Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ parem olnud, isegi kui see oleks karm tundunud, kui ta oleks mehe kohe maalt välja saatnud või üles poonud osaluse eest reetmises, mis lõppes Rizzio mõrvaga. Kuid kahjuks oli asjaolu, mis suurendas tema põlgust Darnley suhtes, muutnud ta ka ettevaatlikuks kättemaksu nautimisel.

      See asjaolu, mis nii ootamatult tema ellu ilmus, oli tema tutvus ülbe ja ebaõiglase Bothwelli krahviga. Kuninganna karistava käe peatas hirm kuulujuttude ees, et ta vabastas ennast tülikaks muutunud abikaasast Bothwelli pärast. Bothwell oli olnud ta sõber tunnil, kui ta sõpru vajas ega teadnud, keda usaldada, oma isandlikkuses näis ta mehena, kelle peale naine võib kindlalt loota, ning see võis tekitada ebatavalist mõju, mida ta oli naise üle nii kiiresti omandanud, ja kirge, mis oli nii tugev, et Mary oli võimetu seda varjama.

      Mehe soosimine, mis oli eriti silmatorkav võrreldes tema põlgusega Darnley suhtes, sai kinnitust testamendis, mille ta koostas enne oma sünnitust juunikuus. Kui Darnley’le ei jätnud ta midagi peale kuldse teemantsõrmuse, millega nad abiellunud olid (“Sellega astusin ma abiellu,” kirjutas ta peaaegu põlglikult. “Ma jätan selle kuningale, kes selle mulle andis.”), siis Bothwellile jättis ta oma lapse koolitamise juhul, kui ta ei peaks sünnitust üle elama, ja riigi valitsemise kohustuse.

      Kuningas tuli teda tema taastumise ajal vaatama ning Murray ja Argyll, kes viibisid Holyroodis, vaatasid teda halvakspanevalt, kuid kõige enam näitas oma põlgust üles Bothwell, kelle ülbus oli nüüd selline, et ta oli saamas Šotimaa kõige vihatumaks meheks. Kuninganna võttis Darnley väga jahedalt vastu, koheldes Bothwelli tema juuresolekul rohkem kui südamlikult, nii et Darnley lahkus veelgi suuremas alanduses kui enne.

      Enne juuli lõppu leidis aset tema nii palju kõneainet pakkunud külaskäik Bothwelli juurde Alloasse. Sellest kuuldes tegi Darnley nõrga katse taastada oma õigusi kuninga ja abikaasana, ainult et teda mõnitataks ja minema saadetaks veendumusega, et ta elu on Šotimaal ohus ning talle oleks parem, kui ta üle piiri põgeneks. Siiski, tema õnnetuseks, hoituna tagasi ehk oma suurest uhkusest, mis nii tihti lollpeadega kaasas käib, ei käitunud ta vastavalt sellele targale nõuandele. Selle asemel naasis ta oma kullide ja jahilkäikude juurde ning teda oli sellest ajast saadik harva õukonnas näha.

      Isegi kui Mary lamas järgmises oktoobris Jedburghis suremas, tuli ja jäi Darnley vaid päevaks ning lahkus siis jälle, igasuguse kinnituseta, et naine saab jälle terveks. Kuid samas polnud haiguse iseloom ja selle tekkepõhjus ka selline, mis oleks temas lahkust ärgitanud, isegi kui see muidu oleks võimalik olnud.

      Bothwell oli kolm nädalat varem saanud piirikähmluses kolm haava ja Mary, kuulnud juhtunust ja sellest, et mees lamas raskes seisus üksildases paigas, oli sõitnud oma hellas ärevuses sinna – see oli kolmekümne miili pikkune reis – ja samal päeval tagasi läinud, saades nii külmetuse, mis viis ta haua äärele.

      Darnley ei olnud sellest mitte ainult kuulnud, ta oli Bothwelli ka Jedburgh’s üles otsinud, kuhu too oli kantud kanderaamil, ning kus Darnley oli kuulnud ka Mary’ga juhtunust. Seal oli Darnley’d koheldud veel suurema põlgusega kui tavaliselt, sest keegi ei suutnud teda haavata nii sügavalt kui mees, kes kuulujuttude põhjal oli Mary armuke.

      Abikaasade suhted olid seega, nagu kõigile näha, jõudnud järku, kus nende jätkumine oli võimatu, nagu Mary, olles veel füüsiliselt nõrk, ka ise novembri lõpupoole Craigmillar’is paranedes tunnistas.

      Mary istus lossi tohutus saalis suure leegitseva tule kõrval pööritava peaga ja külmavärinais, sellest hoolimata, et ta kurnatud keha oli mässitud pikka lillasse valgest kärbinahast äärisega keepi. Tema nägu oli kõhn ja haiglase, läbipaistva jumega, tema silmad olid suured ja mõtlikud, ääristatud varjudest, mida haigus sinna toonud oli.

      “Ma tõesti soovin, et saaksin olla surnud!” ohkas ta.

      Bothwelli silmad ahenesid. Tema pikk mehelik kullinina ja habetunud näoga keha, mis oli omal karmil viisil kaunis, toetus kõrge tooli seljatoele. Ta lükkas jäigad mustad juuksed tagasi, mis laubal salkus olid, ja ohkas.

      “Mitte oma surma ei soovinud ma, kui keegi minu teel seisis, mingi asja ees, mida ma ihkasin,” ütles ta häält tasandades, samal ajal kui Lethingtoni Maitland – nüüd jälle riigisekretär – kirjutas midagi laua ääres teisel pool tuba ja isand Argyll kummardus tema kohale.

      Naine vaatas äkki ehmunud pilgul üles.

      “Mis saatanlikke sõnu sa sosistad?” küsis Mary temalt. Ja kui talle hakati vastama, tõstis ta käe. “Ei!” ütles ta. “Mitte niiviisi.”

      “On veel üks võimalus,” ütles Bothwell rahulikult. Ta kõndis ümber tooli ja seisis otse kolde ette, selg tule poole, vaatas Mary’le otsa ega näinud enam hääle vaigistamisega vaeva. “Me oleme seda juba kaalunud.”

      “Mida te kaalunud olete?”

      Naise hääl oli pinges, tema näol segunesid hirm ja erutus.

      “Kuidas murda teid rõhuvat iket. Ärge ehmuge. Kaval Murray ise pakkus seda Argyllile ja Lethingtonile – Šotimaa ja teie heaolu nimel.” Tema päevitunud nägu muigas. “Las nad räägivad ise enda eest.” Ta tõstis häält ja kutsus neid üle toa.

      Nad tulid kohe ning nelik moodustas kummalise seltskonna, kui nad sel novembripäeval tulevalgel seisid – võluv noor kuninganna, nii õrn ja mõtlik oma kõrge seljatoega toolis; lojaalne ja ennasttäis Bothwell, suurepärase kuldse vööga virsikukarva kollases kuues; Argyll, tüse ja tõsine oma kaunis ja kallis mustas ülikonnas; ning Lethingtoni Maitland, kitsa ja kavala näoga, pikas karusnahkses ülekuues, mis liikus vabalt tema kõhnade säärte ümber.

      Bothwell pöördus Lethingtoni poole.

      “Tema Armulisus on sobivas tujus, et kuulata, kuidas tema abielu Gordioni sõlme saaks lahti harutada,” ütles ta mõru irooniaga.

      Lethington kergitas kulme, limpsas oma õhukesi huuli ja hõõrus oma kondiseid käsi üksteise vastu.

      “Lahti harutada?” kordas ta, rõhutades oma imestust. “Lahti harutada? Haa!” Tema tumedad silmad särasid neile otsa. “Parem järgime Aleksandri eeskuju ja raiume selle pooleks. See oleks puhtam ja – ja lõplik.”

      “Ei, ei!” hüüdis Mary. “Ma ei luba teil tema verd valada.”

      “Ta ise ei olnud nii õrn, kui asi teistesse puutus,” meenutas Bothwell talle – nagu oleks Rizzio mälestus talle kallis.

      “Mida ta ka tegi, ei lasu see vähemalt minu südametunnistusel,” vastas naine.

      “Teda võib,” sekkus Argyll, “mõista süüdi reetmises, sest ta soostus Teie Armulisuse kinnipidamisega Holyroodis pärast Rizzio mõrva.”

      Mary kaalus seda hetkeks ja raputas siis pead.

      “Liiga hilja. Seda oleks pidanud juba ammu tegema. Nüüd ütleks rahvas, et see on vaid ettekääne temast vabanemiseks.” Ta vaatas Bothwelli poole, kes oli jäänud seisma otse tema kõrvale, tule juurde. “Te mainisite, et isand Murray oli seda asja arutanud. Kas jutt käis samasugustest abinõudest?”

      Bothwell naeris sisimas mõtte peale, et kaval Murray oleks olnud osaliseks milleski nii otseses ja meeleheitlikus. See oli Lethington, kes talle vastas.

      “Isand Murray oli abielulahutuse poolt. See vabastaks Teie Armulisuse ning see on saavutatav, ütles ta, kui rebite puruks paavsti bulla, millega ta abieluks loa andis. Kuid siiski, emand, ehkki isand Murray ise kaugemale ei läheks, ei kahtle ma sugugi, et kui kasutataks muid abinõusid, oleks ta nõus neile läbi sõrmede vaatama.”

      Kuid СКАЧАТЬ