Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Lähen vaatan, kas leian majapidajanna, ma’m’selle,” ütles ta.

      Ootamine oli pikk. Hiljem mõtles Gardenia, et majapidajanna võis olla juba voodisse läinud ning pidi tema pärast uuesti üles tõusma ja riietuma. Viimaks ta ilmus, üsna õilmitseva välimusega rinnakas korratute halliseguste juustega naine, kes ei meenutanud sugugi Inglise ametiõdesid, keda Gardenia oli näha lootnud.

      „Bonjour,ma’m’selle11 , sain aru, et te olete madame’i õetütar?” ütles majapidajanna.

      „See on nii,” kinnitas Gardenia. „Kardan, et saabusin üsna ebasobival hetkel. Muidugi tahaksin kannatamatult tädi näha, ent olen pärast pikka reisi üsna väsinud ja võibolla oleks parem, kui ootaksin hommikuni, kui tädil on vähem tegemist.”

      „See oleks tõesti mõistlikum,” nõustus majapidajanna. „Kui te nüüd minuga tulete, siis näitan teile magamistuba. Lasksin juba lakeidel teie kohvri üles viia.”

      „Suur tänu,” ütles Gardenia.

      Majapidajanna suundus ukse juurde ja avas selle. Gardeniale tundus, nagu oleks helid tuulepöörisena tuppa tunginud. Kõrged kiledad hääled, meeste hõiked, naise kiljatus. Mingi raske eseme kukkumine, millele järgnes peaaegu suurtükimürinana mõjuv naerupahvak. Gardenia ei osanud ette kujutada, mis hallis toimus.

      Majapidajanna sulges ukse.

      „Usun, ma’m’selle, et oleks lihtsam, kui te nõustuksite tulema tagatrepist. Siit toast viib ka uks tagatrepile.”

      „Jah, see oleks vist arukam,” nõustus Gardenia. Talle poleks meeldinud, kui lord Hartcourt oleks teda argpüksiks pidanud, kuid mõte minna selle lärmi ja kileda naeru kätte pani iga närvi tema kehas kokku tõmbuma.

      Majapidajanna läks üle toa. Nähtavasti puudutas ta salanuppu, sest osa raamaturiiulist avanes ja tõi nähtavale pika kitsa koridori. Rohkem midagi ütlemata, juhtis majapidajanna neiu läbi käigu ja sulges riiuli uuesti. Nad suundusid mööda käiku kitsa ja üsna pimeda trepini. Gardenia tõusis teisele ja seejärel kolmandale korrusele. Majapidajanna näis trepimademel ühe ukse juures kõhklevat ning Gardeniale tundus, et ta avab selle. Ent kuulanud mõne sekundi, muutis majapidajanna meelt.

      „Usun, et järgmise korruse tuba on parem, ma’m’selle.”

      Nad ronisid jälle trepist üles ja seekord avas majapidajanna trepimademel ukse, mis viis hästi valgustatud ja vaibaga kaetud koridori. Seda mööda jõudsid nad peatrepini. Gardenia vaatas üle rinnatise alla. Talle tundus, et näeb kõiki alumisi korruseid kihamas meestest ja naistest. Lärm oli kõrvulukustav ning naerulagina taustal oli viiuleid vaevu kuulda.

      Naer ise mõjus kuidagi hirmutavalt. See oli veider ja kontrollimatu, nagu oleksid naerjad liiga palju joonud. Siis tõrjus Gardenia selle mõtte. See oli ebameeldiv ja ebalojaalne. Need inimesed olid prantslased. Oli selge, et ladina rass pole niisama reserveeritud, nagu oleksid samasugustel asjaoludel inglased. Sellegipoolest Gardenia peaaegu jooksis rinnatisest eemale majapidajanna juurde, kes oli avanud väikese toa ukse.

      „Olen kindel, ma’m’selle, et homme laseb Tema Hiilgus panna teile valmis suurema ja parema toa,” ütles majapidajanna. „Täna on see parim, mida saame pakkuda. Tegin vea toa suhtes, kuhu lasksin lakeidel teie kohvri viia. Otsin nad kohe üles ja saadan siia. Kas te soovite veel midagi?”

      „Ei, tänan,” ütles Gardenia. „Olen teile teie vaeva eest väga tänulik.”

      „See polnud mingi vaev, ma’m’selle,” kinnitas majapidajanna. „Saadan Tema Hiilguse toaneitsi teile hommikul teatama, kui Tema Hiilgus on ärganud. Kindlasti ei soovi ta, et teda enne keskpäeva tülitataks.”

      „See on pärast pidu üsna arusaadav,” nõustus Gardenia.

      Majapidajanna kehitas õlgu. „Siin on alati pidu,” tähendas ta ja lahkus toast.

      Gardenia istus voodile. Tundus, nagu oleksid põlved liiga nõrgad, et teda kauem kanda. „Siin on alati pidu.” Mida see veel tähendas? Kas ta peab elama tulevikus seesuguse pinge all, ühinema naervate summadega, kelle lärm näis aina kasvavat, ehkki kell oli kaks öösel? Kas ta oli teinud vea? Kas ta poleks pidanud tulema? Gardenia tundis, nagu oleks kellegi külm käsi ta südant pitsitanud. See tunne oli oma ägeduses peaaegu füüsiline. Kuid mida muud oleks ta teha saanud? Kuhu mujale võinuks ta minna?

      Äkki koputati uksele.

      „Kes seal on?” Gardenia ei mõistnud isegi, miks ta kartis. Hetkeks näis kogu naer ja lärm alumistel korrustel ebakindluse uuesti tagasi toovat, hääle värisema ja südame rinnus taguma sundivat.

      „Votre baggage,ma’m’selle12.”

      „Oh jaa, muidugi,” pomises Gardenia endamisi. Ta oli juba unustanud, et kohver saadeti valesse tuppa. Neiu avas ukse. Kaks lakeid tassisid ta kulunud kohvri sisse, panid selle voodi otsa põrandale, avasid kulunud rihmad ja lahkusid lugupidava kummardusega toast.

      „Bonne nuit,ma’m’selle13,” ütlesid teenrid lahkudes.

      „Bonne nuit et merci14,” vastas Gardenia.

      Kui uks teenrite järel sulgus, tõusis neiu voodilt. Ta suundus üle toa ukse juurde ja keeras selle lukku. Midagi sellist polnud ta kunagi varem teinud. Ent nüüd lukustas ta ukse kõige selle eest, mis oli väljaspool. Miskipärast tundis ta end vaid lukus ukse taga turvaliselt. Alles siis, kui ta pigistas võtit värisevates kätes, oli ta kindel, et naer ja lärm allkorrustelt ei tungi sisse, ei pääse tema lähedale!

      Teine peatükk

      „Nii et siia oled sa siis kolinud,” sõnas Bertram Cunningham, astudes Briti saatkonnas suurde päikeselisse tuppa, mille kaugemas servas istus kirjutuslaua taga lord Hartcourt ja kirjutas midagi.

      „Unustasin sulle rääkida, et mind edutati,” vastas lord Hartcourt.

      Auväärne Bertram Cunningham toetas end lauaservale istuma ja toksis nahkpiitsaga vastu läikivaid ratsasaapaid.

      „Sa pead olema ettevaatlik, mu poiss,” sõnas ta joviaalsel toonil. „Sa olid Etonis alati paras tuupur. Kui sa ette ei vaata, teevad nad sust varsti suursaadiku või midagi taolist.”

      „Seda pole karta,” kinnitas lord Hartcourt. „Charles Lavington haigestus ja otsustas tööst loobuda, mina asusin tema kohale.”

      „Kui sa minu arvamust kuulda soovid,” sõnas Bertram Cunningham, „siis põhjustasid tema haiguse liiga sagedased külaskäigud Maximi ja see väike linnuke, kelle ta järgmisel hommikul alati Cartier’ ärisse viis.”

      „See ei üllataks mind,” vastas lord Hartcourt üsna tülpinult. Talle ei meeldinud klatšiga vürtsitatud jutuajamised. See polnud teda kunagi huvitanud ning ta osales selles haruharva.

      „Muuseas,” jätkas Bertram Cunningham, „kui jutt juba neiukestele läks, siis mis jutt see on, mida ma kuulsin André de Grenelle’ilt? Kohtasin teda Boulogne’i metsas ratsutades. Ta vatras ainult sensatsioonilisest loost Lily de Mabilloni eileõhtusel peol.”

      „Ära kunagi kuula midagi, СКАЧАТЬ