Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks selles organis mingi haarav omadus, ning kobades kaljunukkide järele, mille jooksul murdsin kaks küünt. Siiski sain kenasti üle, kuigi just lõpu eel libises üks mu jalgadest ja ma avasin suu, et midagi öelda, mille tagajärjel langes mu latern kuristikku, võttes kaasa lahtise esihamba. Kuid Hans sirutas oma kondise käe, tahtes haarata mu kuuekraest, ent tabas mu vasakut kõrva, ja niimoodi valuliselt toetatult jõudsin kõvale pinnale ja needsin teda maapõhja. Kuigi mõni oleks pidanud mu keelekasutust teravaks, ei vaielnud ta üldse vastu, olles liiga rõõmus mu eluga päralejõudmise üle.

      "Hammas pole tähtis, baas," ütles ta. "On parem, kui see niimoodi ootamatult läheb, sest nüüd võid jälle süüa koorukesi ja kõva kuivatatud liha, mida sa pole saanud teha kuid. Laternast on muidugi kahju, kuigi ehk saame uue Pretoriast või mõnest teisest kohast."

      End kogudes piilusin üle kuristiku serva. Seal kaugel-kaugel all nägin oma laternat leegitsemas mingi valge aine peal, sest klaas oli purunenud ja kogu õli oli leekides.

      “Mis see valge asi seal on?” küsisin. "Lubi?"

      "Ei, baas, need on murtud kondid. Kui olin noor, lasksin end bušmanite abil alla köiega, mida olime keerutanud lugadest ja sokunahkadest, lihtsalt et vaadata, baas. Selle all on veel üks koobas, baas, kuid ma ei läinud sinna, sest olin liiga hirmunud.”

      “Ja kuidas kõik need kondid sinna said, Hans? Neid peab seal olema sadasid!"

      “Jah, baas, palju sadasid, ning nad sattusid sinna niiviisi. Alates maailma algusest on bušmanid selles koopas elanud ja sinna lõkse seadnud, pannes oksi üle augu ja kattes selle tolmuga, et see paistaks kaljuna, nagu mängus lõkse tehakse, baas – jah, nad tegid seda, kuni viimane neist mitte väga kaua aega tagasi tapeti buuride või suulude poolt, kelle lambaid ja koduloomi nad varastasid. Siis, kui vaenlased neid ründasid, mida juhtus sageli, sest on alati olnud õige tappa bušmaneid, jooksid nad koopasse ja sinna prakku ja ronisid mööda kitsast kaljuserva, mida nad suutsid teha ka suletud silmadega. Kuid rumalad kahvrid, või kes nad ka olid, jooksid neile järele, kukkusid läbi okste ja said surma. Nad pidid seda päris sageli tegema, baas, sest seal all on nii palju kolpasid, paljud neist on aja jooksul päris mustunud ja kiviks muutunud.”

      “Võiks arvata, et kahvrid said vahepeal targemaks, Hans.”

      “Jah, baas, kuid surnud hoiavad oma tarkuse endale, sest ma usun, et kui kõik ründajad olid käigusuus, siis teised bušmanid, kes olid koopas varitsenud, ründasid neid tagant ja lasksid neid mürgitatud nooltega ja ajasid nad koopasse, nii et keegi ei pääsenud tagasi; tõesti, need bušmanid ütlesid mulle, et nii nende isad tavaliselt tegid. Igal juhul kui keegi pääseski, oli põlvkonna või kahe jooksul kõik unustatud ning sama asi juhtus uuesti, sest, baas, maailmas on alati olnud palju lolle ning loll, kes sünnib, on just sama suur tobu kui see, kes ees ära läheb. Surm puistab tarkuseteri liiva, baas, ning liiv on nii janune, et kuivab varsti jälle. Kui nii poleks, baas, ei armuks mehed enam naistesse, ning isegi suurmehed – nagu sina, baas – armuvad.”

      Olles andnud selle torke, et vältida võimalust vastamiseks, hakkas Hans vestlema rakendijuhi ja härjaajajaga teisel pool sügavikku.

      "Tehke ruttu ja tulge üle, te vaprad suulud seal,” ütles ta, “sest te panete oma pealiku ootama ja minu niisamuti.”

      Suulud piilusid laternaid sirutades all olevasse kuristikku.

      "Oh!" ütles üks neist. “Kas me oleme nahkhiired, kes oskavad lennata üle niisuguse augu, või pärdikud, et võime ronida serval, mis pole laiem kui oda, või kärbsed, et oskame seintel kõndida? Oh, me ei tule, me ootame siin. See tee on vaid kollastele ahvidele nagu sina või neile, kes kasutavad valge mehe nõidust, nagu Inkoos Makumazahn."

      “Ei,” vastas Hans mõtlikult, “te pole ükski neist olendeist, kellel kõigil on omad oskused. Te olete vaid paar alamast soost kahvritest argpükse, must nahk selga tõmmatud, et paistaksite inimese moodi. Mina, “kollane šaakal” suudan minna üle kuristiku ja baas suudab minna üle kuristiku, kuid teie, viletsad koerad, ei suudaks isegi sellest üle lennata, sest kardate, et kukute keset teed. Noh, koerad, lennake tagasi vankri juurde ja tooge väike nöörikera, mis on istme all, sest meil võib seda vaja minna.”

      Üks neist vastas tagasihoidlikult, et nad ei kuula tema, hotentoti käske, mispeale ma ütlesin: "Võta köis ja too see otsekohe siia."

      Nii nad läksidki tõrksal ilmel, sest Hansu teravad sõnad olid kohale jõudnud, ja nad mõistsid jälle, et tema sai alati tülist parima osa. Oli tõsi, et nad olid nii vaprad kui vähegi võis olla, kuid ükski suulu ei tunne end maa all hästi ning kõige vähem nii pimedas paigas, kus tema arust võib kummitada.

      "Nüüd, baas," sõnas Hans, "me läheme ja vaatame seda pilti – see tähendab, kui sa pole päris kindel, kas ma ikka valetan, sest kui seal polegi pilti, pole mõtet minnagi, ning sul on parem siin istuda ja oma murdunud küüsi lõigata, kuni Mavoon ja Induka köiega tagasi tulevad."

      “Oh, mine edasi, sa mürgine väike elukas!” ütlesin ma, pahane ta pilgete peale, rõhutades oma sõnu tugeva jalahoobiga.

      Siin ma siiski tegin suure vea, sest olin unustanud, et mul polnud saapaid jalas, ning kas Hans kandis oma räpastes pükstes suurt hulka kõvasid asju või oli ta taguots erakordselt kivitaoline. Lühidalt tegin oma varvastele vastikult haiget ja talle üldse mitte.

      "Ah, baas," sõnas Hans magusalt naeratades, "sa peaksid meeles pidama, mis su Reverend Isa mulle õpetas: pane alati jalga saapad, enne kui taod teravaid kive. Mu püstolitaskus on väike puur ja mõned naelad, baas, mida kasutasin täna hommikul, et su karpi ära parandada.”

      Siis pani ta jalamaid plehku, et ma ei prooviks ka tema pead ja vaataks, kas ka selles on naelad, ning kuna temal oli ainus latern, pidin lonkama või pigem hüppama talle järele.

      Käik, mille põrand oli ikka veel tuhandeist surnud jalgadest siledaks kulutatud, jätkus kaheksa või kümme sammu ja käändus siis paremale. Kui me jõudsime selle nurga juurde, nägin ees valgust, mida ma ei mõistnud, kuni viimaks leidsin end seismas mingis lehtrisuus – see võis olla umbes kolmkümmend jalga lai, mis tõusis sealt, kus me seisime, otse meie kohal olevale mäeküljele, umbes kaheksakümne või saja jala kõrgusele. Mis oli selle tekitanud, ei suuda ma aimata, kuid seal see oli – lehter, nagu ma ütlesin, täpselt selle kujuline, mida kasutatakse, kui valatakse õlu tünnidesse või portveini karahvini, ja see koht, kus me olime, oli muidugi selle kitsam ots. Valgus, mida olin näinud, tuli seepärast taevast, mis nüüd, kui torm oli möödas, oli puhtakspestud ja ilus ning ka tähti täis külvatud, sest hetkeks peitis tormist jäänud tihe pilv kuu, mis oli nüüd just veidi vähem kui täis.

      Pisut maad, ehk kakskümmend viis jalga, olid lehtriseinad peaaegu sirged, seejärel käändusid järsult väljapoole koopasuuks mäeküljel. Märkasin veel üht eripära – nimelt tunneli läänepoolne osa, mis juhtus olema meie ees, just seal, kus see hakkas laienema, tekitas väljaulatuva kaljuserva nagu katuse.

      "Noh, Hans," vastasin, kui olin uurinud seda kummalist looduslikku koobast, “kus on su pilt? Ma ei näe seda.”

      “Oota pisut, baas. Kuu on tõusmas üle selle pilve, see jõuab kohe sinna ja siis sa näed seda, kui keegi pole seda pärast mu nooruspäevi maha hõõrunud."

      Ma pöördusin, et pilve vaadata, ning nägin vaatepilti, millest ma kunagi ei väsi: suurepärase Aafrika kuu tõusu oma salajastest mustadest kodadest. Juba sööstsid hõbedased valguskiired üle laia taevalaotuse, pannes tähed kahvatama. Siis äkki ilmus ta kõver serv, suurenes erakorselt kiiresti ja kasvas, kuni ilmus terve suurepärane ketas tintjast hämusest viirust ning puhkas hetkeks selle serval, täiuslik, imepärane! Hetke jooksul oli meie auk täidetud nii tugeva СКАЧАТЬ