Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ette kujutada ka Demiurg ise, julgen ma arvata. Ex nihilo nihil. Kuid see fakt ei sega eksisteerimast ka teoloogiateadusel… Imaginaararvudeta meie oma ajas aga enam läbi ei saa.

      Muidugi mõistan ma teie kommunismisse suhtumist. Venemaaga seotud kurvad kogemused kommunismi – toda ilusat, varakristlusemaigulist ja samas ka väga moodsat maailmavaadet – teie põlvkonnale ahvatlevaks ei tee. Te ei mõista ju kahjuks tõsiasja, et Venemaad ja kommunismi ei tohi üldse ühte patta panna! Kommunism on venelastele importkaup läänest, mis sattus nende riiki juhuse tahtel koos I maailmasõjaga. See Marxi ja Engelsi lemmiksõna hakkas Leninile väga meeldima ning ta rakendas seda ka absoluutselt sobimatutel puhkudel. Ja ongi kogu lugu! Tõeliselt on vene hing, mida mina teist natuke enam tunnen, pigem messianistlik, ja demokraatiat vajab ta samapalju kui siga sadulat!”

      Nüüd lõpuks saab kõnemees kuulda midagi aplausitaolist.

      Naan saab sellest hoogu juurde: sõna, millest vene hing hästi aru saab ja mida ta usaldab, olevat nimelt САМОДЕРЖАВИЕ!

      Joel, nägu naeru täis, suskab Tõnule keskmise sõrmega ribide vahele: „Kui õige koputaks selle jutu peale sinna, kus vaja? Teab, kas juhtuks kah midagi?”

      Tõnu leiab, et vaevalt küll. Akadeemiku kui enfant terrible’iga on harjutud. Ines aga lisab nimme kuuldavalt: „Alati võib meie suur ja tark sõber öelda, et see jutt oli mõeldud just nimelt meie hingede läbi kompamiseks.”

      „Muidugi! Mis mul muud üle jääks? Ent ega see päris vale polegi! Hästi! Kujutleme nüüd uuesti toda veerevat pallikest. Kuid nüüd võtkem teadmiseks, et kõik ei pruugigi olla läbinisti fataalne, ja seda ka siis, kui mingit koeramaita teele ette ei jäägi. Asi selles, et just teie ise saate palli suunata ja anda talle hoopis uue trajektoori. Inimsõbralikuma. Kapitalism ei tohiks hea südamega inimesele olla vastuvõetav juba oma olemusest tuleneva julmuse pärast.”

      Tõnu ei saa jätta torkamata: ”Teie lemmiksüsteemi humaansusest, kulla akadeemik, teame ju ka üht-teist…”

      „Minu? Seni veel mitte. Ma küll vist ütlesin vremgi, et nähke mi-nus maailmavaatelist, võimalik et idealiseerivat kommunisti, aga mitte tüüpilist NLKP-last. Nagu öeldud – need on täiesti iseasjad.”

      „Ja mis kapitalismis, millise arengutee tuleviku vaba Eesti tõenäoliselt valiks, siis nii väga julma on?”

      „Teate, ta tugineb konkurendi alttõmbamisele, talle pika nina tegemisele, tema nõrga koha otsimisele-leidmisele ja just sinna pihta põrutamisele.”

      Ines muutub kannatamatuks: ”Hästi, hästi. Aga mida me peame tegema, et tollest hukatuslikust metastabiilsusest üle saada? Kas kera muutub iseenesest kuubiks või?”

      „Kullakesed, kõik muutumised algavad teist endist,” sõnab Naan, heidab aga samas ehmunud pilgu randmekellale ja kuulutab: ”Kallid noored Eestimaa inimesed! Kas me pole mitte oma ärkamisaega maha maganud?!”

      „Mis mõttes ärkamisaega?” ei saa Tõnu aru.

      „Kõige otsesemas,” selgitab akadeemik. „Kuulete ju, et tornikell lööb juba kuus pauku. Magamisaja magasime maha. Kogu meie suur ja pulbitsev, küpssotsialistlik ja nõnda edasi kodumaa on juba ammu üles ärganud, et suuri tegusid teha, aga meie pole suutnud oma mittemidagitegemistki veel lõpetada, et magama heita. Häbi meile!”

      Margit aga teatab, et kellelgi polevat vaja mingit valehäbi tunda: tema maganud suurema osa ajast kõigi eest!

      Naan kiidab teda tubliks tüdrukuks.

      „Arvestage sellega, et ka edaspidi olete kõik minu juures oodatud. Ärge siis unustage: iga kuu teisel teisipäeval. Ja võite ka tuttavaid kaasa tuua,” kuulutab Ines.

      Lubatakse tulla ja teisigi kutsuda. Varsti on hommikuhahetuses, põhiliselt Naani poolt täis suitsetatud tuba tühi. Tema tossutamine käis kaminastki üle. Aga aroomid olid akadeemiku sigarettidel peened.

      2

      See oli üks neist varakevadistest unistest pühapäeva pärastlõunatundidest, mil isegi eestlane tajub vajadust selle järele, milleta lõunamaalane oma elu üldse ette ei kujuta. Siestaks nimetatakse sealkandis toda lõunajärgset laisklemist-lõdvestust, mil muide suurele osale sealsündinuist just elu algus pandavat. Kuid eks see ole loogilinegi. Kõigepealt puhatakse end ikka korralikult välja. Ja kui pärast tuku lõppu kaks koos puhkajat kohe kombeliselt voodist välja ei karga, eks siis või nautlejail-vedelejail tõesti uus jõud ja uued ihad sündida… Poolhämarus, teineteise soojus… Eestlastel sellist mõistet nagu „siesta” pole – meie „laseme natuke leiba luusse,” kuid oskame päris hästi ka selle tegevuse võlust lugu pidada.

      Avaras toas, mille akna ees aeg-ajalt liigahtavad kardinad mõnusasti hämaraks teevad, suurel, peaaegu ruudukujulisel kušetil näikse kaks inimlast parajasti valge lina all vooruslikult ja lapsemeelselt tukastavat. Vähemalt esialgu.

      Üle ühe voodiääre ripub ahtake lapselik naisekäsi, mis iial ei näi olevat raskemat tööd teinud; et voodis ei olda üksinda, osutab lina alt paistev laitmatult puhtas nailonsokis mehejalg. Vaikne nohin täidab toa – naise nurrumine, mehe-suitsusõbra veidi ragisevam kahistamine. Puhatakse; ei meil ole siin huvitavat kuulata-vaadata midagi.

      Kuid siiski! Varsti juba on. Sest just, näe, praegu lükatakse linaserv kõrvale ning nähtavale ilmub Margiti peanupp. Ent ega tema partnergi vist enam maga. Varsti näeme ka Gustav Naani kõrvast kõrvani haigutavat pead. Selle omanik on kah peagi voodiserval istuli ja nendib:

      „Sai ikka päris kenasti tukutud. Üle tunni. Noh, ma tegin öösi kaua tööd, ja täna selline sombune ilm ka veel… Nägid und, Margit?”

      „Mõtisklesin rohkem niisama…”

      „Ja millest siis?”

      „Teab, kas julgen öelda…”

      „See, kes nii itsitab nagu sina praegu, julgeb küll.”

      Margit ajab endki nüüd teki alt välja. Tal on üsna luksuslik negližee. Daam pole, nagu juba teame, esimeses nooruses, aga eks tants hoiab vormis; ja tantsinud on Margit alates neist aegadest, kui ta üldse midagi täpsemat mäletab. Miks me nii arvame? Eks sellepärast, et seinal rippuval roosakais toonides päris õnnestunud maalilt vaatab meile vastu aastat kümne-üheteistkümnene tantsukleidis ja balletikingades tütarlaps. Tema silmis – meelespealillesinistes – on nii palju usku headusse, ja ei vähimatki rikutuseraasu… Ühesõnaga seda sinisilmsust, millest tänasele Margitile küll palju järele pole jäänud. Praegu silmitseb ta oma partnerit üsna kavalalt ja tunnistab:

      „Mõtlesin, et… teab, kas sa väga pahaseks saad, kui ma küsin, ega sa ole äkki kunagi kuidagi seotud olnud… KGBga.”

      See küsimus on tahetud esitada tavatoonil, kuid on tunda ka küsija kõhklusi ja teatud pinget.

      „Saan küll pahaseks…”

      „Miks? Kas ma siis ei tohi sinust kõike teada? Isegi siis, kui me muidu…”

      „Ükski viisakas tüdruk ei küsi selliseid asju sellises olukorras…”

      „Ja vaevalt ühel päris viisakal tüdrukul tekib selliseid vahekordi meesterahvaga nii hirmkähku,” itsitab Margit. „Iseäranis viisakad tüdrukud, jah, niisugustesse olukordadesse ei sattugi… Gustav, aga mul on hirmus kange himu seda teada saada…”

      „Et СКАЧАТЬ