Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

      “Teemantidest? Ohoo! Teemantidest, mis muide on minu arust üks neist ohvritest, mille teie, valged inimesed, teete omaenda Heu-Heule. Noh, neil inimestel paistab neid palju olevat. Muidugi pole neist neile mingit kasu, sest nad ei kauple. Siiski, naised teavad, et need on ilusad, ning kinnitavad neid väikeste juustest kettide külge, olles neid kivil lihvinud, sest nad ei tea, kuidas neisse auke teha, sest need on nii kõvad, ja nad ei saa neid metalli külge panna. Nad suruvad neid ka oma toidunõude savisse, enne kui neid kuivatavad, tehes neist kenasid mustreid. Paistab, et need kivid ja ühed teised, mis on punased, uhuti sinna jõeveega kusagilt kõrbest, millest see läbi voolab, ja läbi mägedes oleva tunneli, arvan ma. Igal juhul leiatakse neid palju selle kallaste kruusast, mida nad panevad oma lapsi sõeluma läbi tiheda inimjuukseist sõela või mõnel muul sarnasel viisil. Oodake, ma näitan teile, missugused need on, sest mu sõnumitoojad tõid mulle peotäie või kaks palju aastaid tagasi.” Ja ta plaksutas käsi.

      Otsekohe, nagu ennegi, ilmus üks ta teenreist, kellele ta andis mingeid juhtnööre. Mees läks ja tuli viimaks tagasi väikese iidsest kortsus nahast pakiga, mis oli nagu tükk vanast kindast. Selle sõlmis ta lahti ja andis mulle. Selle sees oli palju väikesi kive, mis paistsid ja tundusid teemantidena, väga heade teemantidena, nagu ma otsustasin nende värvi järgi, kuigi ükski neist polnud suur. Ja nende hulgas sätendasid ka teised kivid, mis võisid olla rubiinid, kuigi ma polnud selles kindel. Hindasin selle kotitäie väärtust umbkaudu 200-300 naela ringis. Kui ma olin neid uurinud, pakkusin neid Zikalile tagasi, kuid ta lõi käega ja ütles:

      "Hoia need endale, Makumazahn. Mulle pole need head, ning kui sa jõuad Heu-Heu maale, võrdle neid nendega, mis sa sealt leiad, lihtsalt et veenduda, et ma ei valeta."

      "Kui ma jõuan Heu-Heu maale!" hüüatasin põlglikult. “Kus asub siis see maa ja kuidas pean ma sinna jõudma?”

      “Seda ma luban sulle homme rääkida, Makumazahn, mitte täna õhtul, sest see oleks kasutu ajakulu ja tuule tekitamine nina all, kuni ma tean kaht asja: kõigepealt, kas sa lähed sinna, ning teiseks, kas vallood võtavad su vastu, kui lähed.”

      “Kui olen kuulnud vastust teisele küsimusele, siis arutame esimest, Zikali. Kuid miks sa püüad mind lolliks teha? Need vallood ja metsikud heuheud, kellega nad võitlevad, arvan, et nad elavad kaugel. Kuidas saad sa siis vastuse homseks?”

      “On võimalusi, on võimalusi,” vastas ta unistavalt, siis paistis langevat mingisse unne, millest ta suur pea rinnale vajus.

      Vahtisin teda mõnda aega, kuni vaatasin sellest tegevusest väsides ümberringi ja märkasin, et äkki oli hakanud hämarduma. Kui ma seda tegin, hakkasin õhust kriiskeid kuulma, teravaid, närvidelekäivaid kriiskeid, nagu neid teevad rotid.

      "Vaata, baas," sosistas Hans ehmunult, "ta vaimud tulevad,” ja ta näitas ülespoole.

      Ma vaatasin, ning kõrgel ülal, nagu langeksid nad taevast, nägin mõnda laiatiivalist värelevat kogu, kokku kolm. Nad langesid ringidena väga ruttu ja ma märkasin, et nad olid nahkhiired, tohutu suured ja kurja välimusega. Nüüd keerlesid nad meie ümber nii lähedalt, et kaks korda puudutasid nende väljasirutatud tiivad mu nägu, pannes mind õudusest judisema, ning iga kord, kui elukas möödus, kriiskas ta mulle kõrva, pannes mu hambad plagisema.

      Hans püüdis üht neist endast eemale tõrjuda, mispeale too klammerdus ta käe külge ja hammustas ta sõrme, või nii ma otsustasin tema karjatuse järgi, mille järel ta tõmbas oma kübara kõrvadele ja torkas käed taskutesse. Siis koondasid nahkhiired oma tähelepanu Zikalile. Ikka ringi ja ringi lendasid nad ümber tema peadpööritavas ringis, mis tõmbus üha lähemale, kuni viimased kaks istusid ta õlgadele just kõrvade juurde ja hakkasid neisse vadistama, kui kolmas rippus ta lõua küljes ja torkas oma võigast pead vastu ta huuli.

      Sel hetkel paistis Zikali üles ärkavat, sest ta silmad avanesid ja lõid särama ning ta silitas oma kondiste kätega nahkhiiri oma õlal, nagu oleksid need tema lemmiklinnud. Veel enam, ta paistis rääkivat olendiga lõua küljes, rääkides keeles, mida ma ei suutnud mõista, kui see vadistas tagasi kriidi kriiksumise sarnasel häälel. Siis äkki lehvitas ta käsi ja kõik kolm tõusid jälle lendu, keereldes üha laiemas ringis ülespoole, kuni viimaks kadusid pimedusse.

      "Ma taltsutan nahkhiiri ja ma meeldin neile,” sõnas ta selgituseks, siis lisas: "Tule homme hommikul tagasi, Makumazahn, siis saan ehk sulle rääkida, kas vallood soovivad, et sa neile külla läheksid, ja kui nii, siis näitan sulle teed nende maale."

      Siis me läksime, küllalt rõõmsad minema pääsedes, sest Teede Avaja eriline jutt ning teadaanded, nagu neid spiritistlikes ringkondades kutsutakse, hakkasid varsti sulle närvidele käima, eriti õhtu hakul. Kui me komberdasime pimedas mööda seda vastikut kuru, küsis Hans:

      "Mis olid need suured asjad, mis rippusid Zikali õlgadel ja lõua juures?"

      "Nahkhiired, väga suured nahkhiired. Mis muud?” vastasin.

      “Mina arvan hoopis teisiti, baas. Arvan, et need on tema käsilased, keda ta saadab nende valloode juurde, just nagu ta ütles.”

      “Kas sa siis usud neisse valloodesse ja heuheudesse, Hans? Mina mitte.”

      “Jah, ma usun, baas, ja mis veel enam, ma usun, et me külastame neid, sest Zikali ütles, et me seda teeme, ning kes suudab võidelda Teede Avaja tahtega?"

      V peatükk – Allan lubab midagi

      Ma ei suutnud kunagi Musta Kloofi läheduses hästi magada. Sealt paistis alati hoovavat midagi kurja ja häirivat ning ka see öö polnud erandiks. Tund tunni järel, mõeldes vana võluri imejutule valloodest ja Heu-Heust, nende kuratlikust vaimust, lamasin selle üksildase paiga pingsas vaikuses, mida häiris vaid öösorri juhuslik karjatus, või ehk oli see jahisaak ta haardes või mõne paaviani haukumine kaljude keskel.

      See lugu oli tobedus. Ja siiski – siiski on Aafrika laiades avarustes nii palju kummalisi rahvaid peidus, ning mõnel neist on eriti kummalised uskumused või ebausud. Tõesti, ma hakkasin mõtlema, et kas need ebausud ei võinud aegade jooksul tekitada midagi käegakatsutavat, vähemalt nende arust, keda need mõjutasid.

      Ja selle loo või väljamõeldisega olid seotud ka mõned kummalised asjaolud, mida võis teatud viisil lugeda tõestatuiks. Näiteks see Heu-Heu pilt seal koopas, mille Zikali oma põrgulike trikkide abil tekitas tuleleeki; näiteks teemandid ja rubiinid või kristallid ja spinellid, mis need ka polnud, mis praegu lebasid mu jahikuue taskus. Kui oletada, et need olid teemandid, pidid need tulema mõnest väga kaugest või peidetud paigast, sest ma polnud kunagi näinud niisugusi kusagil, kus ma olin käinud, ja need olid ka täiesti erinevad neist, mida hakati just leidma Kimberley’s, olles näiteks palju rohkem veest lihvitud.