Neitsi Pariisis. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Neitsi Pariisis - Barbara Cartland страница 8

Название: Neitsi Pariisis

Автор: Barbara Cartland

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949205967

isbn:

СКАЧАТЬ mõtiskleda.

      „Soovin väga tädi näha,” ütles ta.

      Kammerneitsi jahedalt põlglik näoilme ei muutunud.

      „Palun järgnege mulle, ma’m’selle,” sõnas naine teravalt ning suundus läbi halli ja trepist üles.

      Gardenia järgnes talle, süda saapasäärde vajumas. Võib-olla polegi see rõõmus jällenägemine, mida ta oli oodanud. Kusagil mõttesopis tekkis tahtmatu tunne, et lord Hartcourtil oli olnud õigus: oleks olnud palju hullem, kui ta oleks eelmisel õhtul trepist üle suundunud ja kohanud tädi keset uhke salongi rohelisi mängulaudu.

      Toatüdruk juhtis neiu kolmandale korrusele, koputas vormitäiteks mahagonuksele, avas selle ja laskis Gardenia sisse. Esimesel hetkel ei näinud neiu peaaegu midagi, sest akende ette olid tõmmatud päikesekatted, ja kuigi kardinad olid eest tõmmatud, ei langenud valgus ei toale ega suurele voodile alkoovis, mille kohal kõrgus hiigelsuur pärlmutrist merikarbikujuline kate.

      Siis kostis voodist kähe ja üsna jõuetu hääl:

      „Kes seal on? Kas see oled tõesti sina, Gardenia?”

      Seda häält kuuldes kadusid Gardenia kohmetus ja hirm.

      „Tädi Lily, kallis tädi Lily! See olen mina, Gardenia. Saabusin eile õhtul. Loodan, et sa pole vihane. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinu juurde tulla.”

      Patjade vahel liigutati, siis sirutus Gardenia poole käsi, mida neiu tänulikult pigistas.

      „Gardenia, kulla laps, ma pole olnud elu sees nii üllatunud. Arvasin, et Yvonne sai millestki valesti aru, kui ütles, et mu õetütar on siin. Püüdsin välja mõelda, kes see veel võiks olla, kuid sina oled ju minu ainus õetütar. Aga miks sa ometi ei kirjutanud?”

      „Ma ei saanud, tädi Lily. Ma pidin otsekohe tulema. Mamma on surnud.”

      „Surnud!” Hertsoginna ajas end istuli ja isegi hämaras toas nägi Gardenia tema näoilmet.

      „See ei ole võimalik! Su ema ja surnud! Vaene kallis Emily! Kui ta mulle viimati, pärast su isaga juhtunut õnnetust kirjutas, tundus ta nii vapper, täis meelekindlust ja otsustavust hoolitseda sinu eest ja hoida asjad kodus korras.”

      „Ta üritaski seda kõike teha,” kinnitas Gardenia. „Kuid see oli tema jaoks liig.”

      „Oota nüüd hetk, lapsuke!” hüüatas hertsoginna. „Ma pean sellest kõigest kuulma. Oh, mu vaene pea! Mul on tunne, et see läheb iga hetk lõhki. Yvonne, too mu cachet faivre18 ja tõmba kardinaid pisut eemale, ma tahan näha, milline mu õetütar välja näeb. Ma pole teda aastaid, jah, aastaid, näinud.”

      „Vähemalt seitse aastat, tädi Lily,” täpsustas Gardenia. „Kuid ma pole unustanud, kui kaunis sa olid, kui sa meid vaatamas käisid ja tõid kõik need imelised kingid: karbid ploomidega, paté de foie gras’ papale ja selle kauni pitsnegližee emale. Mulle näisid sa nagu haldjast ristiema!”

      „Kulla laps! Kui armas, et see kõik sul meeles on!” ütles hertsoginna. Ta sirutas käe, nagu tahtes neiut õlale patsutada, ja oiatas uuesti. „Mu pea, mis piin on liigutada. Tee kähku, Yvonne.”

      Ta rääkis toatüdrukuga prantsuse ja Gardeniaga inglise keeles ning viimasele avaldas tahtmatut muljet ladusus, millega tädi ühelt keelelt teisele üle läks. Ent kui Yvonne päikesekatet kergitas ja tuppa voogas rohkem valgust, suutis neiu vaevalt varjata jahmatust, mis teda tädi nägu nähes valdas.

      Gardenia mälestustes oli tädi hingematvalt kaunis, blond junoliku figuuriga naine, kellel oli veatu roosakasvalge jume, kuldsed juuksed ja sinised silmad – täiuslik Inglise roos, nagu kõik olid teda kirjeldanud.

      „Sa said ristimisel vale nime,” mäletas Gardenia isa galantseid sõnu. „Liilia19 on kahvatu ja üsna külm lill. Sina oled soe ja hõõguv ja niisama kaunis nagu minu „Gloire de Dijoni” roos väljas verandal.”

      „Henri, sa oled luuletaja,” oli tädi vastanud, saates isale särava pilgu ja volksutades ripsmeid viisil, mida Gardenia, kuigi ta oli alles laps, oli pidanud täiesti vastupandamatuks. Naine, keda ta nägi nüüd patjadele toetumas, oli kahvatu vari tollest Inglise roosist, kes oli ühel päeval ootamatult nende külakesse saabunud, põhjustades kohalike elanike seas sensatsiooni, sõites kohale hobuseta kaarikus, mida enamik neist polnud eales näinud – paljuräägitud ja kardetud automobiiliga.

      „Veensin oma abikaasat sõitma Inglismaale ja ostma Rolls-Royce’i,” oli Lily rääkinud. „Prantsuse autod pole pooltki nii elegantsed. Otsustasin, et pean teid Inglismaal olles nägema, ning sõitsingi siia.”

      „Kallis Lily! See on nii sinu moodi – mitte ette teatada, vaid nagu taevast alla sadada,” oli Gardenia ema naernud.

      Õed olid veel kord teineteist suudelnud ja kallistanud, nagu püüdes ületada lõhet, mis neid eraldas – raha, positsiooni ja, kuigi Gardenia seda tollal ei mõistnud, täiesti erinevate elustiilide lõhet.

      Ta oli sageli unistanud tädi Lily ilust, tema imelisest näost, mida raamis valgelt lamedalt autojuhikübaralt alla langev pikk sifoonloor, mis voogas üle tädi elegantset kleiti katva kahvatu tolmumantli. Oli raske tunda toda kiirgavat armsust ära selles väsinud, paistes silmadega kortsulises näos, mida Gardenia nüüd enda ees nägi.

      Tädi Lily juuksed olid ikka veel kuldsed, kuid kahvatukuldse küpse vilja asemel oli neil nüüd plekine, peaaegu räige toon. Tädi nahk tundus hall ja elutu ning isegi teki alt oli näha, et ta on kõvasti juurde võtnud. Ainult kael, millel tädi oli kunagi hoidnud pead nii uhkelt, et kujurid võistlesid eesõiguse eest teda marmorisse raiuda, näis olevat kaotanud oma vandliümaruse.

      „Gardenia, sa oled suureks kasvanud!” hüüatas tädi Lily.

      „Kardan küll,” tunnistas neiu. „Ma olen juba kakskümmend.”

      „Kakskümmend!” ahhetas tädi, sulges siis hetkeks silmad ja küsis: „Yvonne, kus see ometi on? Kus on mu cachet faivre? Peavalu muutub talumatuks.”

      „Siin, Teie Hiilgus.” Yvonne seisis voodi kõrval, käes väike hõbekandik. Sellel oli veeklaas ning väike mustvalge pappkarp, milles lebas rida valgeid cachet’sid.

      „Anna mulle kaks,” käskis hertsoginna ja sirutas käe klaasi järele.

      „Te ju teate, Teie Hiilgus, arst ütles…” alustas Yvonne, kuid hertsoginna vaigistas teda järsult.

      „Mis tähtsust on sellel, mida arst ütles! Kui mul on seljataga selline õhtu nagu eilne ning mu ainus õetütar saabub teatega, et mu õde on surnud, on mul midagi vaja. Too mulle brändit ja soodavett. Kohvi pole vaja. Ainuüksi mõte kohvile ajab mul südame pahaks.”

      „Väga hea, Teie Hiilgus,” sõnas Yvonne tüdinult, tema toon väljendas halvakspanu hoopis selgemalt kui sõnad.

      „Ja tee kähku,” lisas hertsoginna. „Ma ei taha kogu päeva oodata, ma tahan seda jooki otsekohe.”

      „Otsemaid, Teie Hiilgus,” lubas Yvonne ja näis toast lausa välja tormavat.

      „Kakskümmend!” hüüatas hertsoginna uuesti Gardeniat silmitsedes. „See pole võimalik! See ei saa võimalik olla.”

      „Kõik СКАЧАТЬ



<p>18</p>

rohukarp (pr k)

<p>19</p>

ingl k lily