Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid lihtne mees nagu tema isegi, temast allpool, kui ta juhtub olema selle rahva vapper esindaja, millest enamik mehi on vaprad.

      Nii et ma püüdsin mitte välkudest välja teha, isegi kui üks tabas viirpuud mitte rohkem kui kolmekümne sammu kaugusel. Juhtusin sinnapoole vaatama ning nägin viirpuud leekides, viimase oksani. Järgmisel hetkel nägin vaid tolmupilve, viirpuu oli läinud ning üks ta pilpaist tabas mu mütsi.

      Koos teistega kiskusin ja tagusin härgi, võtsin nööre ikkelt maha nii hästi kui sain, kuni viimaks olid nad kõik lahti ning sööstsid minema, et otsida varju pea kohal rippuvate kaljude alt, kust aga said, oma vaistu kasutades. Viimast kaht ikkehärga – väärtuslikke loomi – oli eriti raske vabastada, sest nad püüdsid järgneda oma kaaslastele ja pingutasid rihmu nii väga, et viimaks pidin need lahti raiuma, sest ma ei suutnud neid vabastada. Siis sööstsid nad teistele järele, kuid ei jõudnud kaugele, vaesed loomad, sest viimaks nägin neid mõlemaid – nad jooksid koos – langemas, nagu oleks neid südamesse tulistatud. Välk oli neid tabanud; üks neist ei liigutanud enam kunagi, teine lebas selili, põtkides mõne hetke, ja siis muutus sama vaikseks kui ta rakendikaaslane.

      "Ja mis sa selle peale ütlesid?" päris Good mõtlikult.

      "Mis sina oleksid ütelnud, Good?" küsis Allan karmilt. "Kui oleksid kaotanud kaks oma parimat härga niisugusel viisil, ning sul pole kuuepennistki, mille eest uusi osta? Noh, me kõik teame su keelekasutust, nii et sul pole vaja vastata."

      "Oleksin öelnud…" alustas Good, asetades end tema olukorda, kuid Allan katkestas teda käeviipega.

      "Midagi Kõikvõimsa Jupiteri kohta, arvan ma,” lausus ta.

      Siis ta jätkas.

      Noh, mis mina ütlesin, kuulis vaid kaitseingel, kuigi tõenäoliselt arvas Hans selle ära, sest ta karjus mulle:

      "Need oleksime võinud olla meie, baas. Kui taevas on vihane, peab ta kellegi saama, parem härjad kui meie, baas.”

      “Koobas, sa tobu!” möirgasin ma. “Jää vait ja vii meid koopasse, kui see olemas on, sest kohe algab rahe.”

      Hans irvitas ja noogutas, siis hakkas üllatava kiirusega mäest üles ronima, paludes teistel järgneda, kiirustatuna suurest raheterast, mis tabas teda pähe. Viimaks jõudsime varisenud kivide hunnikuni, millest me põiklesime ja rabelesime üle pimeduses, mis nüüd, rahe langema hakates, oli välgulöökide vaheajal tihedam kui kunagi varem. Kõige suurema kivi taga sööstis Hans põõsastesse, tirides mind kahe kivi vahele, mis moodustasid loodusliku värava taga olevale koopale.

      "Siin see koht on, baas,” sõnas ta, pühkides verd, mis voolas ta laubalt rahekivist tekkinud haavast.

      Kui ta rääkis, näitas mulle eriti ere sähvatus, et olime teadmata kui suure koopa suus. Et see pidi olema suur, võis arvata kõuekõmina kaja järgi, mis järgnes sähvatusele, ning see paistis kõmisevat selles õõnsas paigas mäe sisemuse mõõtmatuist sügavustest.

      II peatükk – Pilt koopas

      Me ei jõudnud koopasse mingil juhul liiga vara, sest kui poisid olid meie järel sisse roninud, algas tõsine rahehoog, ning teie, sõbrad, teate või olete vähemalt kuulnud, missugune võib olla Aafrika rahe, eriti Bergi mägedes. Olen näinud, kuidas raheterad lähevad läbi tsingitud pleki nagu püssikuulid, ning ma tõesti usun, et mõned neist teradest, mis seekord langesid, oleksid läinud ka läbi kahekordse pleki, sest need olid sama suured kui ränikivid ja sama teravad. Kui nimetatud torm oleks tabanud kedagi avamaal ilma vankrita, mille alla ronida, või sadulata pea peale panemiseks, ma kahtlen, kas ta oleks ellu jäänud, et näha jälle selget taevast.

      Vankrijuht, kes oli nutu äärel kurvastusest Kapteini ja Deutchmanni pärast, nagu kaht juhthärga nimetati, läks peaaegu hulluks, sest arvas, et rahe võiks tappa teisi, ning tahtis tõesti välja joosta metsiku mõttega karjatada neid kuhugi varju alla. Käskisin tal vaikselt istuda ja mitte olla loll, sest me ei saanud teha midagi nende aitamiseks. Hans, kel oli välgu ajal kombeks usklikuks muutuda, märkis mõtlikult, et polnud kahtlust, et see “Suur-suur” seal taevas vaatab mu karja järele, sest mu Reverend Isa (kes oli õpetanud talle erilist usku või uskude segu, mis Hansu arvates oli kristlus) oli talle öelnud, et kari tuhandel künkal on Tema eriline vara, ning kas polnud siin Bergil me just tuhande künka keskel? Suulust vankrijuht, kes polnud “usku leidnud”, vaid oli lihtne, toores metslane, vastas teravalt, et kui asi on nii, kas poleks siis see “Suur-suur” võinud kaitsta ka Kapteini ja Deutchmanni, mida ta oli selgelt keeldunud tegemast. Siis, nagu mõni raevukas naine, et närve lõdvestada, hakkas ta Hansu sõimama, keda ta hüüdis kollaseks šaakaliks, lisades, et ka kõige hullema härja saba oli rohkem väärt kui kogu ta keha, ning ta soovis, et pigem tabaksid raheterad Hansu vääritut nahka ja mitte tema hindamatute loomade omi.

      Need vastikud märkused tema isiku kohta ärritasid Hansu, kes ajas hambad irevile nagu vihane koer ja vastas sobivas keeles, mis sisaldas mõtisklusi suulu perekonna ja eriti ta ema kohta. Lühidalt, kui ma poleks sekkunud, oleks tekkinud kena tüli, mis oleks võinud lõppeda rusikahoopide või noalöökidega. Seda ma siiski energiliselt tegingi, öeldes, et seda, kes ütleb järgmise sõna, peaks koopast välja löödama, et ta vaidleks rahe ja välguga, ja pärast seda oli rahu majas.

      Torm jätkus veel kaua, sest vahel, kui see paistis juba vaibuvat, tuli see jälle tagasi, liikudes ringis, nagu niisugused tormid vahel teevad, ning kui rahe oli möödas, järgnes paduvihm. Seepärast, kui kõu enam ei kõmisenud ega kajanud mäetippudel, oli pimedus käes, nii et sai selgeks, et me pidime ööseks peatuma seal, kus olime, eriti kuna poisid, kes olid läinud härgi otsima, teatasid, et nad ei suuda neid leida. See polnud meeldiv, sest koobas oli ebatavaliselt külm ja vanker oli liiga märg, et selles magada.

      Siin oli veel kord abi Hansu mälestustest. Olles laenanud mu tikke, roomas ta mööda koobast sügavamale ning tuli viimaks tagasi, tirides suurt hulka puid enda järel, tolmuse ning ussidest söödud välimusega, kuid kuivi ja väga sobivaid süütamiseks.

      "Kust sa selle said?" küsisin ma.

      "Baas," vastas ta, “kui ma elasin siin koos bušmanitega, kaua enne, kui need mustad lapsed,” (see solvang käis vankrijuhi ning härjaajaja kohta, kelle nimed olid Mavoon ja Induka) "olid sigitatud nende tundmatute isade poolt, peitsin ära suure hulga puid talve jaoks või puhuks, kui peaksin kunagi siia tagasi tulema, ning need on ikka veel seal, kaetud kivide ja tolmuga. Sipelgad, kes maas rongi jooksevad, teevad sama asja, baas, et nende lastel oleks toitu, kui nad on surnud. Nii et nüüd, kui need kahvrid aitaksid mul puid tassida, teeksime hea tule ja oleksime soojas."

      Imetledes väikese hotentoti ettenägelikkust, mille oli talle sisse kasvatanud ta sadade esiisade põlvkondade vajadused, palusin, et teised läheksid temaga peidupaika, mida nad punastades tegid, ning viimaks saime suurepärase tule. Siis tõin pisut toitu, sest õnneks olin hommikul tapnud antiloobi, kelle liha me röstisime sütel, ning koos lähkritäie veiniga vankrist sõime peatselt suurepärast õhtusööki. Tean, et paljude meelest pole hea anda pärismaalastele alkoholi, kuid mina olen leidnud, et kui neil on külm ja nad on väsinud, ei tee üks naps neile halba ja parandab märgatavalt nende tuju. Häda oli selles, kuidas takistada Hansul võtmast rohkem kui üht, ja viimaks tegin sellest lähkrist enda voodikaaslase.

      Kui meie kõhud olid täis, süütasin piibu ja hakkasin Hansuga vestlema, keda see grokk oli teinud jutukaks ja seepärast huvitavaks. Ta küsis minult, kui vana oli see koobas, ja ma ütlesin talle, et see oli sama vana kui Bergi mäed. Ta vastas, et oligi nii arvanud, sest kaugemal koopapõrandas olid mõned jalajäljed, mis olid kivistunud ja neid polnud jätnud ükski olend, keda tema oli kunagi kuulnud või näinud, ja ta näitab neid mulle homme, kui ma soovin. Veel enam, seal lebas ka kummalisi konte, mis olid samuti kivistunud ja need СКАЧАТЬ