Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlen sulle, sina, kes selgitad asju nii halvasti, kuigi arvad, et oskad rääkida suulu keelt, kuid pole kunagi seda õigesti selgeks õppinud, sest selleks peaksid mõtlema selles keeles ja mitte sinu enda rumalas võõrkeeles, kus pole sõnu nii paljude asjade jaoks. Too mu arstikott.”

      Hütist sööstis välja üks kogu, ulatas suure kassinahkse koti ja oli jälle läinud. Zikali pistis oma küünisetaolise käe kotti ja tõmbas välja hulga konte, poleeritud, kuid vanadusest kollaseid, mis ta hooletult heitis enda ees olevale maapinnale, et neid siis uurida.

      “Haa,” ütles ta, “midagi karja kohta, ma näen; jah, sa tahad härgi, taltsaid, mitte metsikuid, ning arvad, et võin sulle öelda, kust neid odavalt saab. Muide, mis kingituse te mulle tõite? Kas see on nael teie, valgete meeste, nuusktubakat?” (Tegelikult oli seda veerand naela.) “Kas on mul härgade suhtes õigus?”

      “Jah,” vastasin üsna hämmeldunult.

      “See hämmastab sind. Kas pole suurepärane, et vaene Vana Petis teab, mis te tahate? Noh, ma räägin, kuidas ma seda tegin. Sa kaotasid välgu käes kaks härga, kas pole? Seepärast tahad loomulikult uusi, eriti kuna mõned, kes järgi jäid,” siin ta vaatas jälle konte, “olid viga saanud, jah, raheteradest, väga suurtest raheteradest, ning teised paistavad haiged olevat, “punane vesi”, arvan ma. Seepärast, kas pole kummaline, et vaene Vana Petis teab, et vajate härgi, kas pole? Ainult tobe suulu arvaks, et see on maagiast. Ja see nuusktubakas, mida ma näen, et oled taskust välja võtnud – väga väike kotike, muide. Sa oled mulle ka varem tubakat toonud, kas pole? Seepärast, kas pole kummaline, et ma arvan, et sa teed seda jälle, kas pole? Mitte mingit maagiat.”

      “Mitte mingit, Zikali, aga kust sa tead, et välk tappis karja, ning rahe niisamuti?"

      "Kust ma teadsin, et välk tappis su ikkehärjad Kapteini ja Deutchmanni? Noh, kas sa pole üks väga tähtis mees, kellest kõik on huvitatud, ja kas pole imelik, et mulle räägitakse asjadest, mis juhtusid umbes saja miili kaugusel? Sa kohtasid pulmalisi, kas pole, just enne tormi, ning leidsid ühe neist hiljem surnuna? Muide, teda ei tapnud ei äike ega rahe. Välk lõi lähedale ja uimastas teda, kuid tegelikult suri ta öö jooksul külmast. Arvasin, et ehk tahad seda teada, sest oled uudishimulik. Igal juhul oleksid need kahvrid võinud mulle sellest rääkida, kas pole? Jälle, ei mingit maagiat, nagu näed. Just nii meie, vaesed nõidtohtrid, kuulsust kogumegi, lihtsalt oma silmi ja kõrvu lahti hoides. Kui sina oled vana, ehk paned ka ise äri püsti, Makumazahn, sest rahvajutt räägib, et ka sina hoiad neid lahti, isegi öösiti."

      Niimoodi mind pilgates oli ta kondid tolmust üles korjanud ning heitis neid äkki jälle kummalise spiraalse pöördega, mis pani need kukkuma väikesesse kuhja üksteise otsa. Ta vaatas neid ja ütles:

      “Noh, mida need rumalad asjad mulle meenutavad? Need on mu kauplemisriistad, sa tead, Makumazahn, et lollidele muljet avaldada, kes tulevad meie, nõidarstide juurde saladusi teada saama, sest arvavad, et oskame nende südamesse vaadata. Kuidagi meenutavad need üksteise otsa kuhjatud kaljusid, nagu mäeküljel, ja vaata! Siin keskel on õõnsus nagu koopasuu.

      Kas sa juhtusid selle tormi eest koopasse varjuma, Makumazahn? Oh, sa tegid seda. Noh, vaata, kui targasti ma selle ära arvasin. Mitte mingit maagiat, ainult arvamine. Kas pole tõenäoline, et sa läheksid koopasse, et niisuguse tormi eest peituda, jättes vankri välja? Vaata seda konti siin, mis asub teistest pisut kaugemal, see pani mind sellele mõtlema. Kuid küsimus on, mida sa selles koopas nägid? Midagi tavatut, arvan ma? Kondid ei saa mulle seda öelda, kas pole? Pean selle kuidagi teisiti ära arvama, kas pole? Noh, ma proovin seda teha, vaid selleks, et anda teile, tarkadele valgetele meestele, veel ühe õppetunni viisi kohta, kuidas meie, vaesed kelmid nõidtohtrid, teeme oma tööd ja lolle alt veame. Kuid kas sa ei ütle mulle seda, Makumazahn?"

      "Ei, ma ei ütle,” vastasin pahaselt, sest teadsin, et vana kääbus pilkas mind.

      “Siis arvan, et pean püüdma seda ise avastada, kuid kuidas, kuidas? Tule siia, sa väike kollane ahvimees ja istu minu ning tule vahele, et valgus säraks läbi sinu, sest siis võin ehk juhuslikult näha, mis toimub selles sinu paksus peas, Valgus Pimeduses, nagu sind hüütakse, ning saada pisut valgust ka minu pimedusse.."

      Hans astus küllalt vastumeelselt edasi ja kükitas paika, mida Zikali oma kondise sõrmega näitas, olles väga ettevaatlik, et ükski neist maagilistest kontidest ei puudutaks mingit tema kehaosa, et need teda ära ei teeks, arvan ma. Seal ta istus, hoides oma räbaldunud viltkübarat oma kõhu ees, nagu kaitseks Zikali põlevate silmade puuritaolise pilgu eest.

      "Ho-ho! Kollane mees,” sõnas kääbus pärast paarisekundilist uurimist, mis pani Hansu piinlikkusest väänlema ja isegi oma kipras naha all punastama, nagu noor naine, keda uurib ta võimalik abikaasa, kes soovib kinnitust saada, kas see naine sobib tema viiendaks naiseks või mitte. “Ho-ho! Mulle paistab, et sa teadsid sellest koopast, enne kui tormi kätte jäid, kuid muidugi pidin selle ära arvama, sest kuidas oleksite te võinud seda muidu nii kiiresti leida; samuti pidin ära arvama ka selle, et seal pidi olema midagi tegemist bušmanitega, nagu enamikul koobastest sellel maal.

      Küsimus on, mis seal oli? Ei, ärge ütelge mulle. Ma tahan ise teada saada. On kummaline, et mulle meenuvad joonistused. Ei, see pole kummaline, sest bušmanid joonistasid sageli koobastesse pilte. Ei, ära nooguta, Kollane Mees, sest see muudab mõistatuse liiga lihtsaks. Vaata mulle vaid otsa ja ära mõtle millelegi. Pildid, palju pilte, kuid üks põhiline, arvan ma, mida oli raske leida. Jah, isegi hädaohtlik. Kas see polnud juhuslikult pilt sinust endast, mille bušmanid joonistasid kaua aega tagasi, kui olid noor ja ilus, Kollane Mees?

      Nii, jälle sa raputad pead. Hoia seda päris paigal, palun, et mõtted ei väreleks nagu vesi tuule käes. Vähemalt oli see pilt millestki vastikust, kuid palju suuremast kui sina. Ah! See kasvab ja kasvab. Nüüd ma mõistan. Makumazahn, tule ja seisa minu kõrvale, ja sina, Kollane Mees, pööra selg, nii et nägu oleks tule poole. Bah! See kõrvetab, kas pole, ja õhk on nii külm, nii külm! Ma pean selle säravamaks tegema.

      Kas oled seal, Makumazahn? Jah. Nüüd vaata seda minu ainet, vaata, kui ilusaid leeke see teeb,” ning kätt kotti torgates tõmbas ta välja mingisuguse pulbri, ainult üsna vähe, mille ta sütele heitis. Siis sirutas ta oma kondised sõrmed nende kohale, nagu soojuse pärast, ning tõstis aeglaselt käed kõrgele õhku. On tõsi, et leegid kerkisid nende järel kolme või nelja jala kõrgusele. Ta langetas jälle käed ja leegid langesid alla. Ta tõstis veel kord ja need kerkisid jälle, ainult et seekord palju kõrgemale. Ta kordas kolmandat korda ja nüüd hüppasid leegid tervelt viieteistkümne jala kõrgusele õhku ja jäid sinna püsivalt nagu laternaleek.

      "Vaata tulle, Makumazahn, ja sina samuti, Kollane Mees,” ütles ta kummalisel, uuel häälel, kuidagi unenäoliselt kaugel, “ja ütle mulle, kas sa näed selles midagi, sest mina ei näe – mina ei näe.”

      Ma vaatasin ning hetkeks ei näinud midagi. Siis hakkas lõõmaval tagapõhjal kasvama üks kuju. See võbeles, moondus ja muutus kindlaks ja selgepiiriliseks, jah, selgeks ja tõeliseks. Seal minu ees, leeki söövitatult, nägin Heu-Heud – nagu ta oli olnud pildil koopaseinal, ainult et mulle tundus, et ta oli elus, sest ta silmad pilkusid – Heu-Heu, kes paistis põrgukuradina. Ma ahmisin õhku, kuid jäin paigale. Mis puutub Hansu, siis ta hüüatas oma kehvas hollandi keeles:

      “Taevane jumal! See on see vana kole kurat!” Ning seda öelnud, kukkus selili ja jäi lebama hirmust tardunult.

      "Ho, ho, ho!" naeris Zikali. "Ho, ho, ho!" Ning see kajas tagasi tosinast paigast kloofi seintel. "Ho, ho, ho!"

      IV peatükk – Legend Heu-Heust

      Zikali lõpetas naermise ja uuris meid oma silmasügavustest.

      “Kes oli see, СКАЧАТЬ