Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille jooksul mees Kirk o’Fieldi majas paranes; naine mängis ja koketeeris temaga nagu neiu oma kallimaga, nii et ainsaks jututeemaks oli üksteise taasleidmine ja lootus, et see viib rahuni riigi siseasjades, millest tõuseb kasu kõigile. Kuid oli ka palju neid, kes olukorda jälgisid, mõeldes, kas naiselik muutlik ja kapriisne meel võis muuta vihkamist nii ruttu kiindumuseks.

      Darnley majutati ülemisele korrusele, tuppa, mis oli paleest toodud mööbliga mugavalt sisustatud. Seal rippusid kuus seinavaipa ja põrandat kattis osaliselt idamaa vaip. Peale kena voodi, mis kunagi oli kuulunud kuninganna emale, olid seal mõned lillast sametist kõrged toolid, rohelise sametiga kaetud laud ja mõned punased padjad. Voodi kõrval seisis eriliselt ette valmistatud vann, mis oli osaks ravist, mida Darnley parajasti sai. Selle kokkusobimatuks kaaneks oli hingedelt ära tõstetud uks.

      Otse all oli tuba, mis oli ette valmistatud kuninganna tarvis, seal asus väike kollasest ja rohelisest damastist voodi karusnahkse voodikattega. Akendest oli näha lähiümbrust ja uks avanes aeda viivasse koridori.

      Kuninganna magas seal mitmel varasel veebruariööl, sest ta veetis tõepoolest rohkem aega Kirk o’Fieldis kui Holyroodis, ning kui ta ei olnud Darnley’le tema kambris seltsiks tema haigustüdimust peletamas, nähti teda leedi Reres’ga aias kõndimas ning mõnikord kuulis Darnley oma voodist teda laulmas, kui ta seal jalutas.

      Mitte kunagi alates nende üürikesest kurameerimisajast ei olnud naine temasse nii hästi suhtunud ja kõik mehe hirmud, et Mary lähimad sõbrad hauvad tema vastu vaenulikke plaane, lakkasid viimaks. Kuid siiski mitte kauaks. Tema rumalasse illusiooni ilmus Holyroodi isand Robert, kelle hoiatus pani ta paanitsedes higistama.

      Vandenõulased olid palganud endile oma plaanide elluviimiseks appi mõned usaldusväärsed abilised ja laialt oli levinud kuulujutt – nagu kuulujutud ikka levivad – et kuningat ähvardab oht. Sellest jutust tõi isand Robert talle sõna, öeldes talle ausalt ära, et kui ta sellest paigast kiiresti ei põgene, jätab ta sinna oma elu. Kuid kui Darnley seda kuningannale kordas ja viimane nördinult isand Roberti kutsuda lasi ja küsis, mida see tähendama peab, eitas viimane, et ta oli kunagi sellise hoiatusega maha saanud, väites, et temast on ilmselt valesti aru saadud – et viidati ainult kuninga seisukorrale, mis nõudis tema arvates teistsugust ravi ja tervislikumat õhku.

      Teadmata, mida uskuda, muutus Darnley ebalevaks. Kuid Mary’t usaldades ja tundes ennast turvaliselt, kui naine oli tema läheduses, nõudis ta üha sagedamini ja sagedamini tema kohalviibimist, ning kui teda polnud, oli ta üha närvilisem ja närvilisem. Tema rahustamiseks nõustus Mary nii tihti kui võimalik Kirk o’Fieldis magama. Ta oli seal sama nädala kolmapäeval ja siis jälle reedel, ning ta oleks seal taas viibinud sel saatuslikul pühapäeval, üheksandal veebruaril, kuid sel päeval pidi tema teener Sebastien – kes oli teda saatnud Prantsusmaast peale ning kellesse ta oli sügavalt kiindunud – abielluma, ning Tema Majesteet oli lubanud sel õhtul Holyroodis maskimängus osaleda, austades nõnda tema pulmi.

      Sellegipoolest ei jätnud ta oma abikaasat seetõttu täielikult unarusse. Ta ratsutas varasel õhtutunnil Kirk o’Fieldi, saadetuna Bothwellist, Huntly’st, Argyllist ja mõnedest teistest, ning jätnud isandad ajaviiteks alla kaarte mängima, läks ta Darnley juurde ja istus tema voodi kõrvale, lohutades kummaliselt mures hinge, kes oleks justkui aimanud seda, mis oli tulemas.

      “Ärge jätke mind täna õhtul,” anus mees teda korra.

      “Kahjuks,” vastas naine, “ma pean! Sebastien pannakse paari ja ma olen lubanud kohal olla.”

      Mees ohkas ja vahetas närviliselt asendit.

      “Varsti olen ma terve ja siis ei kummita mind enam need rumalad kuulujutud. Kuid just nüüd ei saa ma teid oma silma alt ära lasta. Kui te olete koos minuga, olen ma rahulik. Ma tean, et kõik on hästi. Ent kui te lähete, siis ma kardan, lamades abitult siin.”

      “Mida te peaksite kartma?” küsis Mary temalt.

      “Viha, mis ma tean, et on minu vastu elus.”

      “Te heidate ise varje, mis teid hirmutavad,” ütles Mary.

      “Mis see oli?” hüüdis mees äkilises hirmus voodis istukile tõustes. “Kuulake!”

      Alumisest toast kostis vaikselt samme, saadetuna millegi veeretamise helidest.

      “Need on minu teenrid minu toas – asju korda seadmas.”

      “Mistarvis, kui te seal täna öösel ei maga?” küsis mees. Ta tõstis häält ja kutsus oma paaži.

      “Milleks, mida te teete?” küsis Mary mehelt, ohjeldades omaenda paanikat.

      Mees vastas talle, paludes tuppa sisenenud noorukil minna ja vaadata, mis alumises toas toimub. Poiss lahkus ja oleks ta oma ülesande ustavalt täitnud, oleks ta leidnud Bothwelli mehed Hay ja Hepburni ning kuninganna teenri Nicholas Huberti, rohkem tuntud kui Pariis Prantsusmaalt – tühjendamas püssirohuvaati otse kuninga voodi alla. Kuid juhtus, et koridoris kohtus ta äkki näost näkku suurepärases kübaras ja kuues Bothwelliga ning too küsis, kuhu ta läheb.

      Poiss ütles talle.

      “See on tühiasi,” sõnas Bothwell. “Nad liigutavad Tema Armulisuse voodit vastavalt tema soovile.”

      Ja noormees, olles löödud sellest käskivast mehest, kes nii tõhusalt tal teed tõkestas, valis väiksema vastupanu. Ta läks tagasi, et teatada kuningale, nagu oleks ta ise näinud, mida isand Bothwell oli talle vaid öelnud.

      Kinnitus rahustas Darnley’d ja noormees lahkus.

      “Kas ma ei öelnud teile, kuidas asjad on?” küsis Mary. “Kas minu sõnast ei piisa?”

      “Andestage mulle minu kahtlused,” palus Darnley. “Tõepoolest, ma ei võinudki kahelda teis, kes te olete minu suhtes minu piinavas seisundis näidanud üles nii palju lahkust.” Ta ohkas ja vaatas naisele melanhoolsete silmadega otsa.

      “Tahaksin, et minevik teie ja minu vahel oleks olnud teistsugune,” ütles ta. “Olin kuningaseisuse jaoks liiga noor. Oma rohelises nooruses kuulasin halbu nõuandjaid ning muutusin armukadedaks, tehes lollusi, mis sellega kaasas käivad. Ja kui te mu välja viskasite ja ma jäin sõpradeta, võttis minu üle võimust saatan. Ent siiski, kui te oleksite vaid nõus kogu mineviku unustusse matma, teeksin ma selle heaks ja te leiaksite mu praegu rohkem väärt olevat.”

      Mary tõusis, huuled valged, põu pika mantli all hingeldamas. Ta pöördus ja astus akna juurde. Seal seisis kuninganna ja vaatas välja, süngesse õue, põlved värisemas.

      “Miks te mulle ei vasta?” hüüdis mees.

      “Mis vastuseid te vajate?” küsis Mary ja ta hääl värises. “Kas teile ei ole juba vastatud?” ning siis lisas hinge kinni pidades: “Ma arvan, et on aeg minna.”

      Nad kuulsid trepil raskeid samme ja mõõga kõlinat, kui see vastu käsipuud põrkas. Uks avanes ja Bothwell, mässituna erepunasesse keepi, seisis oma laiu õlgu kummargil hoides madala uksepiida all. Tema säravad silmad, nii kummaliselt mõnitava vaatega, ja kogu nägu oli Darnley poole pööratud ning tema pilk tekitas Darnley’s vaikset hirmu ja raevu.

      “Teie Armulisus,” ütles Bothwelli madal hääl, “on peaaegu südaöö.”

      Ta tuli viimasel silmapilgul; oli vaja tema nägemist koos meenutusega, mida kõike ta Mary jaoks tähendas, et too jääks kindlaks eesmärgile ega kurnaks end kaastundega.

      “Hästi,” ütles naine. “Ma СКАЧАТЬ