Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Naist enda vastas hoides ei suutnud ta teha muud, kui teda lohutavalt õlale patsutada, olles täielikult löödud ja ka sügavalt liigutatud sellest näidatud kiindumusest, mille olemasolu ta ei olnud kunagi sisimas aimanud.

      “Ah, mon Dieu, Jamie, kui väga olen ma teid oma leinas oodanud!” jätkas Mary. “Teiste süül olete te nii kaua riigist väljas olnud. Kuid ma soovin vaid, et te mulle tugevaks toeks oleksite, ja te näete, et minu tasu teile ei ole iial väiksem, kui te ära teeninud olete.”

      Ja mees, keda Mary pisarad, tema naalduv hoolitsus ja truudusetõotused olid tema iseka hinge sügavate soppideni vapustanud, vastas liigutatud vandega, et truumat ja pühendunumat alamat kui tema ei leia Mary kusagilt Šotimaalt.

      “Ja mis puutub Davie tapmisesse,” lõpetas mees tundeküllaselt, “vannun ma oma hinge lunastuse nimel, et mul ei olnud selles mingit osa, ega ei teadnud ma ka sellest midagi enne oma naasmist!”

      “Ma tean, ma tean!” oigas Mary. “Kas ma muidu oleksin teid niimoodi tervitanud? Olge minu sõber, Jamie, olge minu sõber!”

      Mees vandus seda meelsasti, sest oli väga võimuahne ja nägi oma tagasituleku ust palju laiemalt avatud olevat, kui ta oleks oodata osanud. Siis rääkis ta Darnley’st, anudes naist, et ta tema vastu võtaks ja kuulaks, mis tal öelda on, väites, et kuningas oli vandunud, et ta ei olnud mõrva soovinud ja et aadlikud olid viinud asja tema kontrolli alt välja ja palju kaugemale, kui ta kavatsenud oli.

      Et see oli vajalik tema pikemaajalise eesmärgi saavutamiseks, andis Mary oma nõusoleku, teeseldes veenmise õnnestumist. Ta oli aru saanud, et enne, kui ta saab tegeleda Darnley ja teda toetavate mässuliste aadlikega, kes teda vangistuses hoidsid, peab ta Holyroodi kütkeist vabanema.

      Darnley tuli. Nüüd oli ta pahur, mäletades oma hiljutist kohtlemist ja kartes – uskumata Murray kinnitusi – edasisi sarnaseid tagasilööke. Mary teatas, et ta on valmis kuulama, mida mehel öelda on, ning kuulas hoolega, küünarnukk nikerdatud toolikäetoel, lõug käele toetatud. Kui mees oli omadega valmis, istus Mary kaua ja mõtles, vaadates läbi akna paistvat halli märtsitaevast. Lõpuks ta pöördus ja vaatas talle otsa.

      “Kas te teesklete, mu isand, et kahetsete juhtunut?” esitas Mary talle väljakutse.

      “Te ahvatlete mind silmakirjalikkusele,” vastas too. “Kuid ometi olen ma teiega täielikult aus. Alates ajast, mil see Davie tõusis Teie Majesteedi soosingusse ja sai teiega lähemalt tuttavaks, ei kohelnud te mind ega lahutanud mu meelt enam oma tavapärasel moel ega ei viibinud minuga enam kunagi samas seltskonnas, kui just Davie’t juures ei olnud. Kas pean ma siis teesklema, et kahetsen tema eemaldamist, kes ta jättis mu ilma sellest, mida ma hindasin üle kõige kogu maailmas? Ma ei suuda. Kuid ma saan ja kinnitan oma igasuguse osaluse puudumist tema eemaldamises.”

      Mary langetas hetkeks pilgu, kuid vaatas siis üles ja mehele silma.

      “Te ajasite asju nende reeturitest aadlikega,” tuletas ta Darnley’le meelde. “Teie volitusega naasid nad oma pagendusest. Mis eesmärki tahtsite te sellega saavutada?”

      “Tahtsin võita tagasi seda, millest see Davie mind oli ilma jätnud, tahtsin osalist valitsemisõigust ja krooni abielu läbi, milleks mul oli õigus, kuid mida te mulle keelasite. Seda ja ei midagi enamat. Mul ei olnud plaanis Davie’t mõrvata. Ma ei olnud mõõtnud nende viha suurust selle tõusikust petise vastu. Te näete, et ma olen teiega aus.”

      “Ojaa, ma usun teid,” valetas kuninganna aeglaselt, vaagides teda kõnelemise ajal. Ning mees hingas kergendatult, aimamata midagi Mary sügavast pettusest. “Ja kas te teate, miks ma teid usun? Sest te olete lollpea.”

      “Emand!” hüüatas ta.

      Mary tõusis kergelt ja hoolimatult püsti.

      “Pean ma seda tõestama? Te ütlete, et abieluga kaasa saadav kroon, mida ma teile keelasin, antakse teile nende seadusepõlguritest meeste poolt? Seda uskudes kirjutasite neile armuandmiskäsu ja kutsusite nad pagendusest tagasi. Haa! Te ei näe, mu isand, et te pole rohkemat kui nende tööriist, nende musta töö tegija. Te ei näe, et nad kasutavad teid vaid oma eesmärkide saavutamiseks, ja kui nad on teiega ühele poole saanud, kõrvaldavad nad teid, just nagu nad kõrvaldasid vaese Davie? Ei, te ei taipa seda, ja sellepärast kutsun ma teid lollpeaks, kellel on vaja naise nõu, et asju õiges valguses näha.”

      Ta oli nii tundeküllane, et suutis mehe tuhmi mõistusesse suruda mõned süüdistused, mida ta teeskles esitavat. Kuid neid süüdistusi eitades vaidles mees talle vastu ja ütles, et ta eksib.

      “Eksin?” Ta naeris. “Las minu mälu aitab teid otsustamisel. Kui need isandad eesotsas Murray’ga meie abielu vastu protesteerisid, mis väitele nad oma protesti rajasid? Nad süüdistasid mind, et olen nendest kõrgemale seadnud mehe, kel polnud selleks õigust ei loomuse, vere ega üldise heakskiidu järgi. Võtke seda arvesse! Mäletate, nad lisasid veel – ma kordan teile nende täpseid sõnu – et kui nad pidasid minule allumist oma kohuseks, oli teile allumine neile vastuvõetamatu.”

      Mary silmad hiilgasid erutusest. Ta haaras mehe varrukast ja viis oma näo tema oma lähedale, vaadates sügavalt ja sisendavalt talle silma, kui jätkas.

      “Nad mõtlesid seda nii tõsiselt, et tõusid oma nõude täideviimiseks minu vastu üles, et võtta teid maha kohalt, kuhu mina olin teid tolmust tõstnud. Kuid siiski suudate te selle unustada ja pöördute oma lolluses nendesamade meeste poole, et saada abi minu kujuteldavate eksimuste vastu. Kas te arvate, et need mehed, kelle austust teie vastu ma just kirjeldasin, jäävad teile ustavaiks? Kas te arvate, et need on mehed, kes aitavad teil kindlustada troonilepääsemist ja seejärel oma tiitli hoidmist? Küsige seda endalt ja vastake ise.”

      Mehe huuled olid valged. Tundeküllase siiruse teesklemise ja argumentide näilise raudse loogikaga pani Mary ta oma süüdistusi uskuma. See tekitas tema mõtetes surmahirmu, südamest rääkimata. Ta astus eemale ja vajus toolile vaadates naist suurte silmadega – lollpea, keda on tema tegude tagajärgedest valgustatud.

      “Aga – aga siis – miks pakkusid nad mulle oma abi? Kuidas saavad nad niiviisi oma eesmärgi saavutada?”

      “Kuidas? Kuidas küsite te? Kas te ei näe, milline pime tööriist te olete nende kätes olnud? Vähemalt nime järgi olete te kuningas ja teie allkiri on minu alamate jaoks käsk. Kas ei ole te mitte lubanud neil kuningliku volikirja alusel pagendusest naaseda, samal ajal saates laiali parlamendi, mis pidi kogunema, et neid reetmise eest karistada?”

      Mary astus talle lähemale ning ta kohale kummardudes, nagu ta seal istus, arusaamisest muserdatud, ütles vaiksel häälel:

      “Paluge Jumalat, mu isand, et neil on teid veel millekski tarvis, või ma ei hindaks teie elu väärtust nende silmis kõrgemaks tolmukübemest. Te saate jagama Davie saatust.”

      Mees langetas oma kauni pea kätele ja kattis näo. Mõnda aega istus ta kokkuvajunult toolil, naine teda hõõguvate, kavalate silmadega uurimas. Lõpuks võttis mees ennast kokku. Ta vaatas üles, lükkas punakaspruunid juuksed laubalt, keeldudes ikka veel, ehkki juba üsna jõuetult, kuuldut uskumast. “See ei ole võimalik,” hüüdis ta. “Nad ei teeks seda. Nad ei teeks!”

      Mary naeris, ühtaegu kurvalt ja mõrult.

      “Uskuge, mida tahate,” ütles ta mehele. “Kuid vaadake asjade seisu lihtsalt, nagu see praegu on. Ma olen vang nende meeste meelevallas. Nad ei lase mul enne minna, kui nende eesmärk on täielikult saavutatud. Kui,” lisas ta mõtlikult, “kui nad mul üldse minna lasevad.”

      “Ah, СКАЧАТЬ