Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Darnley poole. “Andke mulle sulg ja tint, mu isand.”

      Darnley kastis sulepea tinti ja ulatas selle talle. Mary seadis pärgamendi oma kõrval asunud alusele. Kui ta kummardus, et dokumendile allkirja anda, libises sulg tema näppude vahelt ja ta vajus sügava ning värisemapaneva hingetõmbega tagasi oma toolile, silmad suletud ja nägu haletsusväärselt valge.

      “Kuninganna minestas!” hüüdis Murray, ettepoole hüpates.

      Kuid Mary kogus ennast kohe, naeratades väsinult.

      “Pole midagi, see on möödas,” kostis ta. Kuid kõnelemise ajal katsus ta käega oma laupa. “Ma tunnen end uimaselt. Minu enesetunne…” Tema värisev hääl peatus ja suurendas nende kaastunnet, pannes neid häbi tundma omaenda karmuse pärast. “Jätke see tagatis minuga. Ma kirjutan sellele alla hommikul – tõesti, nii varsti, kui olen selleks füüsiliselt võimeline.”

      Tema viipe peale tõusid nad põlvedelt ja Morton kuulutas ennast kõigi nimel täielikult rahuldatuks ning tundis kahetsust vaevade pärast, mida nad talle olid põhjustanud ning mille eest nad tulevikus andestust saada lootsid.

      “Ma tänan teid,” vastas ta lihtsalt. “Te võite minna.”

      Nad lahkusid lossist rahulolevalt ning asja lõppenuks lugedes ratsutasid oma elupaikadesse Edinburgh’ linnas; Murray läks koos Mortoniga.

      Kohe ilmus Lethingtoni Maitlandi juurde, kes oli maha jäänud, üks kuninganna teenijatest, kes palus teda kuninganna juurde. Mees leidis ta voodisse minekuks valmistumas ning võeti vastu pisarate ja süüdistustega.

      “Härra,” ütles ta, “üks minu tingimusi, millega ma isandate soovile järgi andsin, oli, et tehakse kohe lõpp minu siinsele vangistusele. Kuid ometi valvavad relvastatud mehed minu kambri ust ning minu teenijate liikumistele tehakse piiranguid. Kas te nimetate seda minu suhtes ausaks? Kas pole ma mitte täitnud kõiki isandate nõudmisi?”

      Lethington, pidades tema taotlust õigustatuks, parandas – häbistatult ja segaduses – olukorra viivitamatult, eemaldades valvurid koridoridest ja treppidelt, jätmata alles kedagi peale nende, kes tegid ringe ümber lossi.

      Seda mõtlematust pidi ta hommikul kibedasti kahetsema, kui avastati, et öösel polnud Mary mitte ainult põgenenud, vaid oli Darnley endaga kaasa võtnud. Koos tema ja mõne kaaslasega oli ta täide viinud oma plaani, millega ta oli samal päeval varem võitnud oma hirmunud abikaasa koostöövalmiduse. Keskööl olid nad läinud mööda lossi valvamata koridore alla keldritesse, kust viis salakäik kabelisse. Läbi selle käigu ja üle surnuaia, kus puhkas ka seigneur Davie värskelt maetud keha – peaaegu et üle kabeli ukse juures asuva haua enda – läksid nad ja leidsid ootamas Darnley käsu peale sinna jäetud hobused. Nii kiiresti olid nad ratsutanud, et teisipäeva hommikul kella viieks olid nad Dunbaris.

      Asjatult saatsid ärevad isandad talle järele teate, nõudes tema allkirja tagatisele, millega arvestama ta oli nad pettusega enneaegselt pannud.

      Nädala möödudes põgenesid nad armee eest, mille eesotsas naasis neid hävitama vang, kes oli põgenenud nende käte vahelt. Liiga hilja nägid nad kunsti, millega ta oli neid lollitanud, ahvatledes nõrga Darnley nende reetmisele.

      II KIRK O’FIELDI ÖÖ

      Darnley mõrv

      Ehk oli Šoti kuninganna rohkelt eksimusi sisaldava elu suurim viga see, et ta kõhkles oma abikaasa Darnley’le tema tegudele vastavalt kätte maksmast, nagu ta oli vandunud toimida siis, kui David Rizzio mõrvati.

      Kui Rizzio tapeti ja mõrvarid hoidsid teda ennast ta Holyroodi lossis vangis, samal ajal kui Darnley valitses kuningana, oli ta teeselnud usku oma abikaasa süütusesse, et teda kättemaksu täideviimiseks ära kasutada.

      Ta oli tema argliku loomusega nii osavalt mänginud, et suutis teda veenda, et teised reeturitest isandad, kellega mees oli mesti löönud, olid tegelikult Darnley surmavaenlased, et nad teesklesid temaga sõprust, et teda tööriistana kasutada, ja kui temast poleks neile enam kasu olnud, oleksid nad ta hävitanud.

      Järgnenud kabuhirmus oli mees reetnud oma kaasosalised, aidates kuningannat pettuses, lubades allkirjastada dokumendi, mis jätaks toimunud sündmused unustusse. Seda uskudes olid isandad muutunud tähelepanematuks, viimast ära kasutades oli ta koos Darnley’ga öösel Holyroodist põgenenud.

      Petetud isandate südametes asendus vähenev lootus raevu ja meeleheitega ja nad saatsid Dunbari käskjala, nõudes temalt eelneva lubaduse, neile kaitset kindlustavale dokumendile alla kirjutamise täitmist.

      Kuid Mary oli käskjala minema saatnud ning samal ajal, kui tema kokku kutsutud sõjavägi oli ikka veel kiirustades kogunemas, kasutas ta oma oskusi ja tekitas mõrasid nende meeste omavahelistesse suhetesse.

      Oma lihasele vennale, Murray krahvile, Argyllile ja kõigile teistele, kes olid tema abielu ajal mässutõstmise pärast riigist välja aetud – ning kes ei teadnud, mida asjade praeguse seisu juures ette võtta, sest mõrva üks eesmärke oli olnud nende õiguste taastamine – saatis ta täieliku armuandmiskirja, tingimusel, et nad kohe seigneur Davie mõrvaga seotud isikutest lahti ütlevad.

      Selle tingimusega nõustusid nad tänulikult, mis oli ka aimatav. Seetõttu leidsid Morton, Ruthven ja nende kaaslased end kaaslastest ja sõduritest hüljatuna – isegi Darnley’st, kelle tõttu nad mõrvaga üldse seotuks said – ja põgenesid eri suundades.

      Märtsi lõpuks kuulutati Morton, Ruthven, Byres’ Lindsay, George Douglas ja kuuskümmend teist meest mässajateks, kelle vara ja elu kuulus konfiskeerimisele, samas kui Thomas Scott, kes oli olnud tunnimeeste ülem, kes valvasid Tema Majesteeti tema vangis olemise ajal Holyroodis, poodi üles ja tõmmati turuplatsil neljaks

      Kuuldused sellest jõudsid põgenikeni ja suurendasid veelgi nende meeleheitlikku raevu. Kuid mis mõrvar Ruthvenil tõeliselt kopsu üle maksa ajas, oli Darnley avalik teadaanne, kus ta eitas täielikult teadlikkust ja osalust Rizzio mõrvas, ka ei mõjunud tema tujule just meelitavalt see, et kogu Šotimaa helises põlglikust naerust selle häbiväärse ja argpüksliku põgenemise pärast. Haigevoodist Newcastle’ist, kus ta kuus nädalat hiljem viimaks suri, vastas hüljatud kurikael sellele, saates kuningannale lepingu, millele ta Darnley’lt enne kogu afääriga tegelemist allkirja oli nõudnud.

      See oli hukutav dokument. Kuninga selge allkirja ja pitseri kohal ilutses ülestunnistus, mitte ainult kaudne tõend, et tegu oli sündinud kuninga tahtel ja käsul, vaid et kogu vastutus kuulus talle ning et ta võtab kõik teo tagajärjed selle sooritajatelt enda peale.

      Mary võis vaevalt olla lootnud oma väärtusetule abikaasale vastu astuda nii täieliku tõestusega tema valelikkuse ja nurjatuse kohta. Ta saatis Darnley järele, üllatas teda ebameeldiva lepingu näitamisega, lõpetas omapoolse hea läbisaamise, mida ta teatud eesmärkidel teeselnud oli, ja saatis ta enda juurest minema sellise vihaga, mille läheduses mees viibida ei julgenud.

      Siis võis meest näha oma häbistatuse koorma all murdunult, mõistnud lõpuks, et ta oli igal rindel lüüa saanud, esiteks aadlikelt nende eesmärgi pärast ja siis kuningannalt tema omade tõttu. Viimase sallimatus tema suhtes oli nüüd nii ilmne, et see levis kõigi seas, kes tema ümber teenisid – ta suhtus Darnley’le tehtud sõbralikesse tegudesse ilmse rahulolematusega – nii et mees oli sunnitud õukonnast lahkuma, sest tema elu seal oli muutunud võimatuks. Mõnda aega rändas ta siia-sinna maal, kus kõik uksed tema ees suleti ja kus iga mees, mistahes rühma kuuluv, petis või aus, teda ühtemoodi jälestas. Lõpuks läks ta oma isa Lennox’i juurde, ja lõbustas ennast Glasgow’s nii hästi kui suutis koerte ja kullide seltskonna ja vulgaarsete armuafääridega, СКАЧАТЬ