Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesi, olid siin elanud tohutud olendid, hiiglaslikud elevandid ja roomajad, nii suured kui sada krokodilli ülestikku, ning nagu mulle räägiti, koletislikud ahvid, palju suuremad kui ükski gorilla. Nad olid väga huvitatud ja Hans ütles, et mis puutus ahvidesse, oli see päris tõsi, sest ta oli näinud ühe pilti või hiiglase pilti, kes paistis olevat ahvisarnane.

      "Kus?" küsisin ma. “Raamatus?”

      “Ei, baas, siin koopas. Bušman tegi selle kümme tuhat aastat tagasi.” Sellega mõtles ta, et mingil määramatul ajal minevikus.

      Nüüd ma meenutasin muinasjutulist olendit, mida hüüti Ngolokoks, kes pidi elama, teadmata kus, idaranniku soodes ja mujalgi. See loom, kellesse, pean lisama, ma vähimatki ei uskunud, sest pean teda pärismaalaste väljamõeldud hirmutiseks, pidi olema vähemalt kaheksa jalga pikk, kaetud halli karvaga, ning tal pidid olema varvaste asemel küünised. Mu peamine allikas oli kummaline vana portugallasest kütt, keda olin kunagi tundnud, kes vandus, et oli näinud mudas jälgi, et too oli tapnud ühe ta meestest ning väänanud tal pea otsast. Küsisin Hansult, kas ta oli sellest kuulnud. Ta vastas, et oli, kuigi seda oli kutsutud Milhoy’ks, kuid et see kurat, mis oli sellesse koopasse maalitud, oli sellest suurem.

      Nüüd ma arvasin, et ta ajas mulle udujuttu, nagu pärismaalased sageli, ja ütlesin, et kui nii, siis parem näidaku ta mulle seda pilti otsekohe.

      "Parem oota, kui päike hommikul särab, baas,” vastas ta, “sest siis on valgus hea. Ja seda kuradit pole hea öösel vaadata."

      "Näita seda mulle," kordasin kibestunult. “Meil on vankris laternaid."

      Nii et pisut vastutahtmist juhtis Hans mind viiskümmend sammu või rohkemgi mööda koobast edasi, sest see oli väga suur, kandes üht laternat ja mina teist, kui kaks suulut järgnesid, küünlad peos. Minnes nägin seintel palju bušmanite joonistusi ning ka üht või kaht pilti neist kummalistest inimestest. Mõned neist joonistustest paistsid üsna värsketena, kuid teised olid kustunud või oli iidse kunstniku kasutatud värv maha koorunud. Need olid tavalised pildid, kuidas mehed kütivad kannasid ja teisi antiloope, lastes neid nooltega, samuti kuidas mõni odamees kütib elevante ja lõvisid.

      Üks neist siiski, mis oli kummalisel kombel neist kõige paremini säilinud, erutas mind tohutult. Seal olid mehed, kelle näod olid valgeks värvitud ja kes paistsid kandvat mingisugust soomusrüüd ja kummalisi teravatipulisi mütse, nagu minu arust kandsid neid früüglased, ründamas pärismaalaste kraali, mille pilliroost tara oli selgesti välja toodud, nagu ka ümmargused hütid selle taga. Veel enam, vasakul tirisid mõned neist meestest naisi eemale niisuguse asja poole, mis hulga laineliste joonte järgi otsustades paistis olema rohmakas joonistus merest.

      Ma vahtisin ja ahmisin õhku, sest kindlasti oli minu ees pilt foiniiklastest, kes olid oma naiseröövimisretkel, nagu neil iidsete kirjanike jutu järgi oli kombeks teha. Ja kui nii, siis pidi selle pildi maalijaks olema bušman, kes oli elanud kaks tuhat ja rohkemgi aastat tagasi. See oli hämmastav. Hans ei paistnud siiski huvituvat, vaid liikus edasi, nagu tahaks ebameeldivat asja lõpetada, ning ma pidin talle järgnema, kartes, et kaon selle tohutu koopa määratuisse sügavikesse.

      Viimaks jõudis ta praoni koopa küljel, millest pidin olema märkamata mööda läinud, nagu kindlasti ka paljud teised.

      "Siin on see koht, baas," ütles ta, “just nagu see enne oli. Nüüd tule mulle järele ja vaata, kuhu astud, sest põrandas on praod.”

      Ma pressisin end avasse, kust oli mul vaevalt ruumi läbi pugeda, kuigi ma pole väga paks. Sellele järgnes kitsas tunnel, mille tekitajaks oli kas vesi või plahvatavad gaasid sadu tuhandeid aastaid tagasi – arvan, et viimane, sest lagi, mis polnud põrandast kõrgemal kui kaheksa või üheka jalga, oli teravate nukkide ja konarustega, mis ei näidanud kusagil veejälgi. Kuid kuna mul pole vähimatki aimu, kuidas olid need suured Aafrika koopad tekkinud, ei aruta ma seda enam. Põrand oli siiski päris sile, sest seda oli kahtlemata kulutanud palju põlvkondi inimjalgu.

      Kui me olime roninud tunnelis kümme või kaksteist sammu, hüüdis Hans mulle, et ma vaikselt paigale jääksin ja mingil juhul ei liigutaks. Kuuletusin talle imestades ning minu laterna valgel nägin, kuidas ta enda oma tõstis, millel oli laternatipu tinavõru külge kinnitatud nahksilmus, et seda oleks mugavam vankri külge riputada, ning pani selle silmuse endale kaela, nii et latern rippus tal seljal. Siis surus ta end vastu koopaseina, nägu seina poole, nagu ei tahaks ta näha, mis on tema selja taga, ning ronis ettevaatlikult külgsammudega edasi, hoides kaljunukkidest kõvasti kinni. Kui ta oli roninud umbes kakskümmend või kolmkümmend jalga niisugusel krabisarnasel viisil, pöördus ta ja ütles: "Nüüd, baas, pead tegema, nagu mina tegin."

      "Miks?" küsisin.

      "Hoia laternat all ja sa näed, baas."

      Ma tegin seda ja märkasin, et sammu või kahe järel oli tunneli põrandas teadmata kui sügav lõhe, sest lambivalgus ei tunginud selle põhja. Ma märkasin ka, et serv koridoriseina ääres, mida mööda Hans oli läinud, polnud kusagil laiem kui kaksteist tolli ning mõnes paigas vähem kui kuus tolli lai.

      "On see sügav?” küsisin ma.

      Vastuseks leidis Hans kivitüki ja heitis selle sügavikku. Ma kuulatasin ning alles üsna pika aja pärast kuulsin alt selle kõlksatust.

      "Ütlesin baasile," sõnas Hans ülemuslikul toonil, “et parem oodata homseni, kui sellest august tuleb pisut valgust, kuid baas ei kuulanud mind ja teab kahtlemata paremini. Kas baas ei tahaks nüüd minna tagasi voodisse, nagu on minu arust kõige targem, ning tulla homme tagasi?"

      Kui peate tõtt teadma, siis ma poleks midagi meelsamini teinud, sest paik oli jäle. Kuid olin Hansu peale nii pahane, et ta mängis mulle seda trikki, et isegi kui kartsin murda oma kaela, ei tahtnud ma teha talle seda rõõmu, et ta pilkaks mind oma kavalal viisil.

      "Ei,” vastasin vaikselt, “ma lähen voodisse, kui olen näinud seda pilti, millest sa räägid, ja mitte varem.”

      Nüüd muutus Hans ärevaks ja palus mind siiralt mitte püüda lõhet ületada.

      “Ma mõistan, kuidas asi on,” ütlesin, “et seal pole mingit pilti ja sa lihtsalt mängid mulle oma vempe. Noh, ma tulen vaatama ja kui ma näen, et sa mulle valetad, siis panen sind seda kahetsema.”

      “Pilt on seal või oli, kui ma olin noor,” vastas Hans mornilt, “ning mis puutub ülejäänusse, siis teab baas paremini. Kui ta murrab nüüd oma kehas kõik kondid, ärgu ta mind süüdistagu, ning ma palun, et ta räägiks tõtt, kogu tõe, Reverend Isale seal taevas, kes jättis ta minu hooleks, ning ütleks Isale, et Hans palus tal mitte tulla, kuid tema kuri tuju ei lasknud tal seda teha. Vahepeal võiks baas parem saapad jalast võtta, sest nende bušmanite jalad, kelle vaime ma kõikjal tunnen, on serva väga libedaks teinud."

      Istusin vaikselt ja võtsin saapad jalast, mõeldes endamisi, et annaksin rõõmuga ära kõik Durbani panka kogutud säästud, kui mind sellest katsumusest säästetaks. Kui kummaline asi on küll valge mehe uhkus, eriti anglosaksi verest või millestki sellesarnasest. Mul polnud üldse vaja niimoodi riskida, kuid et Hans ja need kahvrid mind salaja ei pilkaks, pidin tegema seda vaid uhkuse pärast. Hingepõhjas needsin Hansu ja koobast ja auku ja pilti ja tormi, mis oli mind siia toonud, ja kõike muud, mis mul pähe tuli. Siis, kuna mu laternal polnud niisugust silmust nagu Hansu omal, võtsin laterna tinarõnga hambusse, kuigi see haises jõledalt, sest see paistis olevat ainus asi, mida teha, laususin vaikselt kõige siirama palve ja alustasin teed, nagu meeldiks mulle see.

      Tõtt-öelda mäletan sellest teekonnast vähe, välja arvatud et see paistis kestvat kolm tundi ja mitte minuti, ning kahe suulu tekitatud hädakisa ja halamist minu selja taga, kes jätsid minuga kõige südamlikumalt СКАЧАТЬ