Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ta võib rahva assimileerumisest just päästa!”

      „Ei saa pihta…”

      „Mis muud, kui mul tuleb siis näiteid tooma hakata,” lausus Naan sõbralikult. „Sellest võib meil pikk jutt tulla… Enne teeksin ma aga ettepaneku – mitte kui NLKP liige, mida teie sõber aina rõhutab, vaid kui endine karjapoiss –, et Tõnu oma päratuid kosse natuke nihutaks. Vaadake, eks tema niisketest saabastest kerki ju vägevad aurupilved… Varsti lähevad niiviisi saapad ise ka põlema.”

      „Kunagi ei või sa ka susse jalga panna…” pomises Ines etteheitvalt.

      „Mu sokikannad, kullake…” oli kaalukas vastuargument.

      „See on sinu mure.”

      Naan aga jätkas: „Just need aurupilved ja hõõguvad tukid tuletasid mulle meelde kaugeid aegu, mil teie alandlik teener Siberimaal kondiseid lehmi karjatas ja lõkkes kartuleid küpsetas… Äkki on perenaisel mõni toores kartul? Paneks kaminasse…”

      „Kuidas siis teisiti – mõni pabul on isegi minusugusel ebamajanduslikul naisel tallel.” Ja, viivu järele mõelnud, lisas Ines, et majas on ka hõbepaberit. Sedagi võiks küpsetamisel vaja minna.

      „Kohe kindlasti sobib see paremini kui kunagi Dalnevostotšnaja Pravda, mida tuli kartulite küpsetamise aegu pidevalt niisutada.”

      „Ma kaon korraks kööki, aga ärge te selle ajaga oma jutuga nii kaugele jõudke, et ma pärast enam pihta ei saa!”

      Ega seda poleks jõutudki; jõutakse rüübata vaid lonksuke punaveini, ning Ines ongi juba tagasi, kuus fooliumisse mähitud kartulit kaasas.

      „Vast idee autor teab, kuidas see õige karjapoisisüsteem käib…”

      Kui Gustav kartulid üsna sütepiirile on üles ladunud, jätkabki ta enne pooleli jäänud teemat.

      „Kui rääkida assimileerumisest, siis tahaksin ma teile meenutada meie kuulsaid baltisakslasi: Keyserlingid, Wrangelid, Krusensternid, Taubed… Olid nad teie arust assimileerujad?! Tänu nende õigele käitumisviisile seda protsessi just ei toimunudki.”

      „…Zur Mühlenid on kogu mu kodukandi Võrts-, tollase Wirtzjärve põhjamuda bentose läbi uurinud ja sealt maailma faunale uusi liikegi leidnud,” ei saa Joel mitte vaiki olla.

      „Just… zur Mühlenid, siis veel too rukki Eestimaale tooja… Kuulsaid nimesid võiks kokku lugeda terve õhtu. Ja mitte mingi kultuuriajaloo aspektist, mis muidugi kah on olemas, vaid puhtpraktilisematel eesmärkidel tuleks meil neilt nii mõndagi õppida. Ja ennekõike just kohanemisvõimet, mille kohta Kant on teatavasti midagi öelnud… Nemad said hakkama sellega, millega praeguse ENSV juhid kohe üldse toime ei tule.”

      „Et Käbin ei tulegi kõigega toime või?” teeskleb Joel imestust.

      „Minu arvates saab ta paljuga märksa paremini hakkama, kui rahval sellest aimugi on,” on Naani arvamus. „Mis puutub aga üldiselt Tallinna ja Moskva juhtide omavahelistesse suhetesse ja läbikäimisse, siis on pilt troostitum… Vaatamegi nüüd võrdluseks baltlisakslaste saavutusi,” jätkab akadeemik. „Punkt üks: neil õnnestus Tsaari-Venemaa hierarhiaredelil väga kõrgetele, koguni tipp-positsioonidele tõusta. Punkt kaks: nad säilitasid seejuures oma rahvuse. Mitte kellelgi ei tulnud pähe baltlastele pahaks panna, et nad rääkisid oma mõisakodudes emakeelt, arendasid saksa kunsti ja kirjandust ja jäid enamikus koguni luterlasteks. Mis tsaaririigis vägagi tähelepanuvääriv! … Muidugi pole reegleid eranditeta, ja eriti karjäärihimulised baltlased on tõesti ka usku vahetanud. Aga lausa imetlust vääriv võit oli see, et neil õnnestus luua Balti erikord. Selle kajad kaiguvad tänini. Puudutavad kaudselt meidki. Mil moel see neil kõik korda läks?”

      Joel kordab viimast lauset kajana.

      „Ainult tänu sellele, et nad pidasid kõige olulisemaks… Mida?” pärib Naan.

      „Eks ikka truualamlikkust,” arvab Ines. „Truualamlikkust ja riigitruudust.” Ja manab nagu nende sõnade kinnituseks näole usuõe ilme. Ilmselt ootab ta Naanilt vastuvaidlemist, kuid seda ei tule.

      „Totšna! Ja sõna „riigitruudus” ei pea tingimata irooniliselt kõlama. Nad tegid kõik, mis suutsid, et Venemaa saaks tsiviliseeritumaks. Nad julgesid ka seal, kus vene aristokraatia lipitses ja libetses, rääkida tõtt. Nad ei kavaldanud ega pugenud. Oma suure kodumaa, Venemaa armastus oli neile sajanditega juba südamesse jõudnud. Lõpuks oli meie kodumaa sajandeid nendegi kodu ja Tsaari-Venemaa samuti, ehkki vist mitte just päris nii nagu Estland.”

      „Baltluse nii imetlevat ülistamist poleks kompartei liikmelt küll oodanud…” nendib Tõnu.

      „Jälle te vehite selle komparteiga nagu hätta sattunud miilitsamees sauaga…”

      Naan on esimest korda selle õhtu jooksul tõesti pahane, kuid ta suudab sellest üle saada, pilkliku vastuse, mis juba keelel, alla neelata ja jätkab rahulikult:

      „Mina igatahes arvan, et baltlastelt õppides oleks meilgi täiesti võimalik Nõukogude Liidus elades igavesti iseendaks – eestlasteks, kõigiti arvestatavaks ja sõltumatuks rahvusrühmaks – jääda ning hoida oma keelt ja kultuuri au sees. Vaat mis! Aga seda ei juhtu, kui võtame kõike kõrgemalt tulevat vastu trotsliku, võiks öelda „sektantliku” eelarvamusega ega püüagi ühist suurt riiki, millest Lermontov kirjutas kui „pesemata Venest”, tsiviliseerida. Just nimelt tsiviliseerida, sest Venemaa kõrgkultuurist on kogu maailmal nagunii õppida… Kas tsiviliseerimises, asiaatlikule idariigile euroopalikuma näo andmises, millest unistas juba Peeter I, on teie arust siis midagi laiduväärset?! Eriti kui samal ajal teenitakse väga kõrge lisaväärtusega ka omaenda väikest rahvast, mis on suurriigi lugupeetud ja omanäoline osa. Miks,” akadeemiku hääles on nukrustki, „te aina pilkate, nurga taha poete ja sealt irvitate? Te jätate end ise vabatahtlikult tegijate hulgast kõrvale. Mul on vahel jube vaadata, kui enesehävitajalikult siin Eestis asju aetakse.”

      See on üsna pikk monoloog, ja Tõnul tuleb selle vältel kartuleid nihutada: fooliumi vahelt ajab nüüd välja aurutossu nagu enne tema saabastest. Ta uurib kartulipabulaid. On natuke nõutu.

      „Teab, kas aitab juba?” tuleb tal sellises lihtasjas õpetatumalt mehelt nõu küsida.

      „Koore alt ehk kobedad ja magusad küll, aga sisemus on vast veel toorevõitu. Las olla natuke veel süte peal.”

      Kuna tuba valgustab ainult kustuma hakkav kamin, on siin õdus, kõike – ka üsna teravalt väljaöeldavat – mahendav poolhämarus. Küllap kirkas päikesevalguses oleks jõutud juba sõnasõjas ägedamalt kokku põrgata.

      „Kas ma saan õigesti aru, et kogu selle monoloogi mõte on see, et meiegi peaksime üritama Vene riigis euroopalikumat korda luua?” küsib Joel pärast pikemat vaikust.

      „Nutikas noormees,” tähendab Naan sõbralikult. „See mu jutu ivake oli jah.”

      „Et me peaksime olema nagu Herakles, kes hakkab selle kuramuse, noh…”

      „Augeiase,” ütleb Ines ette.

      „Selle kuramuse Augeiase tallidest sitta välja rookima. Sajandite taaka.”

      „Aga kui te mäletate, Tõnu, siis Herakles sai selle tööga suurepäraselt hakkama, sest kasutas peale jõu ka mõistust. Ei määrinud näppegi.”

      Joel СКАЧАТЬ