Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

      Ma tegin seda ja vaatasin piki ta väljasirutatud kätt, mis näitas kaljupinnale kaardus koopalaes, mis asus ida suunas. Järgmisel hetkel – mu sõbrad, ma ei liialda – oleksin peaaegu istuli kukkunud. Kas mõnel teist on kunagi olnud luupainajat, mil olete kujutlenud, et olete põrgus ja kohtute äkki silmast silma kuradiga, täiesti ihuüksi? Igal juhul mina olen, ning seal minu ees oli kurat, ainult palju hullem, kui leebe kujutlus võib seda maalida isegi kõige tugevama seedehäire pintsliga.

      Kujutlege topelt-elusuuruses koletist, see tähendab üksteist või kaksteist jalga pikk – säravalt värvitud parimate värvidega, mis on alati olnud bušmanite saladuseks, nimelt valge, punase, musta ja kollasega, ning silmad olid tehtud ilmselt poleeritud mäekristalli tükkidest. Kujutlege teda tohutu ahvina, kelle kõrval ka suurim gorilla on vaid laps, ning siiski mitte ahvi, vaid inimesena, ning siiski mitte inimese, vaid põrgulisena.

      See oli kaetud karvadega nagu ahv, pikkade hallide karvadega, mis kasvasid tuttidena. Tal oli suur punane tuustjas habe nagu mehel; ta jäsemed olid hiiglaslikud, käed ebatavaliselt pikad nagu gorillal, kuid pange tähele, tal polnud sõrmi, ainult suur küünis, kus oleks pidanud olema pöial. Ülejäänud käsi oli kokku kasvanud üheks tükiks nagu pardijalg, kuigi seal, kus oleks pidanud olema sõrmed, oli see paindlik ning võis haarata nagu sõrmed, nagu võis näha.

      Vähemalt nii näitas see pilt, kuigi mulle tuli hiljem pähe, et see elukas võis kanda sõrmedeta kindaid, nagu mehed sel maal teevad tarasid ehitades. Siiski olid jalad samasugused ja need olid kindlasti paljad; ma mõtlen, et seal polnud varbaid, ainult üks kohutav küünis, kus pidanuks olema suur varvas. Ta keha oli tohutu, oletades, et see oli joonistatud elusuuruses; originaal, arvan, pidi kaaluma vähemalt sada üheksakümmend kilo; rind oli lai, näidates tugevust, ning selle all olev kõht oli kortsus ja punduv. Kuid – ja see oli üks inimlikke jooni – selle eluka keskosa ümber oli lehma või pigem metslooma nahk, seotud tema keha ümber jalanaha ribade abil, ja see nahk paistis olevat pargitud.

      Niipalju kehast. Nüüd pea ja nägu. Ma ei tea, kuidas neid kirjeldada, kuid ma proovin. Kael oli pulli oma ning selle otsas kohutavalt kõrgel oli üsna väike pea, mille välimus – arvestamata suurt punast habet, mis ta lõua otsas kasvas, nagu ma juba ütlesin, ning laia suud, mille ülemine lõualuu näitas kollaseid kihvu, nagu ripuvad alla paaviani alahuulelt – oli kummaliselt naiselik nagu vanal, vanal kongninaga naiskuradil. Laup polnud proportsioonis ülejäänud näoga, olles väljapaistev, massiivne ja intellektuaalsust näitav, kuid sellesse olid sügavale asetatud teineteisest ebaloomulikult kaugel asetsevad kohutavad läikivad kristallsilmad.

      See polnud kõik, sest olend paistis julmalt naervat, ning pilt näitas, mille üle ta naeris. Üks ta jalg oli mehe kehal, millesse oli sügavale vajutatud suur küünis. Üks ta kätest hoidis mehe pead, mis oli ilmselt just keha küljest väänatud. Teine käsi haaras juustest elusat alasti tüdrukut, kes oli halvasti joonistatud, nagu poleks see detail kunstnikku huvitanud, keda ta just valmistus minema lohistama.

      "Kas see pole ilus pilt, baas?” itsitas Hans. "Nüüd ei räägi baas enam, et ma valetan, ei, isegi mitte terve nädala."

      III peatükk – Teede Avaja

      Ma vahtisin ja vahtisin, siis nõrkesin ja istusin maha.

      Ma näen, et naerad mu üle, noormees (see oli määratud mulle, jutu kirjapanijale), olles kahtlemata juba otsustanud, et see pilt oli mõne fantaasiarikka bušmani töö, kes oli hulluks läinud ja kaljule joonistanud mõne oma haige vaimu põrguliku kujutluse. Muidugi tulin sellele järeldusele ka ise järgmisel hommikul, kuid seekord ei suutnud ma niimoodi mõelda.

      See oli üksildane ja jube paik, konte täis kuristikuga selle lähedal; vaikus lasus seal raskelt, kui välja arvata mõni kauge hüääni või šaakali kisa, kes kuu poole ulgus, ja ma olin sel päeval palju katsumusi läbi teinud – näiteks roninud mööda seina kuristiku kõrval, mis meenutas mulle ülaluugi kaudu sissepääsetavaid vangikonge iidsetes normanni lossides, kuhu heideti vange surema. Ja nagu oled ehk märganud isegi oma lühikese elu jooksul, erineb kuuvalgus päikesesärast ja meie, või mõned meist, kaldume öösiti rohkem õudust tundma kui päeval. Igal juhul istusin, sest tundsin end nõrgalt ja arvasin, et oksendan.

      "Mis lahti on, baas?” päris tähelepanelik Hans ikka veel pilgates. “Kui tahad haige olla, baas, palun, ära pane mind tähele, sest pööran selja. Ma mäletan, et olin ise haige, kui esimest korda Heu-Heud nägin – just siin.”

      "Miks sa nimetad seda asja Heu-Heuks, Hans?" küsisin, püüdes oma sisemuse vaistliku tegevuse üle kontrolli saavutada.

      "Sest see on tema ilus nimi, baas, mille andis talle mamma, kui ta oli ehk väike."

      (Siin pidin peaaegu oksele hakkama, sest mõte sellest olendist koos emaga tegi mulle peaaegu lõpu – nagu rasvase sealiha pilt ja lõhn võivad teha tormisel merel.)

      "Kust sa seda tead?” lalisesin ma.

      "Sest bušmanid rääkisid mulle, baas. Nad ütlesid, et nende isad teadsid tuhat aastat tagasi pisut sellest Heu-Heust ja nad lahkusid sellest maanurgast tema pärast, sest nad ei maganud seal kunagi hästi teda kartes, just nagu buur, kui teine buur ehitab oma maja temast kuue miili kaugusele, baas. Minu arust tahtsid nad öelda, et nende vana-vanaisad olid kuulnud Heu-Heud rääkimas ja oma rinda tagumas miilide kaugusel. Kuid ma julgen arvata, et nad valetasid, sest ma ei usu, et nad tõesti teadsid midagi Heu-Heust või sellest, kes oli maalinud selle pildi kalju peal, baas.”

      “Mina samuti,” vastasin. “Noh, Hans, arvan, et mul on täna õhtul küllalt su sõbrast Heu-Heust ja ma tahaksin tagasi voodisse minna."

      "Jah, baas, nii pean ka mina, baas. Siiski vaadake teda veel kord, enne kui lahkute. Te ei näe niisugust pilti igal õhtul, baas, ja te teate, et tahtsite tulla.”

      Nüüd oleksin ma uuesti Hansu löönud, kuid õnneks meenusid mulle õigeaegselt naelad ta taskus, seepärast, olles heitnud veel ühe pilgu, tõusin vaid püsti ja andsin talle kõrgilt märku edasiminekuks.

      See oli viimane kord, kui ma nägin seda pilti Heu-Heust või Beelzebulist või kes see koletis ka polnud. Kuigi ma alguses kavatsesin tagasi tulla, et seda päevavalgel lähemalt uurida, mõtlesin hommikul, et ei riski veel ühe ronimisega mööda seda serva, pigem rahuldun mälestustega esmamuljest. Need on, nagu räägitakse, alati parimad – nagu esimesed suudlused, nagu Hans selgitas, kui ma talle seda soovitasin.

      Mitte et ma oleksin suutnud Heu-Heud unustada; otse vastupidi, pole palju ütelda, et see kuratlik olend kummitas mind. Ma ei suutnud seda pilti unustada kui mingit moonutatud, metsiku kujutlusvõime sünnitist. Sajal põhjusel pidasin seda, ekslikult, nagu ma praegu usun, bušmanite tööks, ning oli selge, et ükski bušman, isegi kui tal olnuks delirium tremens – mitte et neil oleks see haigus sageli olnud, sest neil polnud võimalust selle saamiseks – poleks suutnud ise niisugust kohutavat olendit välja mõelda. Ei, bušman või mitte, see kunstnik joonistas midagi, mida ta oli näinud või arvas olevat.

      Seda näitasid mitmed asjad. Näiteks oli Heu-Heu parem käsivars küünarliigese kohalt üsna paistes, nagu oleks ta olnud sealt vigastatud. Ning ka küünis ühel tema kohutaval käel – vasakul, arvan – oli katki ning tipust lõhestatud. Veel enam, ta laubal oli mügarik kühm just selle all, kus pikad raudhallid juuksetutid keskelt lahknesid ning rippusid alla mõlemal pool ta deemonlikku naiselikku nägu. Maalija pidi meenutama neid vigasid ja need täpselt üles joonistama, mõeldes mingile originaalile. Kindlasti, mõtlesin ma, poleks ta suutnud neid välja mõelda.

      Kust ta siis leidis oma modelli? Ütlesin, et olen kuulnud jutte olendeist, keda hüüti ngolokodeks, kes olid, СКАЧАТЬ