Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja, nagu minu meelest üks Prantsuse hertsog pidi olema.”

      „Nii et ta oli siis päriselt olemas!” pomises lord Hartcourt vaikse üllatusega.

      „Vägagi!” kinnitas Bertram. „Aastaid hiljem, kui tulin tagasi Pariisi, kuulsin isalt kogu loo. Näib nii, et Lily oli abielus ühe teise prantslase, üsna halva kuulsusega tegelase, aadlike sabarakuga, kelles oli vaid nii palju head verd, et teda võeti vastu selle ennast täis ja puhevil seltskonna äärealadel. Igatahes abiellus mees Lilyga Inglismaal, tõi ta siia ja kuidagiviisi kohtusid nad hertsogiga. Kaks korda lesestunud vanamees heitis madame Reinbardile üheainsa pilgu ja võttis nad mõlemad nii-öelda oma tiiva alla.”

      „Nii et üks räpane vanamees!” hüüatas lord Hartcourt.

      „Ent, nagu mu isa ikka ütles, suur asjatundja, kui asi puudutas ilusaid asju, ning Lily oli kahtlemata ilusaim asjake, mida ta oli eales näinud. Varsti oli see kolmik lahutamatu. Hertsog maksis mõistagi Reinbardi võlad, pani ta elama uhkemasse korterisse, kui mees saanuks endale lubada, ning muutis tema elu üldse väga lihtsaks – loomulikult iseäranis lihtsaks selles, mis puudutas tema abikaasat.”

      „Sa jutustad seda lugu väga hästi,” naeratas lord Hartcourt. „Kui sa ette ei vaata, kirjutad varsti hirmuäratavast Lilyst romaani.”

      Bertram naeris.

      „Seda kõike kuulsin isalt ja usu mind, kui keegi üldse Lily de Mabilloni kohta tõtt teadis, siis oli see tema. Tundub, et isa oli kunagi isegi temast üsna sisse võetud.”

      „Seda võis vist öelda poolte Pariisi meeste kohta,” tähendas lord Hartcourt kuivalt. „Üheksakümnendad aastad olid vist väga lustakad.”

      „Seda nad olid,” nõustus Bertram, „ja ilmselt oli Lilyl mu vanamehe suhtes väike nõrkus. Igatahes rääkis ta isale endast üsna palju – et ta oli pärit korralikust Inglise perekonnast ega oleks eales Reinbardiga abiellunud, kui poleks olnud nii kohutavalt vaene. Mõistagi tundus mõte elada Pariisis pööraselt ahvatlev.”

      „Tema puhul tõi see päris kindlasti ka korralikke dividende sisse,” tähendas lord Hartcourt küüniliselt.

      „Siis küll, kui Reinbard suri,” nõustus Bertram. „Ta jõi kohutavalt ning sai ühel külmal talvel kopsupõletiku. Lily vaenlased väitsid mõistagi, et naine oli liialt ametis hertsogi meele lahutamisega, et arsti järele saata. Igatahes Reinbard suri ning keegi ei arvanud, et hertsog pärast seda Lilyga abiellub.”

      „Ometi abiellus,” sõnas lord Hartcourt laua taha istudes ja, kelmikas säde silmis, sõbra jutustust kuulates. Tema suunurk oli seevastu küüniliselt tõstetud, nagu poleks ta valmis kogu lugu uskuma, isegi kui oli nõus selle ära kuulama.

      „Oh, Lily kandis selle eest hoolt,” ütles Bertram. „Tollal saabus Pariisi üks Vene suurvürstidest – olen unustanud, milline just –, aga täpselt nagu Boriss ja see teine sell, kes praegu siin on, loopisid nad raha, napsasid endale kõige kaunimad naised ning korraldasid pidusid ja jagasid kingitusi, millega ükski tavaline mees ei suutnud võistelda. Isa rääkis ikka, et Lily andis hertsogile otsuse tegemiseks täpselt kakskümmend neli tundi.”

      „Küsimuses, kas mees on valmis temaga abielluma?” täpsustas lord Hartcourt.

      „Just nimelt,” kinnitas Bertram. „Kas kuldsõrmus või Vene rublad. Suurvürst oli pakkunud talle Pariisi eeslinnas lossi. Lily oli saanud temalt juba pärlikee ning tal jätkus häbematust kanda seda laulatusel pulmakleidi juures.”

      „Ja nii siis saigi Lilyst hertsoginna,” venitas lord Hartcourt. Ta tõusis laua tagant ja astus ukse juurde. „Väga kasulik õppetund noortele neidudele, kes tahavad elus edu saavutada. Lähme, Bertie, ma olen näljane.”

      „Pagan, sa oled ikka tänamatu,” torises Bertram Cunningham end püsti ajades. „Mina näen siin vaeva, jutustades sulle üht põnevamat lugu, mida Pariisil on pakkuda, ja sina mõtled ainult söögist.”

      „Tegelikult mõtlen rohkem oma peast,” tunnistas lord Hartcourt. „Eile õhtul pakuti hea aastakäigu šampanjat, kuid seda oli liiga palju.”

      „Tundub, et oli tipp-topp pidu,” sõnas Bertram Cunningham nukralt. „Ma ei saa ainult aru, miks sa nii varakult lahkusid.”

      „Ma ütlen sulle, miks,” lubas lord Hartcourt, kui nad mööda laia marmortreppi saatkonna halli suundusid. „Nad alustasid oma tavalisi pöörasusi. Terence pritsis tüdrukuid soodaveesifoonidest ja Madeleine – mis ta nimi ongi – kriiskas nii valjusti, et see käis mulle närvidele.”

      „Suurvürst Boriss näib olevat temast väga huvitatud.”

      „Mis minusse puutub, võib vürst ta endale saada.”

      „Tegelikult ei küüni keegi neist Henriette’ini,” sõnas Bertram seltskondlikult. „Ühte tuleb sinu kohta küll tunnistada, Vane, sinu maitse hobuste ja naiste suhtes on laitmatu.”

      „Seda olen ma isegi alati arvanud,” nõustus lord Hartcourt. „Tore, et sa oled minuga ühel meelel.”

      „Pagan, ma olen alati sinuga ühel meelel, kas pole?” küsis Bertram. „Selles see häda ongi. Kui mina oleksin näinud Henriette’i enne sind, oleksin kindlasti ise teda protežeerima hakanud.”

      Lord Hartcourt naeratas.

      „Vaene Bertie, kaotasid mulle napilt, mis? Lohutuseks võin sulle öelda, et sa pole piisavalt rikas – sul pole Henriette’i jaoks küllalt raha.”

      „Olen valmis sinuga ka selles küsimuses nõustuma,” tunnistas Bertram tüdinult. „Ent võin öelda, et kui ma endale õige pea kallikest ei leia, kujuneb mul Pariiris väga kummaline maine. Kõik sinusugused saksad on end sisse seadnud. Mul lihtsalt ei vea. Kas sa mäletad seda neetud Saksa vürsti, kes Lulu minult ära meelitas? Ma ei suutnud võistelda jahi ja villaga Monte Carlos. Mind oleks juba Lulule auto ostmine peaaegu pankrotti ajanud. Pealegi oli see vilets käula! Kogu aeg läks katki. See on nende kõigiga niimoodi. Iga kell eelistan autole korralikku hobust.”

      Nad astusid saatkonna õuele.

      „See tuletab mulle meelde,” jätkas Bertram, „mõtlesin osta uue võidusõiduhobuse. Tahaksin kuulda sinu arvamust. Ta on Labrisé tallidest.”

      „Sul ei tarvitse rohkem midagi öelda,” katkestas lord Hartcourt sõpra. „Vastus on ei. Labrisé on üks suuremaid sulisid Prantsusmaal. Mina ei puudutaks midagi, mida ta mulle pakuks, isegi kui see oleks eesel.”

      Bertram vajus näost ära. „Pagan võtku, Vane, sa võtad mult kogu rõõmu,” porises ta.

      „Mis sinusse puutub,” vastas lord Hartcourt, „siis võiksid oma raha palju lihtsamalt ja meeldivamalt naiste peale raisata.”

      „Võib-olla on sul õigus,” ütles Bertram rõõmsamaks muutudes. „Lähme ja viskame sellele André väikesele nunnale pilgu peale. Kes teab, ta võib mulle sobida.”

      Lord Hartcourt ei vastanud ning sõbrale tundus, nagu kaotanuks ta teema vastu huvi.

      Gardenia oli kogu hommikupooliku ootanud kartlikult esmakohtumist tädiga. Neiu magas kaua – palju kauem, kui oli kavatsenud – ning kui ta ärkas, piilusid päikesekiired raskete kardinate vahelt sisse. Voodist tõusnud, lükkas neiu kardinad eest ja heitis esimese pilgu hallikatele Prantsuse katustele, mis näisid lõputuna kaugusse ulatuvat. Sinises taevas lendasid tuvid ja СКАЧАТЬ