20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ma teda ei mõista, kuid ta ei paistnud minust aru saavat ja meie olukord muutus üsna täbaraks.

      “Ehk härra jutustaks meie seiklustest,” ütles mulle Conseil. “Võib-olla need härrased taipavad sellest mõne sõna!”

      Alustasin meie looga, iga silpi selgesti rõhutades ning ühtki üksikasja vahele jätmata. Küll ma käänasin meie nimesid ja tiitleid igapidi ja lõpuks esitlesin kõigi viisakusreeglite kohaselt professor Aronnaxi, tema teenrit Conseil’d ja isand Ned Landi, vaalakütti.

      Pehmete ja rahulike silmadega mees kuulas mind vaikselt, isegi viisakalt ja äärmiselt tähelepanelikult. Kuid tema näos ei reetnud miski, et ta mu jutust aru sai. Kui olin lõpetanud, ei lausunud ta sõnagi.

      Jäi üle veel kõnelda inglise keelt. Võib-olla suudame end arusaadavaks teha selle keele abil, mis on kujunenud peaaegu ülemaailmseks. Oskasin inglise keelt nagu saksa keeltki ainult niipalju, et võisin vabalt lugeda. Sellest muidugi ei piisanud korralikuks kõnelemiseks. Siin aga oli vaja eelkõige teha end arusaadavaks.

      “Laske tulla, nüüd on teie kord,” ütlesin vaalakütile. “Võtke aga oma paunast parim inglise keel, mida üks anglosaks iial on kõnelnud, isand Land, ja proovige, vahest on teil rohkem õnne kui minul.”

      Ned ei lasknud end paluda, ja nagu ma umbes aru sain, alustas ta minu jutustusega otsast peale. Sisu oli küll sama, kuid vorm erines. Kanadalane, kellel oli äkiline iseloom, rääkis suure ägedusega. Ta avaldas teravat protesti selle vastu, et teda on vastuolus kõigi inimõigustega vangistatud, küsis, missuguse seaduse põhjal teda siin kinni peetakse, tuletas meelde Habeas corpust34, ähvardas jälitada neid, kes on ta ebaõiglaselt kinni võtnud, läks omaga sootuks sassi, vehkis kätega ning andis lõpuks paljuütleva žestiga mõista, et oleme nälga suremas.

      Selles oli tal täielik õigus, kuid olime selle peaaegu unustanud.

      Oma suurimaks üllatuseks nägi vaalakütt, et tema kõne ei olnud minu omast sugugi arusaadavam. Meie külastajad ei pilgutanud silmagi. Nüüd oli selge, et nad ei mõistnud ei Arago ega Faraday35 keelt.

      Olin pärast oma keeleteaduslike tagavarade ilmaaegset äratarvitamist äärmises kitsikuses ega teadnud enam, mida teha, kui Conseil äkki ütles:

      “Kui härra lubab, siis ma jutustaksin neile sama loo saksa keeles.”

      “Mis!” hüüdsin ma. “Sa oskad saksa keelt?”

      “Härra ärgu pangu pahaks, aga ma olen flaamlane.”

      “Just vastupidi, olen selle üle väga rõõmus. Lase aga käia, mu poiss.”

      Ja Conseil jutustas oma rahulikul häälel kolmandat korda meie mitmesugustest juhtumustest. Kuid hoolimata jutustaja elegantseist väljendeist ja kaunist kõneviisist polnud saksa keelel vähimatki edu.

      Siis kraapisin viimases hädas kokku kõik oma koolipõlvest säilinud tarkuse ja hakkasin meie seiklustest ladina keeles vestma. Cicero36 oleks kindlasti oma kõrvad kinni toppinud ja mind kogu mu ladina keelega kööki saatnud, kuid kõigest hoolimata sain sellegagi hakkama. Tulemus oli endine.

      Kui see viimane katse oli lõplikult nurjunud, vahetasid mõlemad tundmatud mõne sõna oma arusaamatus keeles ning lahkusid, ilma et oleksid meid rahustanud kas või mõne liigutusega, mis on arusaadavad kõikides maades. Uks sulgus taas.

      “See on nurjatus!” möirgas Ned Land, sattudes juba kahekümnendat korda raevuhoogu. “Mis see siis olgu! Nende kelmidega räägitakse prantsuse, inglise, saksa ja ladina keeles, nemad aga ei võta vaevaks vastatagi!”

      “Rahunege, Ned,” ütlesin vaalakütile, kelle viha kees üle. “Vihastamisega ei jõua me kuskile.”

      “Aga kas te ka teate, härra professor,” vastas meie äkiline kaaslane, “et selles raudpuuris võib suurepäraselt nälga surra?”

      “Päh,” tähendas Conseil, “asja filosoofiliselt võttes võib veel kaua vastu pidada!”

      “Sõbrad,” laususin ma, “ärgem heitkem meelt. Oleme viibinud halvemaiski olukordades. Tehke mulle seda heameelt ja andke aega mingi seisukoha võtmiseks selle laeva komandöri ja meeskonna suhtes.”

      “Minu arvamus on päris kindel,” ütles Ned Land. “Need on sulid…”

      “Hästi, aga missuguselt maalt?”

      “Sulide maalt!”

      “Armas Ned, see maa pole veel kaardil küllalt selgelt märgitud ja ma pean tunnistama, et mõlema tundmatu rahvust on raske kindlaks teha. Nad pole ei inglased, prantslased ega sakslased, see on kõik, mida võib öelda. Ometi kaldun ma arvama, et nii kapten kui ka tüürimees on sündinud lõunapoolsete laiuskraadide all. Kuid kas nad on hispaanlased, türklased, araablased või hindud, seda pole võimalik nende tunnuste järgi otsustada. Mis puutub nende keelesse, siis on see täiesti arusaamatu.”

      “Näete nüüd, kui halb on mitte osata kõiki keeli,” ütles Conseil, “ja kui ebamugav see on, et kogu maailmas ei kõnelda ühtainust keelt!”

      “Ka see ei aitaks midagi!” hüüdis Ned. “Kas te ei näe, et neil meestel on oma erikeel, mis on välja mõeldud selleks, et meeleheitele viia ausaid inimesi, kes küsivad süüa! Eks mõisteta igal maal ilma pikema jututa, mida see tähendab, kui inimene teeb suu lahti, liigutab lõugu, teeb hammaste ja huultega närimisliigutusi? Kas ei tähenda see nii Quebecis kui ka Paumotul, nii Pariisis kui ka antipoodide juures, et mul on nälg, andke mulle süüa!”

      “Oh,” ütles selle peale Conseil, “on ju nii ebaintelligentseid inimesi!..”

      Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui uks avanes. Sisse astus stjuuard. Ta tõi meile riided – mingist erilisest, mulle tundmatust materjalist madrusejakid ning püksid. Riietusin kiiresti ja mu kaaslased järgnesid minu eeskujule. Samal ajal kattis tumm, võib-olla isegi kurt stjuuard laua kolmele inimesele.

      “Vaat see on juba midagi tõsisemat ja paljutõotavat,” rõõmustas Conseil.

      “Päh,” vastas jonnakas vaalakütt, “mida pagana pihta teie arvates siin süüakse? Küllap vist kilpkonnamaksa, haikalafileed ja penihai biifsteeki!”

      “Küllap näeme!” sõnas Conseil.

      Hõbedaste kuplitega kaetud road olid laudlinale asetatud sümmeetriliselt. Istusime lauda. Päris kindlasti oli meil tegemist tsiviliseeritud inimestega ja kui poleks olnud elektrivalgust, oleksin arvanud end einestavat hotellis “Adelphi” Liverpoolis või Pariisi “Grand-Hôtelis”. Tuleb siiski mainida, et leib ja vein puudusid täielikult. Vesi oli küll puhas ja värske, kuid see oli siiski vesi, mis polnud hoopiski Ned Landi maitse järgi. Serveeritud toitude hulgas tundsin ära mitmesuguseid kalu, mis olid väga peenelt valmistatud. Kuid mitmete roogade kohta, mis muide olid suurepärased, ei osanud ma midagi öelda, isegi seda mitte, kas see oli taime- või lihatoit. Mis puutub lauanõudesse, siis olid need elegantsed ja väga maitsekalt tehtud. Igal riistal, olgu see siis lusikas, kahvel, nuga või taldrik, oli graveeritud N-täht, mida poolkaarena ümbritses moto. Toon sellest siinkohal täpse faksiimile:

      Liikuv liikuvas! See deviis sobis tõepoolest täpselt sellele veealusele aparaadile. Täht N oli kahtlemata selle salapärase isiku nimetäht, СКАЧАТЬ