Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ armumas. Gardenia pöördus aknalt ära, teadmata, mida edasi teha. Kas ta peaks helistama ja hommikusöögi tellima? Kas ta peaks minema seda ise otsima? Sellal kui ta veel kõhkles, kõlas koputus. Gardenia mähkis end rutuga oma vanasse flanellhommikumantlisse ning paotas ust.

      „Votre déjeuner,ma’m’selle16,” kõlas noor hääl, kui neiu koridori kiikas. Gardenia lükkas ukse rohkem lahti ja laskis sisse üsna nipsaka moega prantslannast toatüdruku, kellel oli valge tanu viltu peas ja kelle tumedaist silmadest helkis vastu üleannetus. Tüdruk pani kandiku voodi kõrvale lauale.

      „Majapidajanna käskis mul teie asjad lahti pakkida, ma’m’selle,” teatas toatüdruk. „Ta ütles ka, et te kolite täna oma tuppa, nii et tegelikult pole vist praegu mõtet pihta hakata.”

      „Ei, tõesti mitte,” vastas Gardenia aeglases ja pisut otsitud prantsuse keeles. Toatüdruku väledat keelt oli raskevõitu jälgida. Üks asi oli rääkida peaaegu täiuslikku prantsuse keelt Inglismaal, hoopis teine kuulata prantslannat, kes rääkis murrakut ja pealegi kaks korda kiiremini kui keegi teine, keda Gardenia eales oli kuulnud.

      „Ei,” lisas ta hetke pärast. „Teil on täiesti õigus. Ma panen riidesse, siis viiakse mu kohver ehk teise tuppa ja seejärel oleks mul väga hea meel, kui te minu asjad lahti pakiksite.”

      „Väga hea, ma’m’selle.”

      Toatüdruk lahkus, heites Gardeniale kõõrdpilgu, mis neiut pisut hämmastas. Mis selle maja teenijatega küll lahti on, mõtles ta, mis muudab nad nii veidraks? Siis meenutasid värske kohvi lõhn ja soojad krõbedad sarvesaiad neiule, et ta on, hoolimata eelmisel õhtul söödust, väga näljane.

      Sarvesaiad olid suurepärased, ehkki võil oli kummaline maitse. See ei meenutanud üldse Jersey võid, mida Gardenia oli söönud külakeses, kus ta oli lapsest saati elanud. Ent kohv oli parem kui ükski teine, mida ta oli seni joonud. Gardenia valas endale veel teisegi tassitäie ning asus siis innuga pesema ja riietuma.

      Mida ta ka ei tee, ta peab jätma tädile hea mulje. „Esmamulje on alati väga tähtis,” kuulis neiu kõrvus ema sõnu ning korraks tõusid talle silmi pisarad, mis ta rutakalt ära pühkis.

      Kleit, mida ta oli eelmisel õhtul kandnud, rippus kapis. Gardenia silmitses seda ja mõistis kevadises päikesevalguses, kui kohutavalt kulunud see on. Kleit oli kuulunud Gardenia emale. See oli tema ainus must kleit, kõik muu kohvris oli värviline, kuigi mitte vähem vilets ja kulunud. Gardenia leidis riideharja ja harjas seelikut. Pori, mis oli seeliku külge jäänud, kui ta rongilt tulles troskat otsis, oli nüüd kuivanud ja tuli kergesti maha. Kuid miski ei suutnud varjata rõivatüki närusust kohtades, kus läige oli ära kulunud, või viledaid kätiseid, kuigi Gardenia oli neid enne teeleasumist parandanud. Kõik tema püüdlused ei parandanud kleidi ega mantli väljanägemist kuigivõrd ning viimaks riietus neiu lootust kaotades ning püüdis vähemalt soengu võimalikult korda sättida.

      Õnnetult oma peegelpildist ära pöördudes ja arglikult ukse poole suundudes nägi ta välja väga noor ja väga kaunis, kuigi ta seda ise ei teadnud. Gardenia polnud kuigi pikk ja oli liiga kõhn, et näida moekas, kuid ta hoidis pead uhkelt püsti. Heledad juuksed, mis tõmbusid jonnakalt lokki, ükskõik kui ägedalt ta neid ka ei harjanud, kähardusid ovaalse valge lauba kohal ja raamisid tillukest tumehallide silmade ja lopsaka suuga südamekujulist nägu.

      Toast välja paksu vaibaga kaetud koridori astudes tundis Gardenia, kuidas süda jõnksatas. Tuba oli eelmisel õhtul olnud nagu varjupaik, nüüd oli kogu maja eileõhtuse möllu ja lärmi järel vaikne. Kuid peost oli majja jäänud õhus hõljuv liisunud lehk. Trepile jõudes muutus lõhn tugevamaks – sigarisuits, närtsima hakkavad lilled, eksootilised parfüümid ja, kuigi Gardenia seda esmalt ära ei tundnud, alkohol.

      Korrus allpool valitses pimedus: koridoris oli valgus kustutatud ja kardinad olid veel akende ees. Gardenia oletas, et sellel korrusel magab tädi, ning suundus alla.

      Ta jõudis teisele korrusele ning, astunud paar sammu üle laia kaunilt möbleeritud trepimademe, seisatas kahe avatud ukse juures, mille taga oli arvatavasti peasalong. Neiu vakatas üllatusest.

      Tuba oli tohutu suur, ulatudes läbi terve maja, ning Gardenia meelest sisustatud ülimalt ekstravagantselt. Kardinad, mida kroonisid kullatud ja nikerdatud kardinapuud, olid kuldniidiga läbi kootud roosast brokaadist ning sobisid kullaga ehitud valgetele seintele tõmmatud siidkangaga. Ruumis olid nikerdatud kuldraamides peeglid ja mööblipindu ehtis marmormosaiik. Ent pärast esimest pilku köitsid Gardenia tähelepanu lauad – rohelise viltkattega lauad – ja kuigi ta polnud neid kunagi näinud, tundis ta need otsekohe ära. Nii et siin oli eelmisel õhtul mängitud, mõtles neiu endamisi. Aga millest siis see lärm?

      Põrandal oli prahi hulgas katkisi šampanjaklaase, suur vaas kasvuhoonelilledega ja Dresdeni portselanist nipsasjake purunenud kupiidodega. Toa kaugemas otsas oli suur serveerimislaud plekilise laudlina, tühjade pudelite ja pesemata klaasidega.

      Pidu oli olnud sedasorti, mida Gardenia ei osanud ettegi kujutada. Ta nägi eesruumis lava, kus olid nii imeliselt mänginud muusikud. Ent miks oli olnud peol muusika, kui külalised tahtsid hoopis istuda neil gobelääniga kaetud kullatud toolidel ja mängulauas raha kaotada? Siis meenus Gardeniale, et ta on Prantsusmaal. Ta oli kuulnud jutte hasartmängudest Monte Carlos ja Ostendes, kuhu inimesed sõitsid üle Inglise kanali just õnnemängude pärast. Gardenia polnud ettegi kujutanud, et leiab selle maailma eest Pariisis, liiati veel oma tädi kodus.

      Mida oleks ema sellest arvanud, mõtles Gardenia, teades, kuidas ema taunis iga sorti kihlvedusid ning oli ägedalt protestinud, kui isa tahtis panna raha ühe hobuse peale.

      Hoolimata kaunist mööblist ja meistrikäega tehtud laemaalist, valitses saalis ebameeldiv õhustik. Asi polnud prahilehas; see oli midagi sügavamat ja olemuslikumat. Oma muljete pärast piinlikkust tundes, suundus Gardenia kiiresti trepist alla halli ja tuppa, kuhu lord Hartcourt oli ta eelmisel õhtul viinud. Tuba oli täpselt samasugune nagu Gardenia lahkudes. Keegi oli küll kardinad eest tõmmanud, kuid toidukandik oli endiselt diivani kõrval laual ja diivanipatjadel, millele ta oli toetanud, oli veel tema pea jälg.

      Nagu Gardenia nüüd nägi, oli tuba sisustatud kallilt ja kunstipäraselt. Ometi puudus siin kodusus, siin polnud midagi hubast, mõnusat ega isegi kutsuvat. Neiut läbistas värin. Ta ei teadnud isegi, miks, kuid tundis, et see pole maja, mida ta saaks koduks pidada. Ometi oli ta just seda siit otsima tulnud!

      Gardenia heitis pilgu seisma jäänud kaminakellale ja mõtles, miks keegi ei kanna nii luksuslikus majas selliste asjade eest hoolt. Tint tindipotis, suled valmis sellele, kes sooviks kirjutada, üles keeratud kellad, joogivesi voodi kõrval – need olid sedasorti pisiasjad, millele ema oli nii sageli tema tähelepanu juhtinud. „See ongi naise ülesanne, mu kallis,” ütles ema, „kanda hoolt pisiasjade eest. Sest just pisiasjad loovad mugavuse ja mugavust soovib iga mees, olgu ta rikas või vaene, noor või vana.”

      „Ehk saaksin mina tädi Lilyt nende pisiasjadega aidata,” mõtles Gardenia, kuid siis meenus talle nagu vabandusena, et tädi on lesk.

      „Bonjour, ma’m’selle17.”

      Hääl selja taga sundis Gardenia võpatama.

      Ringi pöörates nägi Gardenia väga elegantset, teravate näojoontega noort mustas kleidis ja naeruväärse tillukese pitspõllega naist.

      „Tere hommikust,” tervitas Gardenia, kohmetudes pisut naise teravast pilgust, mis näis puurivat tema näruse välimuse iga üksikasja.

      „Mina olen Tema Hiilguse kammerneitsi,” СКАЧАТЬ