Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ merivähk kuldse majoneesiga ning palju teisi kummalisi ja hõrgutava välimusega delikatesse, mille nime Gardenia ei teadnud. Lakei pani kandiku väikesele lauale neiu kõrval.

      „Aga ma ei suuda ometi seda kõike ära süüa!” hüüatas Gardenia.

      „Sööge, palju jaksate,” soovitas lord Hartcourt. „Pärast seda tunnete end kindlasti paremini.”

      Seda öeldes suundus mees toa kaugemasse nurka ja seisatas kirjutuslaua juures, sõrmitsedes seda kaunistavaid arvukaid nipsasjakesi.

      Gardenia ei teadnud, kas mees on lihtsalt viisakas ja laseb tal näljaselt ahmida, ilma et keegi pealt vaataks, või tekitas mõte, et keegi võib nii hilisel kellaajal süüa, temas lihtsalt iiveldust. Ent kuna ta oli nii näljane, ajas neiu end uuesti istukile ja hakkas sööma, esmalt merivähki, siis tsiitsitajat. Ent ta ei suutnud kumbagi lõpetada: seda oli liiga palju. Kuid nagu lord Hartcourt oli ennustanud, tundis ta end juba pärast paari suutäit tugevamana. Oma rõõmuks nägi Gardenia, et kandikul on ka klaas vett. Ta jõi selle ära, pani noa ja kahvli käest ning pöördus peaaegu trotslikult selja taga seisva mehe poole.

      „Mul on nüüd palju parem,” ütles ta. „Suur tänu, et lasite mulle süüa tuua.”

      Lord tuli lähemale ja seisatas kaminavaibal diivani kõrval.

      „Äkki lubate mul endale nõu anda,” alustas ta. Gardenia polnud seda oodanud ning kergitas imestunult kulmu, enne kui küsis ettevaatlikult:

      „Millist nõu?”

      „Te peaksite praegu ära minema ja homme tagasi tulema,” vastas mees. Nähes neiu näol üllatust, kiirustas ta lisama: „Teie tädil on tegemist. Tal on palju külalisi. Praegu pole sobiv hetk külaliste saabumiseks, ükskõik kui teretulnud need ka olla võivad.”

      „Ma ei saa seda teha,” tunnistas Gardenia.

      „Miks mitte?” uuris lord Hartcourt. „Te võite minna mõnda korralikku hotelli, või ei pea te seda sündsaks? Võin teid viia ühte kloostrisse siin lähedal. Nunnad on kõigi hädasolijate vastu väga lahked.”

      Gardenia tundis, kuidas kangestub.

      „Olen kindel, et teie kavatsused on lahked ja auväärsed, lord Hartcourt,” ütles ta, „kuid sõitsin Pariisi spetsiaalselt selleks, et tädiga kohtuda, ning olen veendunud, et kui ta minu siinolekust kuuleb, tervitab ta mind rõõmuga.”

      Niipea kui ta oli seda öelnud, tekkis Gardenial ebamugav tunne, et võib-olla ei olegi ta nii teretulnud. Ta oli endale rongis palju kordi kinnitanud, et tädi Lily rõõmustab teda nähes; nüüd tundis ta ebakindlust, kuid ei kavatsenud lasta lord Hartcourtil neid tundeid märgata. Lisaks kõigele muule ei saaks ta ju öelda võõrale mehele, et tal ei ole raha. Gardenia rahakotis oli Calais’s vahetatud rahast alles ehk vaid kaks-kolm franki.

      „Ma jään siia,” sõnas neiu kindlalt. „Ma tunnen end nüüd juba paremini ja saan ehk minna üles tädi otsima. Kardan, et see ülemteener või kes iganes ei andnud talle minu sõnumit edasi.”

      „Võin vaid soovitada, et see oleks viga,” hoiatas lord Hartcourt.

      „Kas te olete mu tädi väga hea sõber?” uuris Gardenia.

      „Kardan, et ei saa seda au endale võtta,” vastas lord Hartcourt. „Ma muidugi tunnen teda, kogu Pariis tunneb teda. Ta on väga…” lord kõhkles õiget sõna otsides, „külalislahke.”

      „Siis olen kindel, et see külalislahkus laieneb ka tema ainsale õetütrele,” otsustas Gardenia. Ta tõusis diivanilt ja võttis põrandale kukkunud kübara.

      „Olen teile väga tänulik, et mind siia tõite ja mulle süüa muretsesite. Palun homme tädi, et ka tema teid tänaks,” ütles neiu ja kui lord ei vastanud, sirutas käe. „Usun, et enne minu tobedat minestamist olite lahkumas. Palun, lord Hartcourt, ma ei pea teid kauem kinni.”

      Mees võttis neiu käe ning ütles järsult ja veidralt tundetult:

      „Ehk lubate mul öelda teenritele, et nad viiksid teid üles ja juhataksid teid magamistuppa? Hommikul, kui tädi ärkab, rõõmustab ta teie üle hoopis rohkem kui praegu.”

      „Te võtate endale liiga suured õigused,” sähvas Gardenia jäiselt. „Selle asemel, et hiilida üles tagatrepist, nagu te näite soovitavat, kavatsen otsekohe tädi juurde minna.”

      „Olgu siis,” ütles lord Hartcourt. „Sellisel juhul jätan teiega hüvasti. Aga enne kui teete midagi rumalat, mõelge vähemalt, et jätate neis riietes peolistele samasuguse mulje nagu minu sõbrale, krahv André de Grenelle’ile.”

      Seda öeldes astus lord uksest välja ja sulges selle.

      Gardenia vaatas mehele järele. Siis jõudsid lordi sõnad ja neis neiu meelest peituv solvang talle pärale. Gardenia käed tõusid lõõmavatele põskedele. Kuidas julges see mees teda pilgata? Kuidas söandas ta irvitada tema riietuse ja välimuse üle? Gardenia tundis, et vihkab meest, upsakat külmade kommetega ja põlastava suujoonega Inglise aristokraati. Milline jultumus oletada, et Gardenia pole oma tädi kodus teretulnud, et ta pole piisavalt hea tädi peente sõprade jaoks, kes ülakorrusel lärmi lõid.

      Kuid niisama äkki kui Gardenia viha tärkas, see ka kadus. Muidugi oli lord Hartcourtil õigus! Neiut oli ärritanud vaid viis, kuidas mees seda ütles. Gardenia tundis, et lahing oli käinud nende tahtejõu vahel: lord leidis kindlalt, et neiu ei peaks täna õhtul tädiga kohtuma, ning Gardenia oli niisama kindel vastupidises. Siiski oli mees võitnud, sest oli puudutanud neiu kõige haavatavamat kohta – välimust.

      Gardenia tundis jälle õudust ja paanikat, mis oli teda haaranud, kui krahv ta käte vahele võttis. Kuidas oli mees võinud arvata, et neiu on vaid näitlejanna või muusikalitäheke, kes on kutsutud külalisi lõbustama? Mida krahv oligi öelnud selle kohta, et ta läheb kohvrisse…?

      Gardenia surus käed kõrvadele, et tõkestada mälestust krahvi häälest. Ta soovis, et võiks unustada ka pilgu mehe silmis. Aga ometi, kui ta tädi juurde ei lähe, mida ta siis ette võtab? Lord Hartcourtil oli õigus! Reisikostüümis ballisaali suundudes põhjustaks ta sensatsiooni, uudishimu ja spekulatsioone.

      Gardenia võis käituda lord Hartcourtiga trotslikult, pannes pahaks mehe suhtumist, ent nüüd, kui lord oli läinud, mõistis ta, et on liiga suur argpüks, et teha, nagu plaanitud.

      „Üks on igatahes kindel,” ütles Gardenia endale. „Siia tuppa ei saa ma terveks ööks jääda.”

      Neiu mõtles minna halli ja küsida majordoomust; siis meenus talle, et tema kulunud välimus oli äratanud mehes kahtlust ja põlgust.

      „Kui mul vaid oleks veidi raha,” mõtles Gardenia meelt heites. „Ma võiksin anda talle jootraha. See paneks teda vähemalt minust lugu pidama.” Ent ta mõistis, et need paar närust franki rahakotis ei tähendaks midagi majordoomusele ega ühelegi neist suurelistest puuderdatud parukatega lakeidest.

      Gardenia astus kaminasimsi juurde ja helistas kella. Kellapide oli ilusast kangast ja rippus kuldse tutiga karniisi küljes. Gardenia mõtles tahtmatult, et isegi kellapideme hinna eest saaks ta endale uue kleidi. Kellale ei vastatud mitu minutit. Gardenia mõtles juba, kas sikutada uuesti, kui uks viimaks avanes.

      Kutsumise peale tuli lakei, Gardenia meelest sama mees, kes oli toonud lord Hartcourti käsul toidukandiku. Neiu kõhkles hetke ning hakkas siis aeglaselt rääkima suurepärases, peaaegu klassikalises prantsuse СКАЧАТЬ