Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suhetest midagi kindlat ju teadnud. Ei tea miks, aga intuitsioon just kui ütles nii…

      Aga mis see üldse minu asi on, kui Tõnu ja Inese vahel midagi sõprusest kaugemale ulatuvat peakski olema?! Balti-saksa silmakirjalik sugumoraal on ammu ajast ja arust. Tegu ju täiskasvanud inimestega.)

      „Ah et miks selline luule võib kahjulik olla… Minu meelest teeb kaotajapositsiooni vabatahtlik ülevõtmine rahvast orirahva,” pöördus akadeemik luule juurde tagasi. Ines oli talle leidnud mingi eesti luule antoloogia, Naan sealt omakorda midagi asjakohast, ja juba ta deklameeris iroonia ja lusti seguga:

      Mu isamaa, nad olid matnud

      sind raske, musta kattega, –

      („Musta kattega? Riidest? Nagu vanasti päevapiltnikkudel või?” Akadeemik kergitas küsivalt kulme.)

      Ei haavat maast muud üles tõusnud

      kui verelilled õitsema.

      Ja ahelais sa ennast väänsid,

      ja orjaikkes ohkasid,

      ja vaikseks, vaiksemaks siis läksid –

      ja unesurma tagasi…

      „Kullakesed, see on ju peksasaanute hale ägamine. Ja teie Vercingetorixiluuletuse sisu on umbes seesama: „Maad, kus me surime, ei saa te meilt võtta!” kinnitab too arvernide liider…

      Jah, aga öelge mulle, kes teilt seda maaraasukest ikka nii väga ära võtta tahab? Te olete end üsna osavasti mõistnud suurde riiki – noh, kasutame matemaatikatermineid, need head selged, – integreerida, nii et ei võta teilt keegi mitte kui midagi. Moositakse teid ja antakse rahagi rahvuskultuuri edendamiseks, kuigi vahel ka noomitakse… Ainult ühest ei saa ma aru?”

      Akadeemik Gustav Naan, senini nurgast nurka tuhiseja, jäi äkki järsult seisma nagu post. Ning küsimuse, mis nüüd esitatud sai, toon oli tõre ja etteheitev: „Nimelt sellest, miks te aina kaeblete ja ise valitsema ei taha hakata? Ah?!”

      „Paraku maksab tugevama õigus,” mühatas Tõnu.

      „Ei maksa! Maailmas on alati valitsenud targema õigus! Targalt ei saa keegi võtta tema keelt, rahvust, usku ega kodupaika…”

      Nüüd pidi Ines vahele pistma, et ju siis meie maal nii tarku inimesi pole elanud.

      „Ei ütleks. Isegi teie, kes te kõigest, millel poliitikalõhnakegi juures, ülima järjekindlusega kõrvale hoiate, olete oma valitsejatelt üht-teist üsna kavalasti mõistnud välja pressida.”

      „Tahaks väga teada, mida?!” See küsimus oli vaata et ühehäälne.

      „Eks toeta see niinimetatud Vene valitsus heldesti teie, õigemini küll meie keelt, laulupidusid, rahvuskultuuri. Me saime esimesed looduskaitsealad Liidus ja ka esimese vabaõhumuuseumi. Õigemini tuli selle viimase imega toime üks natuke minu moodi saatusega Venemaa eestlane, Tihase-nimeline mees, kellest pea mitte keegi midagi kuulnud pole, kuigi ju peaks…

      Üldkokkuvõttes pole seda eesti asja meil siin väga halvasti aetudki. Aga muidugi…” nüüd istus akadeemik taas oma mõnusasse kaminatooli tagasi ja jätkas, kuid juba endisest vähem süüdistaval toonil, ”… jah, muidugi on Eestimaal elanud inimesi, kes oma asju veel palju targemini ajada oskasid.”

      Keda akadeemik silmas peab? Vastust tuli siiski natuke aega oodata, sest Naan tahtis luuletuse seltskonnale enne ikka lõpuni ette lugeda. Ju tegi miski talle nalja:

      „Ennäe imet! Vaadake, mis ma siit veel välja loen: Koidula kirjutatud isamaa matmise ja musta palakaga katmise lõik lõpeb hoopis nutikamalt, kui mu mälu oli talletanud:

      Prii oma pinnalt jälle leiad

      nüüd eesti rahva pesakest

      ja, õitsev Eestimaa, sa hüüad:

      „Au Aleksandril igavest!”

      Braavo! Näete, kui lihtsalt see laegas lahti käis! Kaplinskil on siit palju õppida. Teate, Ines, armas laps…”

      „Ma pole teile mingi laps!”

      „Noh, siis kulla proua…”

      „Ma olen vallaline…”

      Joel peab vajalikuks vahele poetada: „Pigem poolenisti.”

      „Faktiliselt siiski vaba ja vallaline!”

      „Noh siis, te noor ja poolvallaline ja poolvaba Ines, öelge mulle, kas Koidula kirjutas teie arvates siin just seda, mida mõtles?”

      Joel jõudis piigast ette ja kuulutas, et küllap nood read said kirjutatud tsensorite uinutamiseks.

      „Teie, Joel, olete ehk ülearu umbusklik. Aga mis siis, kui Lydia Voldemarovna nägi Aleksandris tõesti valgustatud monarhi – see on muide minu arust täisväärt valitsemisvorm – ning tal oli samas ehk kõrini mõnede ennasttäis riigiametnike ülbusest? Uus tsaar võis talle anda tulevikulootusi… Kas te saate seda sajaprotsendiliselt eitada?”

      „Tšinovnikute – nii endiste kui praeguste – ülbust ma muidugi ei eita,” oli Ines napp.

      „Ja siis pole ju üldse võimatu, et Lydiakene tahtis väga-väga uskuda heasse tsaari.”

      „Selles ma siiski natuke kahtlen,” ühmas Tõnu.

      „Mina natuke ka,” tunnistas Naan muiates.

      See ülestunnistus üllatas.

      „Aga mis siis selleski halba, kui kõik just südamest ei tulnud?” küsis ta. „See teeks Koidulast naiivse idealisti asemel hoopis aruka ja pragmaatilise naisluuletaja. Ju ta siis leidis, et just nii on vaja kirjutada, sest – nagu enamik tollastest aatelistest mõtlejatest – soovis temagi, et Vene võimud eestlastes ainult nende algatuste trotsijaid ei näeks. Ja teiselt poolt oli oluline seegi, et eestlased suure ja vägeva riigiga, kes igavesti meie naabriks jääb, paremini kohaneksid. Koidula ise oli paljude imetlusobjekt, ja kui too tark, läbi ja lõhki eestimeelne naine pidas õigeks niiviisi kirjutada ning valitsejatele natuke mett moka peale määrida, siis on asjal ikka mingi mõte sees, vast tuleks sellest eeskuju võtta. Äkki arvati hoopis nii. Ja see oli mõistlik mõte.”

      „Noh, nüüd hakkab teis küll parteilasest diplomaat rääkima…” nentis Tõnu.

      Samas tõstis ta oma üüratud jalakotad kaminaservale, nii et ta kingataldadest otsemaid aurupilvi tõusma hakkas. Mitte küll just neid helkivaid ööpilvi, mida Tartus uuriti. Lõhnaerisus oli liiga suur… Nii et mind hakatakse nüüd nii ja teisiti ründama: esiteks too gaasirünnak, ning juba peeti vajalikuks ka minu parteilisus välja hõigata, mõtiskles akadeemik.

      „Andestage, kuidas teie nimi oligi?” pöördus ta julgema mehe poole.

      „Tõnu.”

      „Vaadake, Tõnu, mina kõnelen enda arust alati nagu NLKP lii-ge, sest see ma ju olen. Kuid mina ei alusta oma pöördumisi teie poole sõnadega „teile, kui parteitutele…” Milleks seda veel vaja? Ja pealegi, Tõnu, ärge unustage, et me just teiega koos moodustame parteitute ja parteilaste ühisbloki, mis riiki valitsebki.” Noh, see lause lõpp oli muidugi poolnaljatamisi öeldud.

      „Tere-tere! Või kohe koos!!” oli Tõnu skeptiline reageering, kuid nüüd haaras Naani väljaöeldust kinni Joel.

      „Mina СКАЧАТЬ