitub Joel:

      „Me rääkisime siin lõngakerale mõjuvaist tegureist. Pidasime siis silmas Venemaad ja Saksamaad kui põhimõjutajaid. Aga praegu on ju maailmaküsimusis põhitegija Ameerika. Tema võimsus on juba suurem kui Saksa-ja Venemaa jõud kokkuliidetuna. Ja see maailmariik, kel on ametlik eriarvamus NSVList, räägib avalikult Baltimaade annekteerimisest, ja on seni toetanud meie eksiilsaatkonda.”

      „Sellel toetamisel on lapsemängu maik man. Ja pole pea mingeid kulusid näidata end demokraatlikuna, endiste väärtuste kaitsjana. Ning samas kritiseerida kunagist sõjakaaslast Venemaad, näidates teda vabade rahvaste anastajana.”

      Kergelt irooniline naeratus mängleb Naani suul. Joel aga arutleb hasartselt edasi:

      „Kas ei ole, paraku küll mitte veel eriti suur kaal, aga siiski – Euroopa Ühendusel? Tõsi, me ei tea tollest seltsingust palju, kuid vähemalt Prantsusmaa ja Saksamaa suhted on tõsiselt uuenenud. Kas äkki tolle liidu tähtsus ei kasva? Noh, nii poole sajandi pärast.”

      „Kulla sõbrad, mul on olnud aega mõelda veelgi kaugemast tulevikust. Koguni Hiinast. Aga ma ei ole lootusrikas.”

      „Pole enam endised ajad,” jääb Ines enesele kindlaks. „Iseseisvusest möödunud aastad on valgusaastatega tegelevatele kosmoloogidele muidugi…”

      „…kärbsesitt!” lõpetab auravate saabastega ja sirge ütlemisega Tõnu.

      „Ei kavatse vastu vaielda. Seda enam, et veerand sajandiga pole meie planeedil eeldadagi kardinaalseid muutusi. Aga muidugi võib meie näidispallikese saatust mõjutada ka USA ja mine tea, mis tulevik on Rahvasteliidu järglasel ÜRO-l Ma vean aga kihla, et kriitilistes olukordades mängitakse palli ikkagi üle meie peade. Ning miskipärast olen veendunud, et Venemaa ja Ameerika mängivad eeskätt oma huve silmas pidades ja poliitilistest erimeelsustest olenemata, olgu või kauges tulevikus, veel kokku, kui vaja ja kui see mõlemale poolele kasulik on. Meenutage nende vennastumist Hitleri vastu.” Nüüd pöördub Naan juba kõigi poole:

      „Euroopa riikide ühendus on lähiaegadel tundmatu suurus ja tema liikmed raugastunud: kindlasti olete lugenud Spengleri süngeid tulevikuprognoose… Kindel on aga see, et väga vähe on muutunud meie Eestimaa asend trepiäärel. Vabariigimängus pole nagu alust optimistlik olla, sest… sest, noh, öelge, kas trepiäär on siis ikka üks õige koht lõngakera jaoks?!” püüab Naan kohmakalt naljatada.

      „Aga kui üks priske bernhardiin trepiastmel põõnutab – selline nagu minu oma –, pallile ette jääb ja selle hambusse krahmab, mis siis?” ei lepi Margit.

      „Selline tilluke võimalus muidugi on. Aga mina ei pea mõistlikuks verevalamist hüpoteetilise võimaluse nimel. Ja üldse – vabaduseihalus muide on ilus eriti just siis, kui see vabadus on enam-vähem kättesaamatus kauguses. Aga kui too lõngakera meile ühel hetkel sülle potsatab, siis peame ehk pettunult hüüatama: kas me sellist väikest junni siis tahtsimegi?!.. Igatahes on enamik maailma pisiriikidest ülbed ja arad ühekorraga, enamasti ka vaesed ning sisetülidest lõhestatud. Võrdlemisi vastikud ja õelad nähtused…”

      Noh, sellele vaieldakse küll ägedasti vastu: tuuakse näideteks Luksemburgi, väikest ägedat sõdijat Andorrat, Islandit. Selle peale peab Naan oluliseks rõhutada, et nimetatute puhul on tegu vanade Euroopa riikidega, mille juured ulatuvad keskaega. Traditsioonidel on ülisuur tähtsus. Aga miks ta noored sõbrad ei maini Zimbabwet või Kongot? Aafrika on kaunis eemaletõukavaid väikeriike paksult täis. Britid andsid neile vabaduse, millega nad midagi ei osanud peale hakata. Otsemaid hakati üksteist maha nottima.

      Ent nüüd on peakõneleja astunud libedale pinnale. Üksteise võidu hakatakse talle ette laduma fakte selle koha, et Eesti kuulus juba keskajal Euroopa kultuurimõõtmesse, ja et mõnede uurimuste järgi oli kristlus Eesti aladel tuntud juba koguni enne ristisõdalaste saabumist. Taanlased teostasid hiljem ümberristimisi mõnikord vaid isikliku kasu nimel. Kas tõesti auväärt Naani meelest sarnaneme meie oma temperamendilt ja intellektilt rohkem tutsidele – ja mis nende teiste aborigeenide, Kongokandi vennatapjate õiged nimed olidki? – kui näiteks madalmaalastele või norralastele. Pealegi on eestlased oma endise riigiga midagi ka maailmale juba näidanud. Isand Naan kui venkude keskel üles kasvanud mees pole kunagist Eesti Wabariiki näinudki, kuid ehk on ta oma vanematelt vähemalt midagi kuulnud.

      „Midagi iseäranis vaimustavat paraku mitte.” Naan taandub elegantselt. Ta ei vaidle vastu.

      „Muidugi, utreerida ei tohi; tõesti, pole vaja peeglisse vaadata, et veenduda: zimbabvelased me pole. Mina liialdasin ja jõudsin absurdini, mis on iga liialdamise puhul paratamatu. Ja ega ma kunagist Eesti Wabariiki oma silmaga tõesti ju näinud pole.”

      „Kena kuulda, kui inimene oma puudujääke tunnistab,” märgib Ines. Taandumisoskuse poolest polevat Naan tüüpiline bolševik.

      Ega Naan päriselt siiski taandu, muudab lihtsalt positsiooni ning läheneb palavaks osutunud pudrule teisest küljest. Ja natuke annab pinge lahtumiseks aega akadeemik ise: tema on nimelt esimene, kellele meenub, et midagi on tõesti üleküpsemise ohus – nende kartulid… Ta palub Ineselt kaht kahvlit ja tühja taldrikut.

      Veidi aja pärast selgub, et kartulid pole ohtliku tukivaringu alla jäänud; nad on küll pealt natuke söestunud väljanägemisega, ent Naan ilmutab vilumust, kraabib pisut, ja esimese kartuli, aurava ja ideaalilähedase, saab Ines. Ja hea paistab see olema tõesti. Tükk aega nauditakse auravat karjapoiste maiust.

      Kuid siis pühib Ines suu otsustavalt puhtaks ja teatab, et teda tema enda kartulitega ära ikka ei osteta küll:

      „Lähme selle trepi ja lõngakera juurde tagasi!.. Mis puutub minusse, siis pean ma iseseisvust iga rahva põhiõiguseks!” Ja ta lisab, et slaavlastega assimileerumine hakkavat talle vastu. Ei kuuluvat tema nende hulka, kes õigusest oma tulevikku ise määrata ei hooli ning oma geenid ja kromosoomid, kõik ala- ja ületeadvused vadja-poluvernikute kombel suure rõõmuga „venelase vennaihhu!” istutaksid.

      Tõnu kuulutab, küll märksa rahulikumas ja veendunud toonis, et kommunism ei läheks tuleviku Eestis läbi. Saja aasta jooksul kohe päris kindlasti mitte.

      Naan tõuseb, et jätkata oma jalutustuuri. Ju tal pikem jutt plaanis. Nii ongi:

      „Tõnu arvamus saja aasta kohta – mõned rahvastikuteadlased tavatsevad märgistada generatsioonide pikkust, mis on tsirka kolmkümmend aastat, ladina tähega „tau”. Sada aastat, kerge liiaga, 3 τ – ongi ilmselt tõelähedane. Inimeste enamikul kulub maailmavaateliste radikaalsete ümberhinnangute tegemiseks umbes see aeg. Kolm inimpõlve. Kommunismi läbimineku kohta tuleb aga tõdeda, et kommunismini, mis tõeliselt seda nime vääriks, pole veel kunagi ega kuskil jõutud. Ja just sellesama pärast ei saa ka väita, et ta kuskil läbi kukkunud oleks… Ta on senini olnud nii-öelda imaginaarne ühiskonnakord.”

      „Kas imaginaarne nagu ruutjuur arvust „-2”? Mida reaalselt ei ole olemas…”

      Niipaljukest СКАЧАТЬ