Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ajaloolised ööd, I osa - Rafael Sabatini страница 9

Название: Ajaloolised ööd, I osa

Автор: Rafael Sabatini

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Историческая литература

Серия:

isbn: 9789949459162

isbn:

СКАЧАТЬ Te räägite, et seda saaks saavutada paavsti bulla lõhki rebimisega?”

      “Pärast seda võiks abielu seadustühiseks kuulutada,” seletas Argyll.

      Mary vaatas Bothwellist mööda tulle ja toetas lõua peopessa.

      “Jah,” ütles ta aeglaselt ja mõtlikult ning kordas siis taas, “jah. See oleks üks võimalus. See ongi see võimalus.” Ning äkki vaatas ta üles ja nad nägid tema silmades kahtlust ja hirmu. “Kuid sel juhul – mis saab minu pojast?”

      “Ahah!” ütles Lethington mõrult. Ta raputas oma kitsaid õlgu, sirutas käsi ja naases siis endisesse asendisse. “See ongi takistus, nagu me ka ette nägime. See paneks ohtu tema õiguse troonile.”

      “Te tahate öelda, et see teeks temast sohilapse?” hüüdis Mary, nõudes nende mõtete täielikku väljaütlemist.

      “Seda see tõepoolest teeks,” nõustus riigisekretär.

      “Niisiis,” ütles Bothwell pehmelt, “jõuame tagasi Aleksandri meetodi juurde. Mida sõrmed lahti harutada ei suuda, võib nuga läbistada.”

      Naine värises ja tõmbas oma karvase keebi endale tihedamini ümber.

      Lethington nõjatus ettepoole. Ta rääkis lahke ja rahustava häälega.

      “Jätke see asi meie hooleks, emand,” kõneles ta, “ja me leiame vahendi, millega vabastada Teie Armulisus sellest noorest lollpeast teie au või poega kahjustamata. Ja Murray krahv uurib teist võimalust, kui te annate Mortonile ja tema sõpradele Darnley teenistuses korda saadetud mõrva andeks.

      Mary vaatas neile järgemööda otsa, uurides nende näoilmeid. Siis liikus tema mõtisklev pilk tagasi leegitsevatele halgudele ja ta rääkis väga vaikselt.

      “Ärge tehke midagi, millest võiks sündida kahju minu aule või südametunnistusele,” ütles ta kummaliselt, justkui meelega rõhutades ainult oma sõnade otsest tähendust. “Ennem laseksin teil selle asja puutumata jätta, kuni Jumal selle lahendab.”

      Lethington vaatas ülejäänud kahe otsa ja nemad vaatasid tema poole. Ta hõõrus oma käsi pehmelt üksteise vastu.

      “Usaldage meid, emand,” vastas ta. “Me kohtleme seda asja nii, et Teie Armulisus ei näe meid tegemas midagi muud kui seda, mida Parlament on heaks kiitnud.”

      Mary ei vastanud meelega ja nii järeldasid teised rahulolevalt vastust tema vaikimisest. Nad otsisid üles Huntly ja sir James Balfouri ning lubasid viiekesi üksteisele, et hävitavad tema, keda nad kutsusid “nooreks lollpeaks ja uhkeks türanniks”, viies lubaduse täide, kui Mary on Mortonile ja tema kaaslastele andestanud.

      Alles jõululaupäeval kirjutas Mary umbes seitsmekümne põgeniku, kes kuulutati lindpriiks osaluse eest Rizzio mõrvas ning kelle suhtes ta oli seni üles näidanud nii suurt vaenulikkust, armuandmisdokumendile alla.

      Maailm ei näinud selles midagi enamat kui lahkust ja heategu, üldist hea tahte ülesnäitamist. Kuid need viis, kes olid Craigmillari lossis end vastastikku sidunud, nägid selles täpsemalt tema osa pakutud tehingus, hinda, mida ta maksis, et saada lahti Darnley’st, märki, et ta on täielikult nõus, et sõlm, mida ei saa lahti harutada, tuleb lahti raiuda.

      Samal päeval läks Tema Armulisus koos Bothwelliga lord Drummondi juurde, kus nad peatusid enamiku nädalast ja kust nad läksid koos edasi Tullibardine’i, kusjuures nende vahetu ja lähedane suhtlemine skandaalile hoogu juurde andis.

      Samal ajal lahkus Darnley Stirlingist, kus ta oli viimasel ajal viletsates tingimustes elanud, aadelkonna poolt ignoreeritult, vaid hädavajalikke kulutusi tehes, oma tavalistest teenritest ilma jäetult, asendanud lauahõbeda tinanõudega. Haletsusväärne nooruk jõudis Glasgow’sse surmani haigena. Ta oli haigestunud teel ning sellest oli loomulikult levima hakanud kuulujutt, et teda mürgitati. Hiljem, kui saadi teada, et tema kunagi kaunis olnud nägu oli nüüd plekiline ja rikutud, mõisteti, et tema haigus ei olnud midagi muud kui tema kõlvatu eluviisi vältimatu tagajärg.

      Arvates, et ta on suremas, kirjutas Darnley kuningannale haledaid kirju, kuid Mary ignoreeris neid, kuni kuulis, et tema seisund on paranemas, ja läks teda viimaks (29. jaanuaril) Glasgow’sse külastama. Võis vabalt olla, et ta lootis, et loodus lahendab selle asja tema eest ja planeeritud meeleheitlikud abinõud ei osutu enam vajalikuks. Kuid kuuldes tema paranemisest muutusid tähtsaks kaks asja: tuua ta kohta, mis sobiks Mary plaanide jaoks, ja teeselda temaga uuesti head läbisaamist, isegi uut ja õrna kiindumust, et keegi ei võiks teda hiljem järgnevates komplikatsioonides süüdistada.

      Ma loodan, et ei kohtle tema mälestust sellega ebaõiglaselt. Just niimoodi mõistan ma tagajärgi ja ma ei näe ühtki teist võimalikku tõlgendust.

      Mary leidis ta voodist, nägu moonutuste varjamiseks siidrätikuga kaetud, ja kuninganna oli – näiliselt – nii liigutatud, et langes mehe kõrvale põlvili ja nuttis tema ja enda teenrite juuresolekul, kahetsedes kõike, mida ta oli minevikus teinud ja mis võis mehe moondumises osaliselt süüdi olla. Järgnes leppimine ning naine kohtles teda õrnalt, muutus temaga suhtlemisel hoolitsevaks ja vandus, et kohe, kui tema seisund lubab teda liigutada, viiakse ta keskkonda, mis on tema seisuses mehe väärikusele kohasem ja tervislikum.

      Rõõmuga nõustus mees siis Holyroodi naasma.

      “Mitte Holyroodi,” ütles Mary. “Vähemalt mitte enne, kui teie tervis on paranenud, et te ei kannaks ohtlikku nakkust üle oma väikesele pojale.”

      “Kuhu siis?” küsis ta naiselt, ning kui too mainis Craigmillarit, tõusis ta voodis istukile, nii et rätik libises tema näolt ja Mary varjas raskustega jälestust, mida mehe mädavillid temas tekitasid.

      “Craigmillar!” hüüatas mees. “See on siis on tõsi, mida ma olen kuulnud.”

      “Mida te kuulnud olete?” küsis Mary kulmu kortsutades ja talle, nägu kahvatu, otsa vaadates.

      Tema kõrvu oli kostnud kuulujutt Craigmillari kokkuleppest. Talle oli öeldud, et seal koostatud paber oli antud kuningannale allakirjutamiseks, kuid ta oli keeldunud. Nii palju ütles ta naisele, lisades, et ta ei suuda uskuda, et Mary talle halba teeks, kuid miks soovib viimane siis teda Craigmillari viia?

      “Teile on valetatud,” vastas Mary talle. “Ma ei ole sellist paberit näinud, ma pole sellele alla kirjutanud ega ei ole seda ka minult palutud,” mis tõepoolest oli sisuliselt tõsi. “Seda ma vannun. Mis puutub teie Craigmillari minemisse, siis lähete sinna, kui seda ise tahate.”

      Mees vajus tagasi patjadele ning värin tema kehas lakkas.

      “Ma usun teid, Mary. Ma usun, et te ei teeks mulle kunagi midagi halba,” kordas ta, “ja kui keegi teine seda teeks,” lisas ta ülespuhutult, “maksavad nad selle eest kallilt, kui nad ei taba mind une pealt. Kuid ma ei lähe kunagi Craigmillari.”

      “Ma ütlesin, et võite minna, kuhu soovite,” kinnitas Mary talle taas.

      Darnley kaalus olukorda.

      “Kirk o’Fieldis on üks maja. Sellel on kena aed ja see on piirkonnas, mida peetakse Edinburgh’ läheduses kõige tervislikumaks. Ma vajan head õhku, mulle on öeldud, et minu keha sellest katkust puhastamiseks on tarvis head õhku ja vanne. Kirk o’Field sobiks, kui see ka teie heakskiidu pälvib.”

      Mary nõustus kohe ja saatis käskjalad välja, et maja ette valmistataks ja Holyroodist sinna paremat mööblit viidaks, et see oleks kuninga sealviibimiseks nii sobiv СКАЧАТЬ